Elizabeth Bennet.”
„Preili Elizabeth Bennet,” kordas preili Bingley. „Ma olen imestusest keeletu. Kui kaua ta juba nii suures soosingus on? Ja muide, millal ma võin teile õnne soovida?”
„Seda küsimust ma teilt ootasingi. Naise mõttelend on hirmus tormiline. Meeldimisest sööstab ta hetkega armastuse juurde ja armastusest abielu juurde. Ma teadsin ette, et te hakkate mulle õnne soovima.”
„Noh, kui teil on tõsi taga, loen küsimuse otsustatuks. Saate haruldaselt veetleva ämma, kes muidugi hakkab alalõpmata teie juures Pemberleys käima.”
Darcy kuulas täieliku ükskõiksusega, kuidas preili Bingley end veel tükk aega samas vaimus lõbustas. Ja kuna džentelmeni külmaverelisus veenis preili Bingleyt, et karta pole midagi, jätkus tal vaimukusi kauaks.
7
Härra Bennetil peaaegu ei olnudki muud omandit peale kinnisvara, mis andis kaks tuhat naela aastas ja mis tütarde õnnetuseks pidi meessoost järglase puudumisel pärast härra Benneti surma põlispärandina langema ühele kaugele sugulasele. Proua Benneti varandus, mis tema seisuse kohta oli üsna märkimisväärne, ei suutnud seda ebameeldivust kaugeltki täielikult korvata. Tema isa oli olnud Merytonis advokaat ja jätnud tütrele neli tuhat naela.
Proua Benneti õde oli naitunud härra Philipsiga, kadunud härra Benneti advokaadikontori kirjutajaga, kellest sai peremehe ametijärglane. Proua Benneti vend aga elas Londonis ja tegutses soliidsel kaubandusalal.
Longbourn asus Merytonist ainult ühe miili kaugusel – äärmiselt sobiv vahemaa noortele daamidele, kes lasid end kolm kuni neli korda nädalas sinna meelitada, et täita oma kohustusi nii tädi kui ka otse üle tänava asuva kübarategija vastu. Pere kaks noorimat, Catherine ja Lydia, olid selles suhtes eriti usinad. Aru oli neil kasinamalt kui vanematel õdedel, ja kui polnud midagi targemat teha, kulus jalutuskäik Merytoni hädasti ära, et leida ajaviidet hommikupoolikuks ja kõneainet õhtuks. Olgu maaelu muidu nii uudistevaene kui tahes, tädi käest õnnestus ikka midagi kuulda saada. Käesoleval hetkel olid nad aga uudistega rikkalikult varustatud ja samavõrra õnnelikud, sest hiljuti oli naabruskonda paigutatud maakaitseväe rügement. See pidi sinna terveks talveks korterisse jääma ja rügemendi staap asus Merytonis.
Nüüd andsid nende külaskäigud proua Philipsi juurde rohkesti ülihuvitavaid luureandmeid. Iga päev lisas midagi uut ohvitseride juba teadaolevatele nimedele ja päritolule. Nende korteripaigad ei püsinud kaua saladuses ja varsti hakkasid nad tutvuma ohvitseride enestega. Härra Philips külastas neid kõiki ja avas sellega oma naise õetütardele enneolematu õnneallika. Nad ei rääkinud enam millestki muust kui ohvitseridest, ja härra Bingley suur varandus, mille mainimine mõjus alati sütitavalt nende emale, kahanes lipnikumundri kõrval nende silmis täiesti väärtusetuks.
Olles ühel hommikul kuulanud nende vaimustusavaldusi nimetatud teemal, sõnas härra Bennet jahedalt:
„Otsustades selle järgi, mida ma teie jutust taipan, olete kaks kõige rumalamat tüdrukut terves kuningriigis. Mul oli juba ammu niisugune kahtlus, aga nüüd olen täiesti veendunud.”
Catherine’il hakkas piinlik ja ta vaikis, Lydia aga jätkas vähimagi kohmetuseta oma kiidukõnet kapten Carteri aadressil, väljendades lootust kohata teda veel enne õhtut, sest järgmisel hommikul pidi nimetatud isik Londonisse sõitma.
„Mind hämmastab, kallis mees, et sa nii kergekäeliselt omaenda lapsi rumalaks pead,” ütles proua Bennet. „Kui mina tahan kellegi lapsi halvustada, siis ei vali ma selleks vähemalt enda omi.”
„Kui mu lapsed on rumalad, siis pean vähemalt lootma, et oskan seda ise märgata.”
„Seda muidugi, aga meie omad on juhtumisi kõik väga targad.”
„Lohutan end mõttega, et see on ainus küsimus, milles meie arvamused lahku lähevad. Kunagi lootsin küll, et meie seisukohad alati igas üksikasjas kokku langevad, aga nüüd on mul ometi tekkinud eriarvamus meie kahe noorema tütre suhtes, kes minu arvates on ebatavaliselt lollid.”
„Armas härra Bennet, sa ei saa ometi nii noortelt tüdrukutelt oodata samasugust arukust kui nende isalt ja emalt. Olen kindel, et kui nad meie ikka jõuavad, ei hooli nad ohvitseridest rohkem kui meie praegu. Mäletan aega, kus punakuued ka mulle endale kangesti meeldisid, ja südamepõhjas meeldivad nad mulle praegugi. Kui mõni tragi noor viie-kuue tuhande naelase sissetulekuga kolonel mõnd minu tütart kosiks, ma ei ütleks talle ära. Tol õhtul Sir Williami juures jättis kolonel Forster oma mundriga minu arvates väga hea mulje.”
„Oh mamma,” hüüdis Lydia, „tädi ütleb, et kolonel Forster ja kapten Carter ei käi enam nii sageli preili Watsoni juures kui alguses. Nüüd pidi tädi neid väga tihti nägema Clarke’i raamatupoes.”
Proua Bennetit takistas vastamast sisseastuv teener, kes tõi kirjakese Jane’ile. Kiri oli Netherfieldist ja selle tooja jäi vastust ootama. Proua Benneti silmad hiilgasid rõõmust, ja sellal kui tütar kirja luges, pahvatas ta õhinal:
„Kellelt see on, Jane? Milles on asi? Mis ta kirjutab? Kiiremini, Jane, räägi meile ka. Kiiremini, kallis.”
„See on preili Bingleylt,” ütles Jane ja luges siis kirja valjusti ette.
Armas sõbranna!
Kui teil ei jätku halastust, et täna koos Louisa ja minuga lõunat süüa, ähvardab oht, et meie teineteist elupäevade lõpuni vihkama jääme, sest kui kaks naist peavad veetma terve päeva nelja silma all, ei lõpe see kunagi ilma tülita. Kui te selle kirja kätte saate, tulge niipea kui võimalik. Minu vend ja tema sõber lõunatavad täna ohvitseridega.
Alati teie
Caroline Bingley
„Ohvitseridega!” kiljatas Lydia. „Imelik, miks tädi meile sellest ei rääkinud.”
„Söövad väljas!” ütles proua Bennet. „Kui kahju!”
„Kas ma võin võtta tõlla?” küsis Jane.
„Ei, kallis,” ütles proua Bennet, „sul on targem minna ratsa, sest ilm kisub vihmale ja siis tuleb sul paratamatult ööbima jääda.”
„See oleks hea plaan,” ütles Elizabeth, „kui vaid kindlasti teaks, et nad talle kojusõiduks oma tõlda ei paku.”
„Ei nad paku midagi! Džentelmenid ju sõidavad härra Bingley kalessiga Merytoni, Hurstidel aga omal hobuseid ei ole.”
„Parema meelega läheksin küll tõllaga.”
„Kullake, ma olen kindel, et isa ei saa sulle hobuseid anda. Neid läheb farmis vaja, eks ole ju, härra Bennet.”
„Nad on niikuinii hoopis sagedamini farmis kasutusel kui minu käes.”
„Aga kui nad täna sinu käes on,” ütles Elizabeth, „siis langeb ema vastuväide ära.”
Lõpuks pressis Elizabeth isalt välja tunnistuse, et hobuseid läheb mujal vaja. Seetõttu oli Jane sunnitud minema ratsa, ja ema saatis teda ukseni, lootusrikkalt halba ilma ennustades. Need lootused läksidki täide. Vaevalt oli Jane teele asunud, kui hakkas kõvasti sadama. Õed muretsesid, aga ema rõõmustas. Sadu jätkus
