sellest ei teadnud Elizabeth midagi. Tema meelest oli härra Darcy niisugune inimene, kes oskab ennast igal pool ebameeldivaks teha ja kes teda küllalt ilusaks ei pea, et tantsima võtta.
Darcyl tekkis tasapisi soov neiut paremini tundma õppida, ja esimese sammuna omavahelise jutuajamise suunas jäi ta pealt kuulama Elizabethi vestlusi teistega. Niisugune katse köitis Elizabethi tähelepanu. See juhtus Sir William Lucase majas, kuhu oli kogunenud üsna arvukas seltskond.
„Mida härra Darcy sellega mõtles, et ta minu ja kolonel Forsteri jutuajamist pealt kuulas?” küsis ta Charlotte’ilt.
„See on niisugune küsimus, millele ainult härra Darcy oskab vastata.”
„Kui ta seda veel kord teeb, ei jäta ma talle ütlemata, et näen läbi, mida ta taotleb. Tal on väga satiiriline pilk, ja kui ma ise kohe algusest peale häbematuks ei muutu, ajab ta mulle varsti hirmu peale.”
Kui Darcy neile veidi hiljem lähenes, ilmutamata sealjuures mingit kavatsust vestlusse astuda, õhutas preili Lucas Elizabethi, et see niisuguse kõneaine üles võtaks, mis annaks talle võimaluse oma kavatsusi teostada. Härra Darcy poole pöördudes alustaski Elizabeth kohe:
„Kas te ei leia, härra Darcy, et olin väga sõnaosav, kui ma äsja kolonel Forsterile peale käisin, et ta meile Merytonis balli korraldaks?”
„Te tegite seda väga tarmukalt. Aga see on niisugune teema, mis iga daami alati tarmukaks teeb.”
„Te otsustate meie üle väga karmilt.”
„Aga nüüd hakatakse kohe Elizabethile endale peale käima,” ütles preili Lucas. „Ma teen klaveri lahti, Eliza, ja sa tead, mis siis järgneb.”
„Oled sina mul ikka üks kummaline sõbranna! Alati muudkui sunnid mind mängima ja laulma ükskõik kellele ja ükskõik kui paljude inimeste ees! Kui minu edevus oleks muusikalist laadi, oleksid sa hindamatu väärtusega, aga praegustel asjaoludel ma parema meelega loobuksin laulmast inimestele, kes kindlasti on harjunud kuulama kõige paremaid esinejaid.”
Aga kuna preili Lucas järele ei andnud, lisas ta: „Hea küll, kui peab, siis peab.” Ja härra Darcyle tõsiselt otsa vaadates lisas ta: „On üks ilus vanasõna, mida muidugi kõik teavad: „Pane suu kinni, süda jahtub ära.” Ja mina hoian oma südamesoojust laulu jaoks.”
Ta esinemine oli meeldiv, ehkki mitte millegi poolest vapustav. Pärast paari laulu, veel enne kui ta jõudis vastata mitme külalise palvetele, kes teda õhutasid jätkama, asendas teda klaveri juures varma valmisolekuga õde Mary. Perekonna ainukese ilutu tütrena oli ta vastukaaluks palehigis tööd teinud, et oma teadmisi laiendada ja esinemisoskust täiustada, ning ootas seepärast alati kärsitult esinemisvõimalust.
Maryl polnud ei talenti ega maitset. Kuigi edevus oli ta usinaks teinud, oli see andnud talle ka niisuguse pedantliku eputava oleku, mis oleks kahjustanud ka kaugelt täiuslikumat esitust kui tase, milleni tema küündis. Elizabethi sundimatut ja siirast etteastet kuulati hoopis suurema mõnuga, kuigi ta ei olnud pooltki nii hea pianist. Mary aga, maha mänginud terve pika concerto, tundis rõõmu neistki kiidu- ja tänusõnadest, millega tervitati šoti ja iiri tantsuviise, esitatud nooremate õdede palvel, kes juba koos Lucaste laste ja paari ohvitseriga toa teises otsas õhinal tantsu alustasid.
Härra Darcy seisis läheduses, täis tumma meelepaha niisuguse ajaviite pärast, mis selleks õhtuks vestlusevõimalused välja lülitas. Mõttesse vajunult ei märganudki ta Sir William Lucast enda kõrval, kuni majaperemees ise alustas:
„Kui tore lõbustus see noortele on, eks ole, härra Darcy. Tants on lõpuks siiski üle kõige. Mina pean seda kõrgelt arenenud rahvaste üheks kõige silmapaistvamaks saavutuseks.”
„Kahtlemata, söör. Pealegi on tantsul veel see eelis, et ta on moes ka vähearenenud rahvaste juures. Iga metslane oskab tantsida.”
Sir William vaid naeratas. „Teie sõber tantsib võrratult,” jätkas ta pärast lühikest pausi, nähes Bingleyt tantsuringi siirdumas. „Ja kahtlemata olete ka teie ise selles kunstis meister.”
„Te vist nägite mind Merytonis tantsimas, söör?”
„Jah, muidugi, ja rõõm, mida see vaatepilt pakkus, polnud mitte väike. Kas te tantsite tihti kuningakojas?”
„Mitte kunagi, söör.”
„Kas te ei leia, et see oleks tollele paigale sündsaks austusavalduseks?”
„Niisugust austust ei avalda ma kuskil, kus sellest vähegi on võimalik kõrvale hoida.”
„Ma oletan, et teil on Londonis oma maja?”
Härra Darcy kummardas sõnatult.
„Kunagi kaalusin minagi, kas mitte pealinnas kanda kinnitada – ma nimelt armastan head seltskonda. Kuid ma ei olnud kindel, kas Londoni õhk mõjub leedi Lucasele hästi.”
Sir William pidas vahet, lootes vastust. Aga vestluskaaslasel ei paistnud niisugust kavatsust olevat. Et Elizabeth parajasti sel hetkel nende poole suundus, küpses majaperemehes eriti galantse väljaastumise idee ja ta hüüdis:
„Armas preili Eliza, miks teie ometi ei tantsi? Härra Darcy, lubage, et ma soovitan teile seda noort daami kui väga nõutavat partnerit. Olen kindel, et te ei suuda tantsust keelduda, kui teie ees seisab niisugune iluküllus.” Haarates Elizabethi käe, tahtis ta selle usaldada härra Darcyle, kes oleks pakutu oma väga suurest hämmeldusest hoolimata meelsasti vastu võtnud. Ent Elizabeth tõmbus jalamaid tagasi ja ütles Sir Williamile kohmetult:
„Lubage, söör, mul pole kõige vähematki kavatsust tantsima minna. Ärge palun arvake, et tulin siia partnerit otsima.”
Sündsa tõsidusega palus härra Darcy, et Elizabeth teda oma nõusolekuga austaks, aga asjata. Neiu jäi kindlaks ja Sir Williami veenmiskatsed ei suutnud tema otsustavust põrmugi kõigutada.
„Te olete nii hiilgav tantsija, preili Eliza, et on julm tegu röövida minult pealtvaatamise naudingut. Kuigi niisugune meelelahutus sellele härrale üldiselt meeltmööda ei ole, usun, et ta pooleks tunniks on kindlasti nõus meile vastu tulema.”
„Härra Darcy on viisakus ise,” ütles Elizabeth naeratades.
„Seda ta muidugi on, aga arvestades ahvatlust, millega me teda kiusame, armas preili Eliza, ei tule tema vastutulelikkuse pärast eriti imestada. Kellel võiks midagi olla niisuguse partneri vastu?”
Elizabeth tegi üleannetu näo ja läks minema.
Tõrksus ei kahjustanud teda džentelmeni silmis, ja viimane hellitas temast juba üsna leebeid mõtteid, kui preili Bingley äkki endast märku andis.
„Ma aiman, millest te praegu mõtisklete.”
„Ei usu hästi.”
„Te mõtlete, kui väljakannatamatu oleks tihti niisuguseid õhtuid veeta – ja niisuguses seltskonnas. Olen teiega täiesti ühel meelel. Ma pole ilmaski nii tüdinud olnud! Milline lamedus ja samas milline lärm! Kui tühised ja kui ennast täis on kõik need inimesed! Oh kuidas ma tahaksin kuulda, mismoodi teie neid lahkate!”
„Teie oletus on täiesti vale, uskuge mind. Mu mõtted rändasid hoopis meeldivamaid radu. Mõtisklesin parajasti,
