hommikulauast tõusta, kui teener tõi Elizabethile Netherfieldist järgmise sõnumi:
Armas Lizzy!
Ma tunnen ennast täna hommikul väga halvasti, arvatavasti seepärast, et sain eile üdini märjaks. Minu lahked sõbratarid ei taha kuuldagi, et ma koju tulen, enne kui tervis paraneb. Niisamuti nõuavad nad, et härra Jones mind läbi vaataks, seepärast ärge ehmatage, kui kuulete, et ta on minu juures käinud. Peale kibeda kurgu ja peavalu pole mul tegelikult küll häda midagi.
Teie jne
„Noh, armas naine,” ütles härra Bennet, kui Elizabeth oli kirja valjusti ette lugenud, „kui sinu tütar raskesti haigestub, kui ta sureb, siis on lohutuseks teadmine, et kõik see sündis härra Bingley püüdmiseks ja sinu käsul.”
„Tema elu pärast ma nüüd küll ei karda. Tühise külmetuse kätte ei sure keegi. Tema eest hoolitsetakse hästi. Niikaua kui ta sinna jääb, on kõik korras. Kui sa mulle tõlla annad, lähen teda vaatama.”
Õe pärast tõsist muret tundes otsustas Elizabeth Netherfieldi minna, kuigi tõlda polnud võimalik saada. Kuna ta ei osanud ratsutada, ei jäänud muud üle kui minna jalgsi. Ta tegi oma otsuse teatavaks.
„Kuidas sulle võib nii rumal mõte pähe tulla?” hüüdis ema. „Mõtle kui porine praegu on. Kui sa sinna jõuad, ei kõlba sul inimeste silma alla ilmuda.”
„Jane’i jaoks kõlban küll, ja muu mind ei huvita.”
„Kas see on vihje, Lizzy, et ma saadaksin hobuste järele?” küsis isa.
„Mitte sugugi. Mul pole jalutuskäigu vastu midagi. Kui tõesti asja on, pole see mingi kaugus – ainult kolm miili. Ma olen lõunaks tagasi.”
„Sinu tormiline hea tahe äratab imetlust,” märkis Mary, „aga iga tundepuhangut juhtigu siiski mõistus. Minu arvates peavad meie pürgimised alati olukorra nõudmistega vastavuses olema.”
„Me saadame sind Merytonini,” teatasid Catherine ja Lydia. Elizabeth nõustus selle saatjaskonnaga ja kolm noort daami asusid teele.
„Kui me kiirustame,” ütles Lydia juba teel olles, „siis võib-olla kohtame veel korraks kapten Carterit, enne kui ta ära sõidab.”
Merytonis mindi lahku. Nooremad sõsarad siirdusid ühe tuttava ohvitseriproua juurde ja Elizabeth jätkas teekonda üksinda, läks kiirel sammul otse üle väljade, ronis üle tarade, kargas kärsitu tuhinaga üle lompide ning leidis end lõpuks Netherfieldi lähistel, jalad väsinud, sukad porised ja palged värskest õhust õhetamas.
Ta juhatati hommikusöögituppa, kuhu olid kogunenud kõik majalised peale Jane’i. Külalise väljanägemine põhjustas parasjagu hämmeldust. Et ta oli nii vara hommikul nii viletsa ilmaga päris üksinda kolm miili maha kõndinud, tundus proua Hursti ja preili Bingley meelest peaaegu uskumatu, ja Elizabeth tajus selgesti, et nad teda sellepärast südamepõhjas põlastasid. Sellegipoolest võtsid nad teda viisakalt vastu. Härra Bingley olekus aga oli midagi rohkemat kui paljas viisakus, sellest võis välja lugeda heatahtlikkust ja sõbralikkust. Härra Darcy oli väga sõnaaher ja härra Hurst päris tumm. Esimese tunnetes segunes imetlus, mida äratas Elizabethi jalutuskäigust särav jume, kahtlusega, kas asjaolud ikka õigustavad nii pikka üksildast matka. Teine mõtles ainult oma hommikueine peale.
Küsimused õe tervise kohta ei toonud just eriti julgustavaid vastuseid. Preili Bennet oli öösel halvasti maganud, ja ehkki ta voodisse ei jäänud, oli tal kõrge palavik, mis ei lubanud toast väljuda. Elizabethil oli hea meel, et teda kohe üles juhatati. Üksnes kartusest omastele muret ja ebamugavusi valmistada polnud Jane oma kirjas söandanud mõista anda, kui väga ta niisugust külaskäiku ootas, ja rõõmustas nüüd südamest, kui õde sisse astus. Suurt vestlejat temast aga polnud, ja kui preili Bingley õed kahekesi jättis, ei suutnud ta muud kui väljendada oma tänutunnet selle erakordse lahkuse puhul, millega teda koheldi. Elizabeth hoolitses haige eest vaikides.
Pärast hommikusööki tulid härra Bingley mõlemad õed haigetuppa. Ja Elizabethki hakkas nende vastu sümpaatiat tundma, nähes, millise kiindumuse ja hoolitsusega nad Jane’isse suhtusid. Saabus apteeker, ja nagu arvata võis, teatas pärast haige läbivaatamist, et on tegemist tugeva külmetusega, millest tuleb katsuda jagu saada. Ta soovitas Jane’il voodisse heita ja lubas ravimeid saata. Seda nõu võeti varmalt kuulda, sest palavik andis ennast järjest ägedamalt tunda ja peavalu tugevnes. Elizabeth ei väljunud hetkekski toast, ja maja daamidki viibisid enamjagu aega haige juures. Kuna džentelmenid olid väljas, polnudki neil tegelikult midagi muud teha.
Kella kolme ajal tundus Elizabethile, et nüüd on viimane aeg minema hakata, ja ta andis oma otsusest üsna vastumeelselt teada. Preili Bingley pakkus talle sõidukit, mille Elizabeth pärast üsna nõrka tõrjumist ka vastu võttis. Samas aga väljendas Jane nii kibedat kahetsust õe lahkumise pärast, et preili Bingleyl ei jäänud muud üle kui tõlla pakkumine tagasi võtta ja paluda, et Elizabeth esialgu Netherfieldi jääks. Elizabeth nõustus südamest tänades ja teener saadeti Longbourni, et kodustele sõna viia ja mõningaid riietusesemeid järele tuua.
8
Kella viie ajal läksid mõlemad daamid ümber riietuma ja pool seitse kutsuti Elizabeth lõunasöögile. Kõigile viisakaile järelepärijatele, kelle hulgas härra Bingley Elizabethi rõõmuks ilmselt kõige murelikum paistis olevat, ei saanud neiu kahjuks eriti rahustavaid vastuseid anda. Jane’i seisukord polnud põrmugi paranenud. Seda kuuldes korrutasid härra Bingley õed kolm-neli korda, kui kahju neil on, kui kole asi on tõsine külmetushaigus ja kui väga nad ise haigusi kardavad. Ja sellega nende huvi piirduski. Ükskõikus, millega härra Bingley õed suhtusid Jane’isse, niipea kui haige neil silma alt ära oli, taastas täies ulatuses Elizabethi esialgse ebasümpaatia.
Nende daamide vend oli õieti ainuke seltskonna liige, kes temas teatavat poolehoidu äratas. Noormehe mure Jane’i pärast oli silmanähtav. Tema tähelepanelikkus Elizabethi enda vastu oli äärmiselt meeldiv ega lasknud tal end tunda pealetükkiva sissetungijana, kelleks teised teda tema arvates pidasid. Keegi peale härra Bingley ei teinud temast suuremat välja. Preili Bingley pühendus tervenisti härra Darcyle, ja peaaegu sedasama võis öelda ka proua Hursti kohta. Härra Hurst ise, kes pandi Elizabethi lauanaabriks, oli laisk inimene, kes elas ainult söömisele, joomisele ja kaardimängule. Kui ta avastas, et Elizabeth ei hooli raguust ja eelistab lihtsamat rooga, kaotas ta tema vastu igasuguse huvi.
Kohe lauast tõustes ruttas Elizabeth tagasi Jane’i juurde, ja niipea kui uks tema järel sulgus, hakkas preili Bingley teda õelalt taga rääkima. Tema käitumine mõisteti karmilt hukka kui upsakuse ja häbematuse tipp. Tal ei olnud ei vestlusoskust, ei stiili, ei maitset ega välist veetlust. Proua Hurst jagas seda arvamust ja lisas:
„Ühesõnaga, tema juures pole muud kiiduväärset kui head jalad. Ma ei unusta ilmaski, missugune ta täna hommikul oli. Ta nägi välja peaaegu nagu metslane.”
„Täpipealt, Louisa. Ma suutsin ennast hädavaevalt vaos hoida. Mis mõtet oli temal üldse siia tulla! Trampida mööda maanteed ainult seepärast, et õde on külmetunud! Ja kui sassis ta juuksed olid!”
„Jah, ja alusseelik! Ma loodan, et sa märkasid ta alusseelikut, kuue tolli kõrguselt paksu mudaga koos, usu mind! Kleidiserv oli madalamale venitatud, et välja ei paistaks, aga see ei aidanud.”
„See pilt on võib-olla küll täpne, Louisa,” ütles Bingley, „aga mina ei märganud midagi. Minu meelest nägi preili Bennet, kui ta hommikul siia sisse tuli, erakordselt hea välja. Mudane
