ja arutuse suhtes nii pimedusega löödud olla! Teeseldud siirus on muidugi üsna tavaline, seda näeb igal pool. Aga edevuse ja tagamõtteta siiras olla, leida igast iseloomust, mis seal head on, ja teha seda veel paremaks, lausumata sõnagi halvast – seda suudad ainult sina üksi. Nii et selle meesterahva õed meeldivad sulle ka? Ometi pole nad oma käitumisoskuse poolest temaga võrdsed.”
„Seda muidugi, vähemalt esimesel pilgul. Aga kui sa nendega pikemalt räägid, näed, et nad on väga kenad inimesed. Preili Bingley jääb venna juurde elama ja hakkab tema maja pidama. Ja ma olen üpris kindel, et tema näol me saame endale ühe armsa uue naabri.”
Elizabeth kuulas vaikides, aga ei ühinenud selle arvamusega. Oma käitumisega ballil ei püüdnudki kõne all olevad daamid üldist sümpaatiat võita, õest vaatlusvõime poolest terasem, kangema karakteriga, ja omaenda isikule osaks saanud tähelepanust hellitamata, ei tulnud Elizabethil pähegi neile kiitvat hinnangut anda. Nad olid, tõsi küll, peened daamid. Neil jätkus heatahtlikkust, kui neid meelitati, ja oskasid, kui vaja, päris meeldivad olla. Aga nad olid upsakad ja edevad. Nad olid võrdlemisi nägusad, nad olid pealinna ühes paremas eraõppeasutuses kasvatust saanud, neil oli kahekümne tuhande naelane varandus, nad olid harjunud kulutama rohkem kui vaja ja parema seltskonnaga läbi käima, ning seepärast oli neil igati alust endast heal ja teistest halval arvamusel olla. Nad pärinesid auväärsest Põhja-Inglismaa perekonnast – asjaolu, mis oli nende mälus sügavamalt juurdunud kui tõsiasi, et venna ja nende endi jõukus oli kogutud äritegemisega.
Härra Bingley oli pärinud peaaegu saja tuhande naelase varanduse. Selle jättis talle isa, kes oli küll kavatsenud mõisa osta, aga suri enne, kui jõudis plaani ellu viia. Samasugust mõtet hellitas ka poeg, ning valis vahetevahel juba mõne krahvkonnagi välja. Aga kuna tal oli nüüd käes hea linnamaja ja maal villa kasutada, kahtlesid paljudki, kes ta muretut meelelaadi tundsid, kas ta mitte kõik oma elupäevad Netherfieldis ei veeda, jättes maaostu järgmise põlvkonna mureks.
Õeksed soovisid väga, et tal omaenda mõis oleks, aga venna praegusest rentnikuseisundist hoolimata mängis preili Bingley üsnagi lahkel meelel tema lauas perenaist. Niisamuti tuli proua Hurst, kes oli naitunud pigem noobli kui varaka mehega, venna juurde nagu oma koju, millal iganes soovis. Härra Bingley täisealiseks saamisest polnud veel kaht aastatki möödas, kui ta lasi ennast päris juhusliku soovituse peale meelitada tutvumiskäigule Netherfieldi. Ta uuris maja seest ja väljast oma pool tundi. Maja asukoht ja eluruumid hakkasid talle meeldima, omaniku kiidusõnad tundusid põhjendatud, ja ta tegi rendilepingu jalamaid ära.
Ehkki nende iseloomud olid äärmiselt erinevad, sidus neid Darcyga väga kindel sõprus. Bingley köitis Darcyt oma sundimatu, avameelse ja paindliku karakteriga, kuigi oli raske kujutleda suuremat kontrasti tema enda vaimulaadiga, millega ta nähtavasti ise kõigiti rahul oli. Darcy lugupidamine oli Bingleyle ülimalt oluline ja Darcy arvamused ülimalt tähtsad. Mõistuse poolest oli Darcy temast üle. Bingley polnud küll millegi poolest puudulik, aga Darcy oli tark. Ta oli ühtaegu kõrk, reserveeritud ja nõudlik ja ta olek heast kasvatusest hoolimata tõrjuv. Selles suhtes oli ta sõbral suuri eeliseid. Bingley võis kindel olla, et meeldib kõikjal, kuhu ta iganes ilmub. Darcy käitumine seevastu tekitas tihtilugu nördimust.
Nende jutuajamine Merytoni ballil oli selles suhtes küllaltki iseloomulik. Bingley polnud oma meelest kunagi kohanud nii armsaid inimesi, nii nägusaid neiusid. Kõik olid tema vastu ülimalt lahked ja tähelepanelikud, ei mingit formaalsust ega puisust, ta oli peagi tuttav kogu saaliga. Preili Bennet aga oli tema meelest kaunim kui ingel. Ent Darcy nägi väikest seltskonda, milles oli vähe veetlust ja veel vähem peenust. Mitte keegi neist ei äratanud temas vähematki huvi ja mitte keegi ei rõõmustanud teda lahke tähelepanuga. Vanim preili Bennet oli küll salgamatult ilus, kuid naeratas liiga sageli.
Proua Hurst ja tema õde ei vaielnud sellele hinnangule vastu, aga sellegipoolest oli Jane nende meelest veetlev ja kena, nad tunnistasid ta armsaks neiuks, niisuguseks, kellega oleks meeldiv tutvust süvendada. Siitpeale oli preili Bennet paika pandud kui armas neiu, ja nende vend leidis, et niisugune soovitus annab temalegi õiguse Jane’ist hästi mõelda.
5
Longbournist lühikese jalutuskäigu kaugusel elas perekond, kellega Bennetid iseäranis tihedasti läbi käisid. Sir William Lucas oli varemalt Merytonis kaubanduse alal tegutsenud, paraja jõukuse saavutanud ja linnapeaks olemise ajal kuningalt aadlitiitli hankinud. Seda auavaldust oli perekonnas vahest pisut liiga sügavalt tunnetatud. Tulemuseks oli, et amet ja elupaik väikeses turulinnakeses talle vastumeelseks muutus, ja nii kolis ta kogu perega linnast miili kaugusele maamajja, mis sellest ajast peale Villa Lucaseks ümber nimetati ja kus ta nüüd võis naudinguga mõtiskleda iseenda tähtsusest. Ametisekeldustest vabanedes pühendus ta jäägitult viisakusele kogu maailma vastu, sest kuigi tiitel teda õnnelikuks tegi, ei läinud ta sellest veel kõrgiks. Vastupidi, ta oli kehastunud tähelepanu igaühe vastu, kellega ta kokku puutus. Loomult malbest, sõbralikust ja vastutulelikust inimesest sai pärast esitlemist kuningakojas ka veel ideaalne kavaler.
Leedi Lucas oli väga õiget sorti naine, mitte nii tark, et see oleks tema kui naabri väärtust proua Benneti silmis vähendanud. Lucastel oli palju lapsi. Vanim, mõistlik ja arukas umbes kahekümne seitsme aastane noor naine oli Elizabethi südamesõbranna.
See, et Lucase-preilid ja Benneti-preilid pidid ballisündmuste läbiarutamiseks kokku saama, on muidugi täiesti enesestmõistetav. Juba järgmine hommik tõi Lucase daamid Longbourni, et muljeid kuulda ja vahetada.
„Sina alustasid õhtut hästi,” ütles proua Bennet viisaka ohjeldatusega preili Lucasele. „Sina olid härra Bingley esimene valik.”
„Jah, aga paistab, et järgmine meeldis talle rohkem.”
„Oh, sa vist mõtled Jane’i, sest ta tantsis temaga kaks korda. See muidugi jättis tõesti mulje, nagu oleks Jane talle kangesti meeldima hakanud, ja ma kipun arvama, et hakkaski – ma nagu kuulsin selle kohta midagi, aga ei mäleta õieti, mida – see oli kuidagi seotud härra Robinsoniga.”
„Võib-olla peate silmas härra Bingley ja härra Robinsoni mõttevahetust, mida ma juhtumisi pealt kuulsin. Kas ma ei rääkinud teile sellest? Härra Robinson küsis, et kuidas talle Merytoni ballid ka meeldivad, kas ta ei leia, et saalis on hulgakaupa ilusaid naisi, ja et missugune neist tema arvates kõige ilusam on. Tema vastas jalamaid viimasele küsimusele: „Kõige ilusam? Muidugi vanim preili Bennet, ilma igasuguse kahtluseta. Siin ei saa kaksipidi arvamust olla.””
„No mis sa kostad! See oli küll väga otsekoheselt öeldud. Paistab tõesti nagu … aga teisest küljest, see ei pruugi lõppude lõpuks siiski mitte midagi tähendada.”
„Minule puutus kõrva midagi hoopis asjalikumat kui sulle, Eliza,” ütles Charlotte. „Härra Bingleyt tasub rohkem kuulata kui tema sõpra härra Darcyt, eks ole? … Vaene Eliza … kurb on olla võrdlemisi talutav.”
„Vaata, et Lizzyle kärbseid pähe ei aja ja teda selle inetu kohtlemise pärast asjata solvuma ei pane! See mees on ju nii kole inimene, et oleks päris õnnetus temale meeldida. Proua Long rääkis mulle eile õhtul, et nad istusid pool tundi kõrvuti ja ta ei teinud terve selle aja sees suudki lahti.”
„Kas te olete selles päris kindel, madam? Võib-olla on siin tegemist väikese eksitusega,” ütles Jane. „Mina nägin selgesti, kuidas ta proua Longiga vestles.”
„Nojah, ainult sellepärast, et proua Long küsis temalt lõpuks, kuidas talle Netherfieldis meeldib, ja ta ei saanud ju vastamata jätta. Aga proua Longi jutu järgi olnud ta väga vihane, et teda üldse julgeti kõnetada.”
„Preili
