„Siin on preili Varjuheitja visiitkaart,” ütles ta. „Minul pole kindlasti vaja temaga puhkuse ajal ühendust võtta. Kas tahad juhuslikult ka Silver Brae Luksuslike Puhkemajade visiitkaarti? Preili Jenkins valetas selle kohta. Kui ma visiitkaardilt teksti ette lugesin, nägi ta välja nii, nagu oleksin andnud talle kõrvakiilu. Vean kihla, et ta käis Haworthiga seal.” Charlie keeras kaardi ringi. „Unustasin talle selle tagasi anda. Hmmm. Nad korraldavad Edinburghi lennujaamast transfeeri. Soovi korral kodused söögid ja spaa ja kõik voodid on topeltlaiad... Ehk peaksite teie Alice’iga sinna sõitma.” Kurat. Miks ta küll oli seda öelnud?
Simon ei teinud ta jutust välja. „Mis sa sellest aknavärgist arvad?” küsis ta. „Arvad, et ta nägi midagi?”
„Oh, palun jäta! See oli täielik jama. Ta oli stressis ja tal sõitis katus pealt – kogu lugu.”
Simon noogutas. „Ta ütles, et Haworth tahab kõike kontrollida, aga minu arust tundus hoopis tema kontrollifriigina. Nõudis, et saaks rääkida oma loo kronoloogilises järjekorras, käskis meil Haworthi majja minna.” Simon võttis Naomi ja Robert Haworthi foto ja uuris seda. Taustal, parkivate autode kohal oli näha Burger Kingi logo. „Tundub, et see on võetud Travelteli ees,” ütles ta.
„Maaliline.”
„Pisut kurb, kas pole? See mees pole kordagi tema kodus käinud, kuigi nad on aasta aega koos olnud.”
„Tõeline müsteerium on kõige selle juures just nende suhe,” arutles Charlie. „Mis sel mehel viga on, et Naomi ei taha teda oma parima sõbrannaga kokku viia?”
„Võib-olla häbeneb ta hoopis sõbrannat,” pakkus Simon.
„Mida ühist saab küll olla disainerkäekotiga päikesekellade meistril ja veokijuhil?”
„Füüsiline tõmme?” Simonil oli niisugune nägu ees, nagu ta ei tahaks sel teemal pikemalt peatuda.
Charlie oleks peaaegu öelnud: „Sa pead silmas seksi?”, aga sai veel õigel hetkel sõnasabast kinni. „Minu arust ei näe ta veokijuhi moodi välja, või mis sina arvad?” Charlie kulm oli kortsus. „Mitut veokijuhti sa tunned, kes kannavad kraeta särki ja trendikaid kandilisi prille?”
„Ma ei tunnegi ühtki veokijuhti,” vastas Simon üsna mornilt, just nagu oleks talle turgatanud just nüüd pähe, et see võiks tore olla.
„Noh...” Charlie patsutas teda seljale. „See muutub varsti. Saada mulle sõnum, kui oled ta üles leidnud, eks? Mu puhkus oleks kohe märksa mõnusam, kui kuulen, et ta on Varjuheitja vältimiseks Austraaliasse emigreerunud. Kuigi tegelikult ära parem saada. Kui ma viimati puhkusel käisin, helistas Proust, see igavene tõbras, mulle vähemalt korra päevas. Ma võin oodata seni, kuni olen tagasi.”
Charlie viskas koti õlale ja asus asju kokku korjama. Kõik tööga seonduv võib nädal aega oodata. Oodata ei kannata aga asja Oliviale selgitamine. Charlie kavatses minna politseijaoskonnast otsemat teed lennujaama, ning tema selgitus peab olema parem kui see, mis ta telefoni teel esitas. Miks tal küll oli vastupandamatu vajadus kõik Oliviale ära rääkida niipea, kui ta oli midagi persse keeranud? Kuni ülestunnistuseni tundis ta paanikat ja kontrolli puudumist; nii oli see olnud sellest ajast saati, kui nad olid veel teismelised. Vähemalt oli tal õnnestunud Oliviat niivõrd šokeerida, et õde oli jäänud kolmeks või neljaks sekundiks vait; sellist asja polnud varem juhtunud. „Mul pole aimugi, miks ma seda tegin,” oli ta öelnud. Ja see oli jumala tõsi.
„Noh, sul on kolm tundi aega mõtteid mõlgutada ja usutav selgitus välja mõelda,” oli Olivia nähvanud, kui ta kõnevõime taastus. „Küsin su käest Heathrow’s uuesti.”
Ja mul pole ikka veel aimugi, mida sulle rääkida, et su suu kinni panna, mõtles Charlie.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
