Ning lisas just nagu end kaitstes: „Me saame ju nii vähe koos olla ja me ei raiska seda vähest aega triviaalsuste peale.”
„Nii et te vaatasite härra Haworthi elutoa aknast sisse...” alustas Charlie.
„Traveltelil on broneeringute tühistamise poliitika,” rääkis Naomi temast üle. „Kui tühistad broneeringu saabumise päeval kella kaheteistkümneks, ei nõuta trahvi. Küsisin vastuvõtutöötaja käest üle, aga Robert ei olnud tuba ära öelnud, ja ta oleks seda päris kindlasti teinud, kui ta oleks kavatsenud lihtsalt mitte kohale tulla. Ta ei raiskaks elu seeski niimoodi raha.” Naomi rääkimisviisis oli midagi, mis mõjus nagu kärkimine. Ürita olla tolerantne ja kannatlik ning vaata, mis saab, mõtles Charlie. Võis arvata, et Naomi Jenkins jääb samasugusesse meeleollu kogu vestluse ajaks.
„Aga härra Haworth ei ilmunud eelmisel neljapäeval kohale,” märkis Simon, „nii et eeldatavalt maksite toa eest teie.” Charlie oli tahtnud just sama öelda. Taas kord tabas Simon tema mõtteid nii nagu ei keegi teine.
Naomi krimpsutas nägu. „Jah,” tunnistas ta lõpuks. „Maksin jah. See on ka ainus kord, mil ma seda tegin. Robert on mõnes mõttes üsna romantiline ja vanamoeline. Olen kindel, et mina teenin temast märksa rohkem, aga tegin ikka näo, et ei teeni õieti midagi.”
„Kas ta siis ei saa sellest teie riiete ja maja järgi aru?” küsis Charlie, kes mõistis kohe ruumi sisenedes, et tema ees on naine, kes kulutab riietele tunduvalt rohkem raha kui tema ise.
„Robertit ei huvita riided ja ta pole mu maja näinud.”
„Miks?”
„Ei oska öelda!” Naomi oli niisuguse näoga, nagu võiks iga hetk nutma puhkeda. „Maja on üsna suur. Ma ei tahtnud, et ta mõtleks... aga peamiselt Yvoni pärast.”
„Teie üürilise pärast?”
„Ta on mu parim sõbranna ja on elanud viimased poolteist aastat minu juures. Mul oli kohe Robertiga kohtumise hetkest selge, et nad ei meeldiks teineteisele, ja mul polnud mingit tahtmist nende vastuoludega tegelda.”
Huvitav, mõtles Charlie. Kohtad oma unistuste meest ja tead kohe, et su parim sõbranna ei taluks teda.
„Kuulge, kui Robert oleks otsustanud meie suhte lõpetada, siis oleks ta tulnud kohale nagu kokku lepitud ja öelnud seda mulle näkku,” kinnitas Naomi. „Me rääkisime abiellumisest iga kord, kui koos olime. Ta oleks vähemalt helistanud. Teist nii usaldusväärset inimest ma ei teagi. See tuleneb vajadusest kõike kontrollida. Ta oleks ju teadnud, et kui ta ühtäkki ootamatult ära kaob, hakkan ma teda otsima, et lähen ta maja juurde. Ja siis variseksid ta kaks maailma teineteise otsa kokku, just nagu täna juhtuski. Robert ei taluks sellist asja silma otsaski. Ta teeks kõik, mis tema võimuses, et ta abikaasa ja... sõbratar ei saaks iial kokku, ei räägiks omavahel iial. Me võiks ju nelja silma alla jäädes temast rääkida. Robert pigem sureks, kui laseks sellisel asjal toimuda.”
Mööda ta põske voolas pisar. „Ta sundis mind tõotama, et ma ei lähe kunagi tema maja juurde,” sosistas ta. „Ta ei tahtnud, et ma näeksin Julieti. Tema jutu järgi oli Juliet nagu... nagu oleks Julietiga midagi korrast ära, just nagu ta oleks hull või mingit pidi haige, nagu ta oleks invaliid. Ja kui ma teda nägin, näis ta nii enesekindel – isegi nagu kuidagi kõrgemal seisev. Ta kandis musta kostüümi.”
„Naomi, mis täna härra Haworthi maja juures juhtus?” Charlie heitis pilgu kellale. Olivia on nüüdseks juba kindlasti tagasi.
„Mulle tundub, et ma nägin midagi.” Naomi hõõrus ohates laupa. „Mind valdas ärevushoog. Nii hullu ärevushoogu pole mul varem olnud. Kaotasin tasakaalu ja kukkusin murule maha. Mul oli niisugune tunne, nagu oleksin lämbumas. Tõusin püsti kohe, kui suutsin, ja üritasin ära joosta. Kuulge, ma olen päris kindel, et nägin midagi, okei?”
„Läbi akna?” küsis Simon.
„Jah. Kui ma praegu sellest räägin, tekib mu ihule külm higi, kuigi Roberti maja on mitme kilomeetri kaugusel.”
Kulmu kortsutav Charlie kummardus laua kohale. Kas tal oli jäänud midagi kahe silma vahele? „Mida te nägite?” küsis ta.
„Ei tea! Tean vaid seda, et läksin paanikasse ja mul oli vajadus põgeneda. Ühtäkki oli kogu mu sealoleku põhjus... pühitud ja mul oli vaja sealt kiiremas korras pääseda. Ma ei suutnud selle maja läheduses olla. Ma pidin midagi nägema. Kuni selle hetkeni oli minuga kõik korras.”
Kogu see lugu oli Charlie silmis kaugelt liiga hägune. Inimesed kas nägid asju või ei näinud. „Kas te nägite midagi sellist, mis pani teid arvama, et Robertiga on midagi juhtunud?” küsis ta. „Verd, midagi, mis oli katki, mingeid tõendeid taplusest või vastupanust?”
„Ma ei tea.” Naomi hääl oli pahur. „Ma võin teile rääkida kõigest, mida ma mäletan: punast vaipa, puiduimitatsiooniga laminaatpõrandat, hunnikute viisi erineva kuju ja suurusega mitte just eriti maitsekaid savimajakesi, küünalt, mõõdulinti, klaasustega kappi, televiisorit, diivanit, tooli...”
„Naomi!” katkestas Charlie naise ärritatud loetelu. „Kas on võimalik, et te eksite, kui arvate, et see ootamatu reaktsioon on seotud millegi salapärasega, millegi tundmatuga, mida te aknast sisse vaadates nägite? Kas see ei võinud olla juba mõnda aega kogunenud stressi puhang?”
„Ei. Ei usu,” vastas Naomi kõlatult. „Minge Roberti majja. Te leiate sealt midagi. Ma tean, et leiate. Kui ma eksin, siis palun teie aja raiskamise pärast vabandust. Aga ma ei eksi.”
„Mis pärast ärevushoogu juhtus?” küsis Charlie. „Te ütlesite, et üritasite ära joosta...”
„Juliet tuli mulle järele. Ta hüüdis mind nimepidi. Ta teadis ka mu perekonnanime. Kuidas ta seda teadis?” Naomi oli hetke täielikus segaduses, just nagu eksinud laps. „Robert nägi suurt vaeva, et oma kahte elu täiesti lahus hoida.”
Naised on ikka täielikud idioodid, mõtles Charlie, kaasates sellesse solvangusse ka iseenda. „Võib-olla sai ta sellest teada. Abikaasad saavad sageli teada.”
„Ta ütles mulle: „Teie elu oleks ilma Robertita parem. Olen osutanud teile teene.” Või midagi sellist. See on ju sama hea kui tunnistada, et ta on Robertiga midagi teinud.”
„Mitte just päris,” lausus Simon. „Ta võis ka mõelda, et ta veenis Robertit teiega suhet lõpetama.”
Naomi surus huuled kriipsuks kokku. „Teie ei kuulnud tema hääletooni. Ta tahtis, et ma arvaksin, et ta on teinud midagi märksa hullemat. Ta tahtis, et ma kardaksin kõige hullemat.”
„Võib-olla oli see tõesti nii,” arutles Charlie kuuldavalt, „aga see ei tähenda veel, et kõige hullem ongi juhtunud. Ta on ju paratamatult teie peale vihane.”
Naomi nägu ilmutas solvumist. Või siis tülgastust. „Kas teie kumbki siis ei tunne kedagi, kes ilmub alati igale poole pool tundi varem, sest ta arvab, et saabub maailmalõpp, kui tema jääb sekundi hiljaks?” küsis ta. „Kedagi, kes helistab ja palub „peaaegu hiljaks jäämise” pärast vabandust, kuigi jõuab kohale viis minutit varem?”
Simoni ema, mõtles Charlie. Selle järgi, kuidas Simon vajus märkmete kohale kössi, järeldas Charlie, et Simon ise mõtleb sama.
„Tõlgendan seda jaatusena,” ütles Naomi. „Kujutage
