mis sind selle seljaga tänava poole asetseva maja juures köitis. Siit näeb kuni Culvery Valleyni, kuidas jõgi lookleb Rawndesleyni välja. Mõtlen, et kui mul oleks binokkel, kas näeksin siis ka oma kodu.
Mul ei õnnestu mööduda aknast sealt sisse vaatamata. Ühtäkki tunnen elevust. See tuba on sinu oma, seal on sinu asjad. Surun näo vastu klaasi ja varjan käsi silmade kõrvale pannes valgust. Elutuba. Tühi. Imelik, mina olen ikka kujutanud ette, et seinad on tumedat värvi ja neil ripuvad rasketes puitraamides vanad maalid: Gainsborough, Constable, sellised asjad. Aga sinu elutoa seinad on valged, ebaühtlased, ja ainus maal on kasimata vanamehest, kes vaatab, pruun kaabu peas, kuidas poisike mängib flööti. Suuremat osa põrandast katab lihtne punane vaip ja selle all on odav puiduimitatsiooniga laminaat, mis ei näe sugugi puidu moodi välja.
Tuba on korras, see tuleb pärast aia nägemist üllatusena. Palju on korralikes rivides kujukesi – liigagi palju. Need katavad kõik tasapinnad. Enamik neist on savimajad. Kui imelik; ma ei kujuta sind ette elamas majas, mis on täis selliseid imalaid nipsasjakesi. Kas see on mingi kollektsioon? Kui ma koolis käisin, üritas ema õhutada mind koguma jõledaid savikujusid, mida kutsuti minu mälu järgi vist „Kapriisid”. Tänan, ei, ütlesin mina emale. Mind huvitas märksa rohkem George Michaeli ja Andrew Ridgeley plakatite kokku kuhjamine.
Süüdistan Julieti, et ta on muutnud sinu elutoa miniatuurseks elamurajooniks, samuti süüdistan teda laminaatkattega põranda pärast. Kõik muu selles toas on vastuvõetav: tumesinine diivan ja sama kattega tugitool; seinavalgustid, lambi ümber kaar, mis varjab pirni; nahkkattega puidust jalatool; mõõdulint; väike lauakalender. Sinu, sinu, sinu. Saan aru, et see on nõdrameelse mõte, aga taban end nende elutute esemetega samastamas. Tunnen suurt elevust. Ühe seina ääres on klaasuksega kapp, kus on samuti savimajad, tillukeste majakeste rivi, need on kõige väiksemad. Nende all paks meekarva küünal, mis näeb välja nii, nagu poleks seda kunagi süüdatud...
Muutus leiab aset kiiresti ja ilma igasuguse hoiatuseta. Just nagu oleks mu ajus midagi plahvatanud. Taganen aknast eemale, komistan ja peaaegu kukun, sikutades särgikaelust juhuks, kui see peaks mu hingamist takistama. Teise käega katan silmad. Värisen üle kogu keha. Tunnen, nagu võiksin hakata oksele, kui ei saa otsekohe õhku. Ma vajan hapnikku, tungivalt.
Ootan, et mul hakkaks parem, aga asi läheb vaid hullemaks. Mu silme ees plahvatavad ja lahustuvad tumedad täpid. Kuulen end oigamas. Mul ei õnnestu püsti seista, see nõuaks liiga suurt pingutust. Kukun hingeldades ja higistades käpuli maha. Enam ei mõtle ma sinule ega Julietile. Rohi tundub talumatult külm. Ma ei tohi seda puudutada. Tõstan käed ja vajun maha. Laman seal paar sekundit, suutmata saada aru, mis küll on tekitanud minu kehas niisuguse häireolukorra.
Ma ei tea, kui kaua ma laman sellises ebaväärikas asendis halvatuna ja hingetuna – sekundeid või minuteid. Vaevalt et rohkem kui paar minutit. Niipea kui tunnen, et suudan liigutada, ajan end jalule ja jooksen toa poole tagasi vaatamata värava suunas. Ma ei suudaks pead selles suunas keerata isegi siis, kui seda üritaksin. Ma ei tea, kuidas ma seda tean, aga ma tean. Politsei. Ma pean minema politseisse.
Sööstan ümber majanurga, sirutan mõlemad käed värava poole, ihates iga hinna eest võimalikult kähku siit pääseda. Midagi jubedat. Nägin aknast midagi jubedat, midagi nii kujuteldamatult õudset, et ma tean, et ei kujutanud seda ette. Kuid kõigele vaatamata ei oskaks ma elu seeski öelda, mis see oli.
Mind peatab hääl, naisehääl. „Naomi!” hüütakse mind. „Naomi Jenkins.” Ahhetan. See, et mind hüütakse täisnimega, on kuidagi šokeeriv.
Keeran ringi. Olen nüüd teisel pool maja. Enam pole ohtu, et siit võiks näha su elutoa akent. Seda kardan ma märksa rohkem kui seda naist, kes peab olema ilmselt sinu abikaasa.
Aga tema ei tea ju minu nime. Tema ei tea, et ma üldse olemas olen. Sina hoiad ju oma kahte elu täiesti lahus.
Naine sammub minu poole. „Juliet,” lausun mina, mille peale ta suu tõmbub hetkeks grimassile, just nagu ta suruks maha mõru naeru. Uurin teda lähemalt, samamoodi nagu mõõdulinti, küünalt, vanamehe ja poisiga maali. Juliet on samuti üks asi, mis kuulub sinule. Ilma sinu sissetulekuta ei saaks ta ju hakkama. Küllap otsiks ta siis mõne teise mehe, kes teda üleval peaks.
Tunnen end tühjaks imetuna, saamatuna, küsides: „Kuidas te teate, kes ma olen?”
Kuidas saab küll see naine olla Juliet? Kõige selle põhjal, mis sa oled mulle temast rääkinud, on mu silme ette kujunenud pilt pelglikust ja naiivsest koduperenaisest, ent sellel isikul, kellele ma otsa vaatan, on korralikult patsi punutud heledad juuksed ja ta kannab musta kostüümi ja õhukesi musti sukkpükse. Ta silmad loobivad mulle lähenedes sädemeid; ta sammub meelega aeglaselt, üritades panna mind hirmu tundma. Ei, see ei saa olla sinu naine, kes ei vasta telefonile ega oska arvutit sisse lülitada. Miks ta on nii peenelt riides?
Vastus tuhiseb mulle pähe veel enne, kui mul õnnestub seda takistada: matusteks. Juliet on matuseriietuses.
Taganen sammukese. „Kus Robert on?” karjun. Ma pean vähemalt üritama. Tulin siia kindla otsusega sind leida.
„Kas see olite teie, kes eile õhtul helistas?” küsib tema. Iga sõna surub end lähedalt lendu lastud noolena mu ajusse. Mul on tahtmine vältida ta häält, nägu, kõike, mis temasse puutub. Ma ei suuda taluda, et nüüd saan ma silme ette manada teie kahe vahel aset leidvaid stseene ja vestlusi. Olen igaveseks kaotanud trööstiva ähmase ala, milles võisin asju ette kujutada.
„Kust te mu nime teate?” küsin võpatades, kui ta mulle läheneb. „Kas te olete Robertiga midagi teinud?”
„Mulle tundub, et me mõlemad teeme Robertiga sama asja, on ju nii?” Ta naeratus on rahulolev. Mulle tundub, et ta naudib olukorda. Ta valitseb seda täiel määral.
„Kus ta on?” küsin uuesti.
Ta sammub mulle lähemale, kuni meie näod on teineteisest mõne sentimeetri kaugusel. „Te ju teate, mida mõni nõustaja selle kohta ütleks?”
Tõmban pea tagasi, eemale tema soojast hingeõhust. Koban väravat, haaran riivist ja tõmban selle lahti. Võin lahkuda, millal iganes tahan. Mida ta saab mulle teha?
„Ta ütleks, et teie elu oleks ilma Robertita parem. Mõelge sellele nagu minupoolsele teenele, mida te pole väärt.” Ta lehvitab mulle, vaevu kätt kergitades, peaaegu märkamatult sõrmi liigutades, ning keerab ringi ja läheb tagasi majja.
Ma ei suuda vaadata, kuhu ta läheb. Ma ei suuda sellest isegi mõelda.
2
03.04.2006
„Liv? Kas oled seal?” Seersant Charlie Zailer rääkis küüntega lauale toksides vaikselt telefoniga. Ta vaatas üle õla veendumaks, et keegi ei kuula pealt. „Sa pidid ju pakkima. Võta toru!” Charlie kirus endamisi. Võis arvata, et Olivia oli läinud mingeid viimase minuti sisseoste tegema. Ta keeldus ostmast võõra riigi supermarketist selliseid asju nagu päevituskreem ja hambapasta, selle asemel koostas ta mitme nädala jooksul kõige vajaliku kohta nimekirja ja ostis kõik ette ära. „Kodust lahkudes olen ma puhkusel,” rääkis Olivia, „mis tähendab, et ei mingeid asjaajamisi, ei mingeid praktilisi asju, üksnes rannas lebotamine.”
Charlie kuulis selja taga Colin Sellersi häält. Sellers ja Chris Gibbs olid tagasi, nad olid käinud lihtsalt teise tiimi kahe uurijaga solvanguid vahetamas. Charlie langetas häält ja sisistas telefoni: „Kuule, ma olen saanud hakkama paraja lollusega. Lähen ülekuulamisele, mis võib mõnda aega kesta, aga helistan sulle kohe,
