ka selleks, et katta maksude abil sõjakulusid. Kokkuvõttes on alkohol pikaaegse pruukimise ja menukuse tõttu ülekaalukalt tähtsaim sõjajoovasti. Ent kahtlemata on see olnud kahetine õnnestaja: võtnud sõdureilt küll liigtundlikkuse, aga ka jõu, ning täitnud sõjakassat, kuid vihastanud maksumaksjaid.
Edasi läheme nikotiini juurde, mida manustatakse tubakana, mis muutus üleilmseks pärast Ameerika vallutamist. Nikotiin on üks kõige kergemini sõltuvust tekitav aine ja sõjaga on sel olnud iseäranis tugev sõltuvussuhe. Alates 17. sajandist olid sõdurid ideaalne vahend, mille abil levis tubakasuitsetamine kogu Euroopas ja lõpuks üle maailma. Tubakas osutus eriti kasulikuks närvide rahustaja ning igavuse peletajana. Ja hiljem, konkreetsemalt siis, kui leiutati sigaretid, mida oli hõlbus suitsetada ja kaasas kanda, lisati tubakas sõdurite päevanormi hulka. Kui sõdurid naasid pärast sõda koju, olid nad väljakujunenud suitsetajad. Samal ajal maksustasid suurriigid tubaka, et rahastada oma aina kasvavat ja kallinevat sõjamasinat.
Seejärel uurime märksa leebemat joovastit kofeiini, mida tarbitakse enamasti kohvi ja teena. Tee- ja kohvijoomise üleilmastumine võistles tubakasuitsetamise üleilmse levikuga. Briti impeerium oli teeimpeerium ja kõige edukam relvastatud vastuhakk sellele algas Bostoni teejoomisega. Hiljem imbusid sõdurid kofeiinist läbi, silmatorkavaimalt Ameerika Ühendriikide kodusõjas, kui kohv oli sõdurite moonakoti väärtuslikem kraam, ning kahes maailmasõjas, kus kohv levis leebe stimulandina aina enam ja menukaks muutus lahustuv kohv.
Oopium on muistne joovasti, aga tutvust teeme sellega loo keskpaigas, sest suurtes sõdades saavutas see täieliku tähtsuse alles 19. sajandi oopiumisõdades, kui Suurbritannia sundis Hiinat hoidma oma väravaid oopiumiimpordile valla. Ja just selle imperialistliku võitluse tõttu sai oopiumist uimasti, mille seos sõjaga on kõige kuulsam. Hiina lüüasaamisele järgnenud kümnendeil ja sajandeil alates 20. sajandi alguse kaootilisest sõjapealike ajajärgust Hiinas kuni Vietnami sõjani külma sõja haripunktis ja hilisemate Afganistani sõdadeni oli oopium ühes oma derivaatidega tähtis sõjapidamise osa.
Amfetamiin astub meie loosse võrdlemisi hilja, sest lahinguväljale jõudis see õigupoolest alles Teises maailmasõjas. Kuna tollal tegeldi amfetamiini arendamisega ja sellega hakati kauplema, sai Teisest maailmasõjast esimene suur relvakonflikt, kus levisid laialt sünteetilised uimastid. Sõja industrialiseerimise haripunkti tähistasid tööstuslikult toodetud rammutabletid, mille abil toodeti võimekamaid, kiiremaid ja tõhusamaid sõdureid. Amfetamiin vähendas väsimust ja söögiisu ning suurendas erksust. Teine maailmasõda oli kiirussõda alates Saksa välksõjast kuni Jaapani kamikaze’deni. Ka liitlasväed haarasid amfetamiini järele, et püsida ärkvel ja ergas, teadmata ja hoolimata suuremat terviseohtudest. Ja pärast ajaloo kõige hävitavamat sõda paisati Jaapanis tsiviilkasutusse tohutud amfetamiinivarud ning sellel oli kauane järelmõju.
Lõpuks kokaiin, mis on 20. sajandi viimastest kümnenditest tänini rohkem kui ükski teine meelemürk aina militaarsema uimastisõja sihtmärk. USA juhitud uimastisõda kujunes suurel määral kokaiinisõjaks, mille peamised lahinguväljad olid Ameerika maailmajao lähte- ja transiidiriigid. Järjest jõulisemas püüdes tõkestada kokaiini voolu põhja poole muutusid sõdurid politseinikeks, uue uimastisõja eesmärkide saavutamiseks võeti taas kasutusse vana külma sõja aegne varustus ja tehnoloogia ning Ühendriikide suuremahuline sõjaline väljaõpe ja abi Colombiale hägustasid uimastivastase võitluse ja mässutõrje piiri. Samal ajal tugevdasid ka narkokaupmehed oma võitlusvõimet: Colombias rahastati kokaiini abil poolsõjaväelisi üksusi ja Mehhiko salakaubitsejaid turvasid militaarrelvastust kasutavad erusõjaväelased. Rio de Janeirost kuni Rio Grande jõeni USA-Mehhiko piiril omandas kokaiinisõda mõned pärissõja tunnused ühes aina kasvavate kaotustega ja ilma lõpu väljavaateta.
Jälgides nende kuue eriti tähelepanuväärse sõjajoovasti kujunemislugu, põimime kokku midagi, mida pean meelemürkide ja sõja suhte tuummõõtmeiks: sõda joovastite mõju all (joovastitarvitamine sõjaväelaste ja tsiviilelanike seas sõja ajal), sõda joovastite abil (joovastite kasutamine sõja rahastamiseks või vaenlase nõrgestamiseks), sõda joovastite eest (sõjapidamine joovastituru kindlustamiseks), sõda joovastite vastu (sõjaväe kasutamine joovastite tõrjumiseks või selleks, et diskrediteerida joovastitõrje kattevarjus rivaalitsevaid sõjavägesid) ja joovastid pärast sõda (üks või teine meelemürk kui võitja või kaotaja sõja mõjul). Kõnealused kuus joovastit erinevad selles mõttes suuresti. Nagu edaspidi näeme, on need mõõtmed aredate piiridega, ent võivad üksteist mõjutada ja kujundada ning tihti teevadki seda.
Sõda joovastite mõju all
Meeli moondavail aineil on olnud pikka aega kindel koht nii rindevõitlejate kui ka kodurinde töötajate vaibutamisel ja ergutamisel. Sõda on harukordselt vaevanõudev ja traumeeriv tegevus ning sõjaga seotud töökohtadel hõivatud inimesed haaravad sageli keemilise abi järele. Meelemürgid pakuvad keemilist tuge õige mitmel moel: sütitavad vaprust ning tugevdavad võitlusvaimu ja rühmakuuluvust, aga aitavad ka toime tulla igavuse, pinge ja kurnatusega. Pole siis ime, et ühe ajaloolase sõnul võib „kõikidest inimkonna kutsealadest just sõduritöö soodustada kõige enam regulaarset joovastitarvitamist”.6 Kesknärvisüsteemi mõjutavate psühhotroopsete ainetega on kaua aega pärsitud ja ravitud sõjast räsitud närve.
Riigid on sõdurite joovastitarvitamist tihti sallinud, hõlbustanud ja koguni soosinud, ehkki sellega on kaasnenud märkimisväärsed riskid. Võtame näiteks alkoholi. Joomine aitab sõdureil valmistuda lahinguks, tähistada võitu ja tuimestada kaotusvalu, ent sellega liialdamine muudab nad ebausaldusväärseks ja kohmakaks. See ilmnes piinlikul kombel keiserliku Venemaa kaotuses Vene-Jaapani sõjas, kus Vene väejuhid, sõdurid ja madrused olid tihemini purjus kui kained. Võitlejate alkoholipruukimise halbadest mõjudest hoolimata on valitsused seda sageli võimaldanud, nagu kinnitab ka tõik, et väga kaua aega oli alkohol sõduri päevanormi osa – säärane komme säilis pikalt veel 20. sajandilgi.
Muid psühhotroopseid aineid, näiteks tubakat, on pruugitud aastasadu sõjatrauma leevendamiseks enne ja pärast lahingut ning selle kestel. „Hirm tekitab iha tubaka järele,” märkis Benjamin Rush [USA riigitegelane ja arst, Ameerika valgustusliikumise juhte (1746–1813) – tlk]. „Seetõttu kasutavad sõdurid ja madrused seda suuremas koguses kui teised inimklassid.”7 Pole siis ime, et tubakat on sageli peetud eriti tähtsaks vägede võitlusvaimu tugevdajaks. Nagu selgitas USA kindral John Pershing Esimese maailmasõja ajal: „Te küsite minult, mida me selle sõja võitmiseks vajame. Ma vastan, et ühevõrra tubakat ja kuule. Tubakas on sama asendamatu kui päevamoon; meil on tarvis seda viivitamata tuhandeid tonne.”8 Muid joovasteid, iseäranis stimulante nagu kofeiin ja amfetamiin, ei ole kasutatud üksnes võitlusvaimu kehutamiseks, vaid ka selleks, et aidata sõdureil võidelda une ja roidumusega ning anda tarmu ja sitkust.
Sõda joovastite abil
Juba mõnda aega on poliitilisi ringkondi hirmsasti ahastama pannud uimastiraha eest tegutsevad mässajad ja terroristid ning ka narkokaupmehed, kes rahastavad uimastitulu eest oma eraarmeesid. Mure on muidugi mõistetav, ent ülearu lihtsustav ja politiseeritud. See avaldub mõistete „narkogeriljad” ja „narkoterroristid” laialdases levitamises, et toetada terrorismi- ja mässutõrje kampaaniaid, samal ajal kui tülgastavate, aga poliitiliselt kasulike liitlaste narkosidemetele vaadatakse läbi sõrmede – Ühendriigid on tuginenud säherdustele jõududele eri aegadel näiteks Kagu-Aasias, Kesk-Ameerikas ja Afganistanis.
Õigupoolest on meelemürkidel sõja rahastamisallikana pikk ajalugu ja eriti märkimisväärset rolli on seejuures etendanud seaduslikud joovastid. Üks mässuline kooslus, mis sõltus iseäranis tugevasti joovastitulust, oli George Washingtoni Kontinentaalarmee 18. sajandi lõpul. Tubakaraha eest tasuti sõduritele, hangiti sõjavarustust ja maksti tagasi sõjalaene.
Kummatigi
