seas Prantsusmaa ja Inglismaa, luua oma tohutu sõjamasina ja seda käigus hoida tänu ränkadele maksudele, mis kehtestati väga nõutavatele kaupadele, sealhulgas teele, alkoholile ja tubakale. Nagu olevat teravmeelitsenud Napoleon III: „See pahe [tubakasuitsetamine] toob maksudena sisse sada miljonit franki aastas. Keelan selle [maksustamise] kõhklemata otsemaid – kohe, kui te oskate nimetada mulle mõne vooruse, mis on sama tulus.”9 Suurbritannias andis sõda käepärase õigustuse kehtestada alkoholile uued maksud, nende sissenõudmine omakorda tekitas aina tõhusama maksuametkonna, mis andis riigile võimaluse koguda veel rohkem makse, mille abil tasuda üha kulukamate sõjaliste ettevõtmiste eest. „Sõda ja riigikaitse olid avalikud hüved, mida valitsejad kasutasid maksustamise õigustamiseks,” selgitab Margaret Levi oma klassikalises teoses „Valitsemine ja tuluallikad” („Of Rule and Revenue”).10 Ja 18.–19. sajandi Suurbritannias ei olnud ükski maks tähtsam alkoholiaktsiisist, mis aitas muuta selle riigi juhtivaks sõjaliseks jõuks maailmas.
Sõda joovastite eest
Myanmarist Mehhiko ja Colombiani on narkokaupmehed kujundanud endale sõjalise jõu, et vägivalla toel kaitsta ja laiendada oma osa uimastiturul. Rivaalitsevate kaubitsejate sõda reviiri pärast on viimastel aastatel nõudnud eriti ränka lõivu Mehhikos, kus surmade arv ületab enamiku kodusõdade kaotusi. Ent sõjalist jõudu kasutati uimastituru kindlustamiseks juba hiljemalt 19. sajandi oopiumisõdades. Peamine muutus seisneb selles, et vägivaldne võitlus uimastituru eest ei ole enam riigi toetatud ettevõtmine – mille haripunktiks oli Hiina oopiumituru avamine Briti kahuritorude abil –, vaid seal toimetavad enamasti riigivälised tegelased.
Võib-olla peaks praeguste narkojõukude lahinguid käsitlema kuritegeliku kaubandussõja vormina, mille on teinud võimalikuks joovastite kriminaliseerimine ning sõjavarustuse ja sõjalise väljaõppe saanud võitlejate hõlbus kättesaadavus. Traditsioonilised julgeoleku-uurijad ja ka paljud õigusteadlased küllap muigavad, kui seda tüüpi organiseeritud vägivalda nimetatakse sõjaks. Ent neis konfliktides hukkunute arvu ja kõige võimsamate tegutsejate küllusliku relvastuse tõttu tasub meil ehk tavapärane sõja definitsioon ümber sõnastada.11
Tuleb toonitada, et sõda joovastite eest võib olla tihedalt seotud sõjaga joovastite vastu ning sellest ka hoogu saada. Näiteks Mehhiko puhul on selge, et valitsuse strateegia raiuda suurtel narkokaubitsejate organisatsioonidel pea maha on tahtmatult õhutanud rivaalitsevate jõukude omavahelisi lahinguid. Kui üks organisatsioon joovastivastases sõjas kõrvaldatakse või kaotab jõudu, sekkuvad teised organisatsioonid agressiivselt sõtta joovastite eest, võideldes ägedalt tühjaks jäänud territooriumi pärast – iseäranis nende piiripunktide ja koridoride pärast, kustkaudu veetakse uimasteid Ühendriikidesse. Nood verised kokkupõrked tähendavad üksiti sõda joovastite abil, sest neid rahastatakse narkotulust.
Veel üks vastastikmõju ilming on tõik, et narkokaupmehed võivad algatada sõja joovastite eest kaitsereaktsioonina sõjale joovastite vastu, tappes selle käigus kohtunikke, politseinikke ja poliitikuid. Enamiku narkokaupmeeste tavapraktika on riiki vältida, selmet temaga vastasseisu asuda – lõppude lõpuks mõjub ülearune vägivald ärile halvasti, sest tõmbab tarbetut tähelepanu –, aga erandjuhtumeil on riigile kuulutatud koguni täiemõõduline sõda. Kuulsaim näide on Pablo Escobar ning tema Medellíni kokaiinikartell 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul. Ent nagu kinnitavad oopiumisõjad, ei ole nähtus, kus joovastivastasele sõjale reageeritakse sõjaga joovastite eest, sugugi uus.
Sõda joovastite vastu
Uimastitele sõja kuulutamine muutus 1970. aastate alguse metafoorist ja poliitloosungist 1980. aastate tegelikkuseks. See avaldus silmatorkaval moel sõjaliste vahendite ja strateegiate ning sõjaväelise personali sagenenud kasutamises uimastivastastel missioonidel, iseäranis USA-s ja Ladina-Ameerikas. Uimastivastase võitluse sõjaväestamise huvides leevendati Ühendriikides näiteks seadust, mis keelas sõjaväe sekkumise riigisisese õiguskorra tagamiseks, ja paljudes Ameerika riikides hakati toetama sõjaväe kasutamist uimastivastase võitluse rindejoonel. Uimastivastane sõda andis Ühendriikidele ka ettekäände korraldada invasioon Panamasse. Üldisemalt võttes soodustas ja kinnitas uimastisõda külma sõja järgset muutust riikliku julgeoleku küsimustes: fookus nihkus tavapärastelt sõjalistelt ohtudelt niinimetatud uutele rahvusvahelistele ohtudele. Kuritegevusvastase võitluse ja sõjalise tegevuse vahe muutus aina ebamäärasemaks ning selle mõjul teisenes sõjapidamise enda olemus.
Ent kuigi joovastivastane sõda on suuremalt jaolt hiljutine nähtus, on sel tähelepanuväärseid ajaloolisi eelkäijaid. Nende tihti unustatud juhtumite hulka kuulub näiteks rummitootmiseks vajaliku melassi salakaubanduse lämmatamine Briti relvajõudude toel Uus-Inglismaa asumaades, kus see kutsus esile sedavõrd ägeda reaktsiooni, et aitas läita Ameerika iseseisvussõja leeki. Briti kuningliku mereväe ristisõda salakaubitsejate vastu ei nimetatud joovastivastaseks sõjaks, aga kahtlemata oli tegu sõjaväelise ettevõtmisega. Kuninglik merevägi saadeti smugeldajate vastu seepärast, et tolliametnikud olid korrumpeerunud ja ebausaldatavad. Salakaubitsejate vastupanu üksnes ei trotsinud impeeriumi võimu, vaid põhjustas relvastatud revolutsiooni ja kujutas endast riigile märksa suuremat ohtu kui ükski tänapäevane uimastiorganisatsioon.
Viimaks olgu märgitud, et joovastivastane sõda – isegi kui see pole kuigi tõhus uimastite kõrvaldamisel – võib olla tõhus vahend muude strateegiliste sihtide saavutamisel, sealhulgas vastaste ründamisel ja õõnestamisel. See oli ilmne külma sõja päevil, kui USA süüdistas Hiinat ja Castro Kuubat, et need ujutavad Ühendriigid uimastitega üle, ehkki tegelikult oli Hiina rahvusvahelisest narkokaubandusest suuresti eemale tõmbunud ning keelatud äris tegutsenud kuubalased olid peamiselt antikommunistidest pagulased Miamis ja mujal. Ja kui külm sõda jõudis lõpule ning USA Kongress ja Ameerika avalikkus ei kippunud enam kommunismivastaseid mässutõrjekampaaniaid toetama, pakkus uimastivastane võitlus Washingtoni strateegidele käepärase alternatiivse rahastamiskanali, mille abil toetada sõjaliselt Colombia valitsust sõjas vasakpoolsete geriljadega.
Joovastid pärast sõda
Väga tihti vaadatakse mööda tõigast, et mitte üksnes meelemürgid pole mõjutanud sõjapidamist, vaid sõda on mõjutanud meelemürkide kasutamist ka sügaval rahuajal. Täpsemalt öeldes on sõda kujundanud põhjalikult sõjajärgset joovastite tootmist, õiguskorraldust ja tarvitamist. Teatud joovasti kasutamine võib sõja tagajärjel järsult kasvada. Näiteks avaldus see päevselgelt pärast oopiumisõdu, kui brittide võit lubas veelgi suurendada India oopiumi eksporti Hiinasse ja Hiinast endast sai lõpuks suur oopiumitootja. Sealt jõudis asi aga kiiresti Hiina revolutsioonini, kus kommunistide võit andis Hiina oopiumiturule surmahoobi. Seejärel suruti oopiumi tootmine ja smugeldamine üle piiri lõunasse Laosesse, Taisse ja Myanmari, mida hakati nimetama kuldseks kolmnurgaks.
Sõda võib panna vohama ka naasvate sõdurite joovastitarvitamise. Näiteks harjusid Teises maailmasõjas mõlema poole võitlejad amfetamiini pruukima ning see uimasti jäi kättesaadavaks ka rahuajal. Iseäranis Jaapan koges sõjajärgset amfetamiiniepideemiat – esimest uimastiepideemiat maa ajaloos. Paljud sõdurid ja tehasetöölised, kes olid sõjaajal selle uimasti lõksu langenud, tarvitasid seda edasi ka pärast sõda.
Teatud joovastite populaarsus võib sõja tagajärjel kasvada või kahaneda. Näiteks kutsus Briti impeeriumist lahkulöömine uue Ameerika riigi rahva seas esile joomisharjumuse muutuse. 18. sajandi hakul sai viskist rummi asemel Ameerika populaarseim piiritusjook. Viskijoomist hakati pidama patriootlikumaks, sest selles nähti võimalust ise hakkama saada ja elada iseseisvana. Seevastu rumm seostus välismaalastest sõltumise ja brittidega. Samamoodi oli Ameerika revolutsiooni kahjukannatajaks tee, mis asendati kohviga – eelistatud kofeiinijoogiga äsja iseseisvunud rahva seas, kes nägi teejoomise taga Briti võimu. Kohvi populaarsus kasvas järsult jälle
