ülim on jooming.21
Roomlased üksnes ei võtnud Kreeka veinijoomise kultuuri omaks, vaid täiustasid veinivalmistamist ja eksportisid oma toodangut suurtes kogustes allutatud territooriumidele. Uhkeldav poliitik ja väejuht Marcus Antonius läks oma viimasesse lahingusse lausa hirvenahkadesse rüütatuna, kehastades veinijumal Bakchost. Vein oli strateegiline ressurss ja kindel varustuskorraldus oli väga tähtis, et tagada mööda tohutut impeeriumi hajunud leegionide päevane veininorm. Ehkki veini kvaliteet oli lahjendamise tõttu tihti kehvake, ei tulnud kõne allagi mõte jätta veinitarned ära. Riigi- ja väejuhid kasutasid veini ka rahulolematute sõdurite vaibutamiseks: aastal 38 eKr vaigistas roomlaste vasallist Juudamaa kuningas Herodes Suur ähvardava vastuhaku sel moel, et jagas vägedele lisaveini ja -toitu.22 Veininorm ei mõjunud hästi üksnes sõdurite võitlusvaimule, vaid ka tervisele, sest bakterivastase toimega veini lisamine joogivette kaitses paljusid võitlejaid veega levivate haiguste eest, mis laastasid sõjavägesid.23 Veel enam, Rooma sõdurid said lahinguväljal saavutatud edu eest tänutäheks sageli tükikese põllumaad ja kõige ihaldusväärsemad olid seejuures viinamäed.24
Sedamööda, kuidas Rooma paisus, levis ka viinapuu. Viinapuuaedu rajati leegionide ja garnisonide varustusteede äärde.25 Selle tagajärjel kattus veinikultuuri leviala laias laastus Rooma impeeriumi piiridega. Enamik tänapäeva Euroopa juhtivaid veinitootmispiirkondi said alguse Rooma võimu ajal.26 1. sajandi keskel rajas üks Rooma leegion sadamalinna, mis sai hiljem kuulsaks Bordeaux’na. Gallia, mis hõlmas nüüdis-Prantsusmaa veinipiirkondi Bordeaux’d, Rhфne’i orgu, Burgundiat ja Champagne’i, oli roomlaste sissetungini kindel õllekants. Gallid transportisid õlut puitvaatides, mille võtsid veiniveo hõlbustamise huvides üle ka roomlased, loobudes nõnda ammusest tavast kasutada selleks amforaid (pikad savianumad veini säilitamiseks).27
Germaani hõimud, kes asustasid suuri metsaalasid Reinist idas, eelistasid endistviisi õlut. Rooma ajaloolane Tacitus pidas nende õllekaanimist nõrkuseks: „Kui lubaksid neil purjutada, kandes ette nii palju, kui nad ihkavad, siis oleks neid kergem võita pahede kui relvade abil.” Tacitus märkis, et nende lemmikjook oli odrast või nisust vedelik ja nende janu näis kustumatu: „Kellelgi pole häbi päevad ja ööd läbi juua.” Vähe sellest: „Nagu joomaste seas ikka, lõpevad sagedased tülid harva sõnavahetuse, tihedamini tapmise ja haavadega.”2829
Kuna need hõimud veini ei tundnud, oli roomlastel võimalik kasutada seda sõjarelvana. Aastal 105 eKr sai õllejoojatest gallidest, kes ei olnud harjunud veini suurema alkoholisisaldusega, lihtne ja loiult liikuv sihtmärk, kui nad olid joonud ohtrasti roomlaste veini, mille olid leidnud Alba kandist.30 Ühe kirjelduse järgi olnuvat „taktika joota vastased enne nende tapmist purju tavapärane Rooma sõjakavalus ja seda kasutati paljude barbarihõimude vastu edukalt sajandeid”.31
Siiski ei vallutanud vein kõiki roomlaste allutatud maid, eriti kui jõuti kaugemale põhja, kus kliima ei soosinud viinamarjakasvatust. Britannia romaniseerimine, mis algas 43. aastal, pani aluse veiniarmastuse kasvule, kuid edaspidigi jäädi jooma kohalikku õlut, iseäranis väljaspool roomlaste linnu ja laagripaiku, ning lõpuks elas see üle ka Rooma riigi.
Samal ajal kui roomlased levitasid sõja abil veini, oli vein ka üks sõja kaasnähe, mis tegi nende võimule viimaks lõpu. 406. aastal tungisid vandaalid, germaani hõim, üle Reini Galliasse ning põletasid peale linnade ja külade maha ka viinamäed. Hunnide rändhõim tõi endaga veelgi suurema hävingu, kui viinapuud kisti välja, töölised tapeti ja saak joodi ära.32 Sajandi keskpaigaks olid gootide, visigootide ja ostrogootide ja hunnide järjestikused sissetungilained muutnud Rooma riigi ja tema veiniimpeeriumi varemeiks.
Viinamarjakasvatus elas Rooma allakäigu üle, eriti Vahemere piirkonnas, ent nõnda, nagu killustus võim Euroopas, teisenesid ka joomiskombed. Läände tunginud janused germaani hõimud kummutasid peamiselt õlut, mida eelistati enim Britannias, kust roomlased olid 406. aastal lahkunud. Romaniseeritud Britannia veinijoomiskultuur uppus peagi anglosakside õllesse.33
Järgmised Britanniasse tunginud barbarid, sedapuhku meritsi põhjast saabunud viikingisõdalased, tarvitasid samuti õlut ja mõdu (kääritatud meejooki). Viikingitele olid joomine ja võitlemine lahutamatud. Nad uskusid, et võitluses langenud satuvad pärast surma lahinguväljale, kus nad saavad päev läbi tapelda, ööd aga veedavad Valhalla suures saalis, kus blondid valküürid kannavad neile mõdu ette. Oma kõrgajal 9. sajandi keskpaigast kuni 12. sajandini rüüstasid viikingid rannikulähedasi Inglise linnu ja kloostreid ning laiendasid rüüsteretki nii kaugele lõunasse kui Hispaania, aga Islandi ja Gröönimaa tugipunktide kaudu jõudsid nad esimeste eurooplastena ka Põhja-Ameerikasse.34 Janused viikingid oskasid õlut pruulida isegi oma laevadel rüüsteretkedel viibides. Ohvrite kolpadest tegid nad jooginõud – skandinaavlaste toost Skål! tuleb sõnast scole, mis tähendab kolpa.35 Alkoholil oli roll ka viikingite võimuvõitluses: vennaskuningad Alf ja Yngve tapsid teineteise mõdusaalis ning kuningas Ingjald jootis oma kuninglikud külalised täis ja tappis nad, põletades saali maha, et nende maad endale saada.36
Keskaegse Euroopa lahinguväljad on veinist ja õllest läbi imbunud. Hiigelsuurel Bayeux’ vaibal, millel kirjeldatakse Inglismaa vallutamist normannide poolt 1066. aastal, on kujutatud vankril veetavat veiniaami. Toona kuulusid vein ja õlu Prantsusmaal ja mujal sõdurite päevamoona hulka. Ajaloolase Rod Phillipsi sõnul kasutati alkoholi sõjas ohtrasti, iseäranis rännakutel ja seal, kus veevarud olid haigusi tekitavate bakteritega saastatud. Üks näide on Doveri kindluse piiramine 1216. aastal: tuhatkond sõdurit jõid 40 piiramispäeva ajal ära üle 2700 liitri veini ja 90 000 liitri õlut.37 1316. aastal hoolitses Inglise kuningas Edward II selle eest, et tema Šotimaal paiknevad väed saaksid 4000 vaati veini. 1406. aastal said kuus sõdurit, kelle ülesanne oli valvata Custines’i lossi, iga päev kaks liitrit veini.38
Joonis 1.1. Normanni sõdalased veavad veiniaami, odasid ja kiivreid, mis lastitakse laevadele, et minna Inglismaad vallutama. Detail Bayeux’ vaibalt. (Granger Collection/Rex Features/Vida Press)
Aegamööda asendas humalaõlu lahinguväljadel tänu pikemale säilimisajale seni tarvitatud eili. Ilma humalata valmistatud eil säilis mõne nädala, ent humalaõlu mitu kuud. Üks ajaloolane osutab, et 15. sajandi hakul saatsid londonlased Roueni piiravatele vägedele ikka veel nii eili kui ka humalaõlut. Kuid järgmisel sajandivahetusel jõid Inglise sõjaväelased üksnes humalaõlut, nõnda et 1515. aastal ehitati Portsmouthi eraldi pruulikoda, mis pidi varustama Henry VIII merelaevastikku õllega.39 Kokkuvõttes muutus humalaõlu, mis ei olnud seni tsiviilelanike seas kuigi levinud, Londoni kõrtsides sama populaarseks kui eil.
Keskajal toodeti Euroopas alkoholijooke – peamiselt veini, eili ja humalaõlut, aga ka mõdu ja siidrit – kääritamise teel. Destilleerimisoskus oli jõudnud islamimaadest Euroopasse 12. sajandil ja selle abil toodeti piiratud koguses alkoholi esmajoones meditsiiniliseks tarbeks, ent joogikultuuris juurdus see alles 16. sajandi lõpul.40 Esimesena hakati ajama veinist brändit, seejärel teraviljadest viskit ja džinni ning kartulist viina. Melassist saadud rumm ilmus 17. sajandil. Ajaloolane Rudi Matthee märgib, et brändi populaarsus kasvas pärast seda, kui Euroopa sõdurite seas kujunes harjumuseks juua seda lahingu eelõhtul, ning Louis XIV sõjakäik Hollandi vastu 1672. aastal ja teised toonased maismaasõjad võisid etendada eriti tähtsat rolli kange alkoholi levimisel.41
Kuna destilleeritud alkoholijoogid olid kontsentreeritumad ja säilisid paremini, oli neil eili, õlle ja veini ees ilmne eelis. Tänu sellele, et piiritusjoogid ei rikne – ka mitte õhu, kuuma ega külma mõjul –, sobisid need ideaalselt kauge maa taha vedamiseks. Samuti võis neid veega lahjendada ja see omakorda võimaldas julgemini vett juua. Piiritusjookide
