kõrval kõndis üks blond naine. See paistis olevat keegi, keda Tess ei tundnud, mitte vähemalt hästi, nii palju arvas ta end nägevat.
Ta sulges silmad, ohkas sügavalt ja nõjatus tagasi vastu musta nahkistet. Keskendu enda elule, sisendas ta endale ja mõtles samal ajal sellele, kuidas Angela oleks reageerinud, kui oleks teada saanud, et Tess käis Kopenhaagenis viljastamisel. „Üllatunult“ oleks ehk liiga pehmelt öeldud.
Kevadpäike peegeldus Caroli silla alt kanalilt, kui nad Porslinsgatanile politseimaja ette keerasid.
„Kas te olete politseinik?“ küsis taksojuht, kui nad maja ees peatusid.
„Jah.“
„Te peate midagi nüüd ette võtma, see enam ei lähe.“
„Mida te silmas peate?“
„Kõike, igasugust vägivalda. Ma ei julge enam õhtusõite teha. Mind on viimase kuu jooksul kaks korda röövitud.“
Yassini-nimeline taksojuht osutas oma kaelale.
„Siia. Nad panevad noa siia. Ja siis ei jää muud üle kui neile raha anda. Nii enam ei saa.“
Tess selgitas, et olukorra parandamiseks tehakse mitmeid jõupingutusi. Mida muud ta võiski öelda?
Yassin raputas pead.
„Jah, loodame, et see aitab, sest muidu pean ma lõpetama ja midagi muud tegema hakkama.“
Kui Tess läbi pöördukse vastuvõtu poole läks, mõtles ta, et ta ei saa vist enam väljaspool politseimaja öelda, mis tööd ta teeb.
Viimasel aastal oli midagi muutunud. Kuigi Malmö oli ühe uue uuringu kohaselt praegu palju turvalisem paik kui mõned aastad tagasi – siin pandi toime vähem üldsust puudutavaid kuritegusid – oli teadlikkus vägivallast tõusnud ja mitmed jõukudevahelised arveteklaarimised olid aset leidnud „tavalistele inimestele“ lähemal. Paljudel valjuhäälsetel malmölastel oli kõrini saanud.
Tess sõitis liftiga teisele korrusele raskete kuritegude osakonda, oodates, et pühade-eelne rahu on hakanud seal maad võtma. Oma üllatuseks kohtas ta mitut kolleegi, kes endiselt koridorides tõttasid.Lahendamata juhtumite ruumis istus ühe kirjutuslaua taga Rafaela Cruz, rühma uusim liige. Tess tabas ennast tihti sellelt, et unustas naise peaaegu ära. Alles siis, kui Rafaela püsti tõusis, paistis ta oma 185 sentimeetriga silma. Asjad, mida Tess tema kohta teadis, võis kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Aga tema biitsepsid paljastasid vähemalt ühe tõiga: et Rafaela isiklik rekord rinnalt surumises oli 130 ja et ta oli võitnud sel alal Rootsi politsei meistrivõistlused. Tess, kelle rekord oli 70, millega ta ise üsna rahul oli, ei võinud öelda muud, kui et see avaldas talle muljet, kui nad politsei jõusaalis kohtusid.
Muidu oli Rafaela vaikne Ladina-Ameerika päritolu naine, kellele Tess polnud kunagi päriselt pihta saanud. Raskemini loetav kui enamik teisi, aga kes sellegipoolest oli enda eest seisnud ja tõepoolest pingutanud koha nimel lahendamata juhtumite rühmas. Tess ei olnud päris täpselt aru saanud, miks, aga hiljem sai ta teada, et Rafaelal oli isiklik kogemus lahendamata juhtumitega. Tema vanem vend tulistati üheksakümnendatel ühes Lundi pitsarestoranis surnuks ja kedagi ei oldud mõrva eest süüdi mõistetud. Isiklikud kogemused tegutsema ajava jõuna võisid olla nii negatiivsed kui positiivsed, Rafaela puhul oli Tessil raske otsustada, kumb see oli. Samal ajal ei öelnud Tess ära lisaressurssidest, kui need talle otse sülle jooksid.
Pärast seda, kui aegumistähtaeg 2010. aastal kaotati, suurenes lahendamata juhtumite arv iga aastaga. Ainuüksi Skånes oli nüüdseks üle saja juhtumi, paljudel jõukudega seotud kuritegudel oli samuti oht aja jooksul sellesse kategooriasse sattuda. Paljusid ei suudeta kunagi lahendada, aga Tessil oli nimekiri umbes kahekümnest vanast juhtumist, milles saaks DNA-analüüsidega otsustavaid edusamme teha. Ja nad tegelesid igal nädalal sellest nimekirjast mitmega.
Tema enda unistustenimekiri oli teistsugune. Seda säilitas ta rohelises nahkköites raamatus, mida ta ikka kaasas kandis, et panna kirja mõtteid ja ideid, mis võisid tulla kõige ootamatumates kohtades ja ootamatumatel aegadel. Nimekirjas oli Liedberg-nimelise paari jõhker mõrv Råål Helsingborgi lähedal, samuti Lena Bergholmi juhtum ja veel mõned.
Tehnika areng tuli neile kasuks. Uuest aastast oli uus seadus võimaldanud kriminalistikakeskusel otsida perede DNA-d nende juhtumite puhul, kus kahtlustatav puudus.
Tema eesmärk uut meetodit Rootsis esimesena ei läinud täide. Göteborgi kolleegid jõudsid temast ette ja lahendasid ühe vanema jõhkra vägistamisjuhtumi. Tess rõõmustas nende edu üle ja lootis, et tal endalgi avaneb peagi võimalus seda tehnikat kasutada.
Rafaela Cruz oli rühmaga liitumisele järgnenud päevad pühendanud vanade uurimiste palavikulisele lugemisele. Tessile avaldas tema pühendumus muljet. Uus uurija oli ka näidanud üles oskust, kuidas vanadele juhtumitele kõige paremini läheneda, õigeid detaile ja uurimata seoseid otsida.
Tess läks tema laua juurde.
„Kuidas Liedbergi juhtumiga läheb? Leiad sa mingi lahtise otsa?“
Rafaela tõstis paberikuhjadelt veidi ehmunud pilgu, nagu poleks ta märganud, et keegi ruumi sisenes.
„Ma arvan, et leidsin ühe auto, mis on varem kahe silma vahele jäänud ja mida peaks uuesti kontrollima. Ühe tunnistaja ülekuulamisest.“
Tess kummardus ja vaatas väljaprinti, milles nimetati sinist autot.
„Mm, neid autosid oleks pidanud juba ammu kontrollima. Braavo. Pane registrinumber otsingusse, et leida auto toonane omanik.“
Rafaela ringutas.
„Mul on veidi raske seda kõrvale panna. Kodus arvutis on keeruline ajatelge jälgida, kui kõik mapid on siin ja ... Jah, ma vist istun siin pühade ajal veel omajagu.“
Tess noogutas ja mõtles, et ei ole vist kunagi kuulnud Rafaelat järjest nii palju sõnu ütlemas.
„Saan väga hästi aru. Ma tõstan endale ka ühe korraliku pataka ette.“
Rafaela krimpsutas nägu.
„Ja pealegi ei huvita mind eriti lihavõtted, kuigi olen Paraguayst pärit.“
Tess võttis Bergholmi toimiku kaenlasse.
„Mind ka mitte, kuigi elan Västra Hamnenis,“ vastas ta ja naeratas.
Kui ta ruumist väljus, nägi ta, kuidas nende uus ülemus, Sandra Edding, sulges enda järel kaugemal koridoris asuva ukse. Käes oli tal väike reisikott. Tess polnud teda kunagi selliste riietega näinud, ilma pintsakuta. Valged tennised, teksad ja paks must kampsun muutsid ta välimuse oluliselt nooremaks kui tema tegelikud nelikümmend viis eluaastat.
Tess tundis ennast tema seltsis ebakindlalt ja ta polnud selle tundega eriti harjunud. Ta aimas, et Edding oli siia pandud selleks, et ta korra majja lööks ja töötajad ümber struktureeriks. Ja Tess ei teadnud, kuidas suhtus uus ülemus vanadesse juhtumitesse. Küll aga teadis ta seda, et oma eelmises osakonnas Stockholmis oli Edding olnud tõeline staar ja paistis, et selleks peeti teda ka siin.
Kui teda oli paar kuud tagasi raskete kuritegude osakonnas Per Jönsi asetäitjana tutvustatud, olid ruumis olnud nooremad mehed üksteist piielnud. Tess oletas, et Edding oli harjunud
