lõid valgusplahvatusena helendama. Ta pööras ümber ja auto vilgutas tema poole tulesid. Kiiresti, kaks korda. Täpselt nagu eile.
Mischa keeras teelt maha ja jooksis põllule, komistas rohumätta taha ja kukkus põlvili. Nina jooksis vett ja ta istus uttu mähkunud põllul, nuuksus ja kuulatas, kuid ei kuulnud midagi peale enda lõõtsutamise. Aga ta aimas, et seal oli keegi, temast ainult mõne meetri kaugusel.
Ta kuulis peas mehe süüdistavat ja vihast häält: „Sa lubasid, aga vedasid alt. Sina, ainus, keda ma usaldasin.“
REEDE, 19. APRILL
„SÕNNIKUVESI.“
Olle Hansson raputas rusutult pead. Ta oleks pidanud juba varem alla andma. Aga terve põlvkonna uhkuse ja ametialase au jalge alla trampimine hakkas talle vastu. Turskade silmad paistsid kuivetunud peadest nagu pingpongipallid, kalad lebasid võrgus nagu zombid.
Ta juhtis paadi aeglaselt läbi pimeduse, läbi niiske tiheda udu. Rannaäärest paarisaja meetri kaugusele, kaugemale minna polnud tal ei tahtmist ega vajadust, kui nähtavus oli nii piiratud. Meri oli rahulik, aprilli kohta ebaharilikult rahulik ja ta oli heitnud võrgu vette piki kallast.
Juhikabiini raadiost kostis nagu ikka ilmaennustus, ta eelistas Taani oma, sest see suutis ainukesena riigi selle osa ilma ennustada. Leebed pehmed tuuled pidid veel paar päeva jätkuma, lubati ilmateates, tulekul polnud mingit tugevat idatuult. Lihavõtted tõotasid tulla nii soojad kui ka päikselised.
Ta lõi käed ümber oranži anoraki ja tõmbas kopsudesse Läänemere värsket soolakat lõhna. Ilus, metsik ja ohtlik. Aga, kurat, kui elutu.
Ta oli igal aastal mõelnud: peagi kõik muutub. Olle vanaisa, suur angerjakalur, oli töötanud Hanö lahes, täpselt nagu tema isa ja onugi. Tõde oli aga see, et varsti ei saanud sellest enam asja. Kaluripoeg Olle pidi olema see, kes oli sunnitud kalurielu maha jätma. Keskkonnamürgid ja üleväetamine olid lõpuks murdnud selle viimasegi, mis veel alles oli. Eelmisel nädalal oli võrk kubisenud zombikaladest, kummituslikest ussidest söödud turskadest, kellel olid ebaproportsionaalselt suured silmad. Ja siis boikotid, mis muutis kala müümise võimatuks. Ametivõimud, kes polnud teinud sittagi nende olukorra kergendamiseks. Tema ja ta kaluritest sõbrad kurvastasid.
Peagi polnud Österlenis enam ühtegi kalurit alles ja ka Olle oli hakanud oma paate ja varustust maha müüma. Teiste unistuste suhtes, mis tal elus olid olnud, aga mis kunagi polnud täide läinud, oli vist liiga hilja midagi ette võtta. Aga küll kõik korda saab, paar aastat tagasi leidis ta uue armastuse ja koos sellega tulid uus energia ja uued unistused teistsugusest elust.
Kell oli viie ringis ja Ollele tundus, et udu hakkas veidi hajuma. Väljas oli endiselt pime, paadi prožektor valgustas musta jääkülma merd. Võtab aega, enne kui päike sel ennelõunal udu minema kuumutab. Ta igatses suvehommikuid, mil päike silmapiirile tõusis. Kui sõideti soojalambi poole. Issand, kuidas ta oli merel külmetanud.
Isa vend Erik oli talle õpetanud, kuidas ennast merel külma eest kõige paremini kaitsta. Hiljem oleks ta peaaegu ise pidanud Södra Midsjöbankeni juures eluga hüvasti jätma. Olle värises ikka veel, kui meenutas, mida nad pidid kümne meetri kõrguste lainete vahel läbi elama. Väiksena oli tal kombeks istuda Kivikis kail, vahtida otse merele ja kujutada ette stseene, mis üle saja meremiili kaugusel lahti rullusid.
Olle vaatas halli taevasse, kuidas udupilv liikus erinevatel kõrgustel ja erinevates suundades. Hoolimata lootusetust kalurielust oli vähe neid asju, mis ületasid hetki, mil ta seisis koidu ajal üksinda rahulikul merel oma paadis. Ahtris loksus vesi ja ta jätkas piki rannikut edasi. Nüüd eristas ta vähemalt neeme osi. Läbi udu aimas ta Stenshuvudi algust, see oli vaevu saja meetri kõrgune kalju, mis tõusis lamedast maastikust ja ulatus merre. Peagi võrsub sinna pöögimets ja katab seda rohelise tiheda tekina. Ja teisel pool oli liivarand, selle järel Knäbäckshuseni küla, maaliline, aga soojal suvepäeval puupüsti täis.
Olle vajus mõtteisse suvest, samal ajal kui paat rannale lähemale popsutas. Udust läbi tungiv valgus raputas ta mõtetest üles. Ta fikseeris pilgu rannale, et kindlaks määrata, kust valgus tuli, vähendas kiirust ja tõi oma binokli.
Kui ta oli vaatevälja teravustanud, nägi ta, et vilkuv valgus paistis Stendshuvudi neemelt, väikese valge majaka juurest.
„Aga ...“ ütles ta endamisi.
Olle ei teadnud, mitu korda ta oma eluajal oli seda lõiku sõitnud ja nende aastate jooksul polnud majakas kunagi kasutusel olnud. Selle kasutamine lõpetati juba palju aastaid tagasi.
Ta langetas binokli ja juhtis paadi ettevaatlikult lähemale. Meri oli siin pea neli meetrit sügav, nii et ta võis üsna kaugele ranna lähedale sõita. Ka kõige tihedamad udulaigud olid veidi hajunud.
Olle kuivatas põskedelt niiskust. Läbi halli massi tungis ere külm kuma. Mida rohkem ta vaatas, seda kindlam ta oli. Majakas põles tuli.Esimest korda oma kalurielu jooksul nägi ta seda nii, nagu see algselt mõeldud oli – helendava hoiatuspunktina rannal, erevalge pulgana neeme tipus, vaevu kümne meetri kõrgune. Kui silmad olid valgusega harjunud, tõstis ta uuesti binoklid ja teravustas.
„Püha pask ...“
Pulss tõusis, kui ta neeme ja majakast allpool olevate kivide poole kissitas.
Ta sai paadi seisma, pani mootori tühikäigule ja lasi binokli kaela ümber rippu. Vaatas ringi, ent ei eristanud läheduses ühtki teist paati. Ta oli sunnitud otsuse langetama. Kas randuda veidi eemal Krivarebodeni juures ja minna jala majaka juurde. Või helistada kohe 112.
Läbi udupilve nägi ta otse enda ees kellegi keha. See oli kahe kivi vahele pitsitatud, ent selle ülemine ots liikus lainetuses külgsuunas.
Vaevalt see inimene elus oli.
Olle oli ainult ühe korra varem oma elus näinud surnud inimest. See oli seoses ühe autoõnnetusega Hispaania kiirteel, kui ta oma toonase tüdruksõbraga mõned sekundid pärast kokkupõrget õnnetusse sattunud autost möödus. Nendest vaatepiltidest polnud ta enam kunagi suutnud vabaneda ja need olid teda terve elu jälitanud. Ta mõistis, et see, mida ta nüüd nägi, võis olla järgmine sellelaadne.
Ta vaatas uuesti laipa. Juuksed hulpisid pea ümber. Pimedusest hoolimata paistis, et tal oli seljas värviline topp ja Olle kahtlustas, et tegu oli naisega. Just siin Stenhuvudi juures oli hoovuste kohtumispaik, tuule korral võis mereilm seal üsna tülikaks kujuneda. Kuidas ta sinna oli sattunud? Kas ta oli üle mõne paadi parda kukkunud ja lained olid ta siia kandnud?
Olle pööras ringi ning vahtis udu ja mere poole. Ta jalad värisesid ja talle tundus, et ta kukub kohe kokku. Ta tahtis tagasi merele, tagasi turvalisse kohta põgeneda. Eemale neemest ja sellest kohutavast vaatepildist.
Ootamatu heli, mis tuli majaka tagant, pani ta võpatama. Siis sai ta aru, et põõsastest oli üks lind lendu tõusnud. Eemal ranna pool silmas ta väikese valge paadi piirjooni.
Majaka tuli levitas üle neeme kummalist valgust, mis ulatus merele ja udussegi. Miks seal ometi nüüd tuli põles? Pärast kõiki neid aastaid? Ja kes oli vees hulpiv naine?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу
