mitmetes riikides, muu hulgas Prantsusmaal. Ja seal, Le Havre’is, oligi ta oma abikaasaga kohtunud. Kuulduste kohaselt oli ta kaugelt sugulane suure kirjutusvahendite tootja Eddinguga ja tõenäoliselt oli ta sama jõukas.
Tess kohtas naise pilku ja tervitas teda. Samal hetkel ilmus välja Marie Erling.
Ta vaatas lifti sisenenud Sandrale järele.
„Kohtusid Merkeliga?“
Tess raputas pead.
„Said sa mu vabaks?“ jätkas Marie.
„Nii kähku see ka ei käi.“
„Ma ei sõida enam ühelegi tulistamisele, järgmine kord jään haiguslehele.“
Tess astus koos Marie’ga lifti.
„Eile olin ma terve päeva vait. Ei piiksatanud ka. Makkonen läks peaaegu arust ära. Tõin ettekäändeks, et mul oli tekkinud pähkliallergia, et mu neel on paistes ja on blokeerinud mu häälepaelad. Pagan, ma isegi ei tea, kas see võimalik on, peab guugeldama.“
Tess vaatas Marie’d. Lahutus oli jätnud temasse nähtavaid jälgi. Tütre Tilde sünni järgsed raseduskilod, ja mõni veel, oli kadunud. Ja kui tema meeleolu oli juba tavaliseltki ennustamatu, siis viimase poole aastaga oli asi veel hullemaks läinud. Tess kahtlustas, et naine oli ikka veel šokifaasis. Ja kõik need kohtingud, millel ta igal nädalal käis, olid tegelikult mingit sorti põgenemine, kahtlustas Tess.
Marie ise oli algatanud lahutuse pärast seda, kui oli mitu aastat tundnud, et suhte „gaasipedaal“ on ainult pooles vinnas. Võib-olla oli ta teinud külma arvestuse, et abikaasa Tomas tahab temaga kokku jääda, et ta hakkab anuma ja paluma, et nad prooviksid suhet parandada. Aga selle asemel oli mees juba eelnevalt paokile jäetud uksest välja tormanud. Ilmselt oli mees, ise seda eelnevalt mingilgi moel mõista andmata, samuti nende abieluga rahulolematu. Kõik oli käinud kähku ja Marie jäi sinna üllatunud näoga seisma ning elas nüüd iga-teine-nädal-elu, mida ta vihkas.
Tess hakkas juba rääkima, et nägi just oma eksi Angelat politseimaja ees, käsi teise naise peos, aga peatus. Ta ei jaksanud seda arutada.
„Mida sa lihavõtetel kavatsed teha?“ küsis ta selle asemel Marie’lt.
„Kas see on juba käes?“
„Kahe päeva pärast. Enamus paistab arvavat, et see algab suurel neljapäeval.“
Marie tõstis tõrjuvalt käe ja astus lifti.
„Me ei räägi sellest.“
Tess nägi Marie’d kinni liuglevate liftiuste taha kadumas.
Ka tal endal polnud pika pühadenädalavahetuse eel mingeid suurejoonelisi plaane. Ta oli kutsutud oma õe Isabeli ja tema pere juurde, arvatavasti läheb ta sinna. Tema isa, kellega ta oli viimased pühad koos veetnud, et too ei peaks üksinda olema, oli ülepeakaela armunud ühte naisesse nimega Eva ja tal oli väga kiire. Ja ema oli sõbrannadega Prantsusmaal veinireisil. Muidu olid enamik inimesi ta ümber hõivatud oma peredega, nii see on, kui inimesed on saanud nelikümmend, ja endal tal ju peret polnud. Veel.
Tess mõtles, milline on tema elu järgmistel lihavõtetel. Teda tabas kerge paanikahoog. Võib-olla on tal laps, kelle eest hoolitseda. Tema tavaline väljapääsutee, et ta võib alati koha üles öelda, kui midagi valesti läheb, ei paistnud sel puhul just eriti hea lahendusena.
KOLMAPÄEV, 17. APRILL
MISCHA LINDBERG PANI vannitoaukse kinni ja läks paljajalu üle külma kivipõranda. Ta oli reedese näituse avamise eel närvis ja tal oli raske rahuneda. Rahutus ja ärevus olid teda nüüdseks juba mitu päeva vaevanud. Loomulikult oli ta ootusärevil, kuidas tema elutöö „The End“ vastu võetakse.
Aga midagi oli veel. Ta tundis, et teda jälgitakse. Niipea, kui ta väljaspool kodu liikus, poodi sõitis või lihtsalt õues toimetas, tundus talle, et keegi jälgis teda. Täna, kui ta seisis uduses aias ja riputas õunapuu külge kollaseid lihavõttesulgi, pööras ta ringi, ise veendunud, et ta selja taga on keegi. Ent ainus elusolend tema läheduses oli väike kuldnokk, kes istus katuseharjal ja vaatas alla tema poole.
Ja nüüd, õhtul, kui ta oli oma ateljeed koristanud, tabas teda sama tunne. Kostis selline heli, nagu oleks küüni tagauks paukunud ja kui ta läks vaatama, kas tuul oli selle lahti löönud, kujutas ta ette, et keegi oli jälle seal.
Võib-olla tulenes see siiski lihtsalt suurest töökoormusest ja murest selle pärast, kas ta ikka jõuab kõik enne lihavõtteid valmis.
Mischa haigutas ja kustutas köögitule.
Ees ootasid intensiivsed päevad ja nüüd vajas ta tõepoolest väga pikka ja katkematut ööund.
Ta läks magamistuppa, tõmbas suure sametpäevateki kõrvale ja puges voodisse.
Ta nägi silme ees oma kunstiteost „The End“ ja tundis teatud lahkuminemisärevust. Pärast kümmet aastat tööd pidi maal lõpuks päevavalgust nägema ja kohtuma maailmaga, kui galerii Factory suurel reedel lahti tehakse. Siiani oli teos olnud ainult tema beebi, selline kahe meetri kõrgune. Ja isegi kui keegi seda õlimaali ära ei osta, kaob maagia samal hetkel, kui ta seda teistega jagab.
Teatud mõttes oli see protsess juba alanud. Eelmisel nädalal oli ta seda mitu korda meediale näidanud, huvi olid tundnud nii televisioon kui ka ajalehed. Oma viimase menstruaalverega maaliv kunstnik paistab silma. Aga ta ei teinud seda mitte sellepärast. Reaktsioone äratas ja ebaõiglusele, või ebavõrdsusele, osutas ta hea meelega, aga üldsus ei huvitanud teda üldiselt kübetki. See oli lihtsalt tema panus heita võitluses valgust sellele suurele osale naise elust, mida üritati täielikult pimeduses ja nähtamatuna hoida.
Kahest poolest koosnev õlimaal, särav helesinine taevas ja kullakarva nõmm, mida eraldas kuivanud verega maalitud silmapiir. Tema verega. Enne ja pärast. Kas ta oli aimanud kerget kadedust eksabikaasa Andy poolt, mis puutus avatud ateljeede päevadel saadud tähelepanusse? Väikeseid torkeid selle kohta, et meedia teda üles haibib? Jah, võib-olla. Ta ei süüdistanud meest. Tänapäeval ei olnud lihtne kunstnikuna hakkama saada. Aga kunstiteos peaks mehe galeriisse kliente meelitama, nii et ta peaks rahul olema.
Ta võttis öökapil olevast raamatukuhjast pealmise. Joyce Carol Oates. Viimasel ajal polnud ta eriti palju lugenud. Ta lehitses veidi eemalolevalt murtud lehenurgani ja hakkas lugema. Pärast paari lauset valgustas magamistuba valge kuma ja ta pani raamatu kõhule. Ta vaatas akna poole, tundus, nagu tema majale oleks suunatud võimsad prožektorid.
Ta tõmbas teki eemale ja istus voodiservale. Ta nägi läbi valgete õhukeste kardinate, et valgus kaugenes ja nõrgenes. Kas tee peal tagurdas mõni auto?
Kummaline, mõtles ta, tema maja oli tee lõpus ja autodel ei olnud mingit põhjust siit mööda minna. Keegi vist sõitis valesti. Ta jäi voodiservale istuma, aga kui valgus jätkuvalt ta aknasse kiirgas, tõusis ta püsti ja läks akna juurde. Ta paotas kardinaid ja vaatas teele. Viis tugevat lampi valgustasid tema suunas teed. Mischa seisis paigal ja vaatas autot, mis seisis majast umbes viiekümne meetri kaugusel.
Ta kuulis nõrka mootorimürinat ning otsustas jaki selga panna ja vaatama minna, kes see on.
Kui ta köögilambi süütas, märkas ta, et autotuled valgustasid ka pimedat elutuba. Mischa pani selga fliisjaki
