oli tema pühamu.
Siis ütles Salazar: „Tahaksin, et te selgitaksite teda.“
Uurija osutas sinnapoole.
Gina vaatas üle maasturi kapoti ja nägi keset garaaži vintsi, mille konksu otsas rippus elusuuruses alasti nukk. Ühe veidra hetke jooksul oleks ta äärepealt selle sündsusetu välimuse pärast naerma hakanud. Nukk rippus kaelapidi traadist silmuses, käed ja jalad lõdvad, isegi mitte nukulikult täiuslikes proportsioonides. Vigane asi, kummalist värvi… Ja miks peaks keegi värvima nuku näo säärast jõledat lillakasmusta värvi, nahatükke maha kiskuma, silmad punaseks, punni ja jõllitavaks tegema, keel tursunud huulte vahelt välja tungimas…
Ja siis tabas Ginat kohutav arusaamine.
See polnud nukk.
Ja vastupidiselt oma parimatele kavatsustele, hakkas ta kisendama ega saanud enam pidama.
1
GWEN PROCTOR
NELI AASTAT HILJEM
Tennessee, Stillhouse’i järv
„Alustage.“
Ma tõmban sügavalt hinge, tunnen kõrbenud püssirohu ja läppunud higi haisu, võtan asendi sisse, keskendun ja vajutan päästikule. Toetan kergelt harkis jalad tagasilöögi ootuses vastu maad. Mõned inimesed pilgutavad iga lasu ajal tahtmatult silmi. Mina olen avastanud, et ma seda ei tee. See pole harjutamise asi, see lihtsalt on nii, aga ma tunnen, et valitsen sel moel olukorda paremini. Olen selle eelise eest tänulik.
Raske ja võimas 357-kaliibriline möiratab ja põtkib, saates minust läbi tuttavaid nõksatusi, aga ma ei keskendu mürale ega tagasilöögile. Ainult märklauale lasketiiruraja lõpus. Kui lärm mind segaks, oleks teiste laskjate – naiste, meeste ja isegi mõne teismelise – pidev paugutamine ammu mu laskmise ära rikkunud. Ühtlane tulistamise kõmin, ehkki see kostab läbi tihedate kõrvaklappide, meenutab mingit eriti pöörast, kestvat tormi.
Ma lõpetan laskmise, keeran silindri lahti, võtan tühjad padrunikestad välja ja panen relva lahtisena lauale, toruga tiiru poole. Siis võtan kaitseprillid eest ja panen need ära. „Tehtud.“
Tiiru juhataja ütleb minu tagant: „Astuge, palun, eemale.“ Ma teen seda. Ta võtab mu relva, noogutab ja vajutab nuppu, et märklaud enda juurde tuua. „Te oskate relvaga turvaliselt ümber käia.“ Tema hääl on kime, et seda üle müra ja läbi kõrvaklappide kuulda oleks. Ka on hääl veidi kähe, sest ta karjub suure osa päevast.
„Loodetavasti olen ka täpne,“ karjun ma vastu.
Aga ma juba tean, et olen. Näen seda enne, kui paberist märklaud jõuab poolele teele. Tühjad augud asuvad kõik tihedas punases sõõris.
„Keset rinda,“ ütleb juhataja ja tõstab pöidla püsti. „See on ülihea tulemus. Tubli, preili Proctor.“
„Tänan, et muutsid selle nii valutuks,“ ütlen mina vastu. Ta taganeb ja teeb mulle ruumi. Ma sulen silindri ja panen relva tagasi lukuga kotti. Turvaline.
„Saadame teie tulemused osariigi büroosse ja te peaksite varsti relvaloa saama.“ Juhataja on noor mees, tal on siilisoeng ja ta on endine sõjaväelane. Tal on pehme ebamäärane aktsent, mis on küll lõunaosariikide oma, ent mitte terav nagu Tennessee, vaid pigem… Georgia. Kena noor mees, vähemalt kümme aastat noorem, kui mulle kohtamiseks sobiks. Juhul, kui ma käiksin kohtamas. Ta on ääretult viisakas. Mina olen alati preili Proctor.
Ta surub mul kätt ja ma naeratan. „Näeme järgmisel korral, Javi.“ Minu vanuse ja soo eelised. Võin kasutada tema eesnime. Ütlesin terve esimese kuu härra Esparza, aga lõpuks parandas ta mind leebelt.
„Järgmise korrani…“ Miski köidab Javi tähelepanu ja tema rahulik olek muutub järsku valvsaks. Ta vaatab piki rida edasi ja röögib: „Lõpetage laskmine! Lõpetage laskmine!“
Ma tunnen, kuidas adrenaliin mu keha üle ujutab. Ma tardun, hindan olukorda, ent asi pole minus. Tiirus valitsev lärm vaikib vähehaaval ja inimesed langetavad relva, küünarnukid vastu keha. Javi kõnnib piki laskjaterivi edasi. Rivis seisab jässakas poolautomaatrelvaga mees. Javi käsib tal relva käest panna ja eemale astuda.
„Mida ma tegin?“ küsib mees sõjakal toonil. Võtan oma koti, närvid endiselt pingul, ja suundun ukse poole, ehkki aeglaselt. Näen, et mees ei ole Javi käsku täitnud, vaid on otsustanud vaidlema hakata. See pole hea mõte. Javi nägu kivistub ja tema kehakeel muutub.
„Laadige relv tühjaks ja pange see lauale, söör. Kohe.“
„Pole vaja. Ma tean, mida teen! Olen aastaid laskmas käinud!“
„Söör, ma nägin, kuidas te suunasite laetud relva teise laskja poole. Te teate reegleid. Püssitoru peab olema alati tiiru suunas. Laadige relv tühjaks ja pange käest. Kui te mu juhtnööre ei täida, lasen teid tiirust minema viia ja kutsun politsei. Kas saate aru?“
Naeratav rahulik Javier Esparza on nüüd keegi teine ja tema käsu jõud lahvatab ruumis nagu šokigranaat. Eksinud laskja kohmitseb relva kallal, saab pideme kätte ja viskab selle koos relvaga lauale. Märkan, et püssitoru on endiselt suunatud inimeste poole.
Javi hääl on selge ja vaikne. „Söör, ma käskisin relva tühjaks laadida.“
„Ma laadisin ju!“
„Astuge eemale.“
Mees põrnitseb, ent Javi võtab relva, lükkab viimase padruni salvest välja ja paneb kuuli lauale pideme kõrvale. „Nii saavad inimesed surma. Kui te ei suuda õppida korralikult relva tühjaks laadima, peate endale teise tiiru otsima,“ ütleb ta. „Kui te ei suuda tiiru juhataja juhtnööre täita, leidke endale teine tiir. Võib-olla oleks teil igal juhul mõistlik endale uus tiir otsida. Turvalisusreegleid eirates seate ohtu iseenda ja kõik teised. Kas te saate sellest aru?“
Mehe nägu läheb inetult punaseks ja käed tõmbuvad rusikasse.
Javi paneb relva tagasi samamoodi, nagu see oli, suunaga inimeste poole, ja keerab selle siis teistpidi. „Väljaviskeava peab olema ülespoole, söör.“ Ta astub eemale ja vaatab mehele silma. Javil on jalas teksad ja seljas sinine polosärk. Laskjal on seljas kaitsevärvi särk ja jalas vanad sõjaväepüksid, ent on selge, kumb neist on sõdur. „Arvan, et te olete tänaseks lõpetanud, härra Getts. Ärge mitte kunagi tulistage vihasena.“
Ma pole kunagi varem näinud ühtegi meest nii lähedal meeletule vägivallahoole või infarktile. Gettsi käsi tõmbleb ja ma näen, et ta arutleb, kui kiiresti ta relva kätte saaks, selle laadida jõuaks ja tulistama hakkaks. Õhus on iiveldamaajav raskus ja ma avastan, et mu käsi liigub aeglaselt mööda lukku koti juurde, lugedes mõttes samme – nagu Getts –, mida on vaja astuda relva laskevalmis seadmiseks. Ma olen kiire. Kiirem kui tema.
Javi pole relvastatud.
Pinge taandub, kui üks tardunult oma laskekohtade juures seisvatest inimestest astub pool sammu minu ja vihase mehe vahele. Ta on väiksem kui Javi ja punetava näoga mees ning tal on liivakarva juuksed, mis võisid kunagi olla lühikesed, ent on nüüd kasvanud kõrvade peale. Nõtke, mitte lihaseline. Olen teda ennegi näinud, aga ma ei tea ta nime.
„Kuulge, härra, rahuneme nüüd maha,“ ütleb ta aktsendiga, mis ei meenuta mulle Tennesseed, vaid
