ema.“ Ta on üksteist ja siiras ning tema õde on neliteist – ka parimatel aegadel raske iga. Ta tundub kahvatu, vapustatud ja murelik, mis teeb mulle muret. Näen, et ta on jälle küüsi närinud. Nimetissõrm veritseb. Tema hääl tundub kare, nagu oleks ta nutnud, ehkki silmad on selged. Ta vajab rohkem psühholoogi abi, mõtlen ma, aga see tähendaks täpsemaid andmeid, ja andmed tähendavad komplikatsioone, mida me veel endale lubada ei saa. Ent kui ta tõesti seda vajab, kui ma näen märke, et ta liigub tagasi sellesse seisundisse, kus oli kolme aasta eest… siis ma riskin sellega. Isegi kui see tähendab, et meid paljastatakse ja me peame alustama otsast peale uute nimede ja aadressidega.
„Kõik saab korda,“ ütlen ma ja kallistan teda. Connor laseb sel sündida, mis on ebatavaline, aga keegi ei näe meid. Ent ta on siiski minu käte vahel pinges ja kange ning ma lasen temast lahti kiiremini, kui tahaksin. „Peaksid lõunat sööma minema. Ma tegelen su õega ise.“
„Ma lähen,“ vastab ta. „Aga ma ei saanud…“ Ta ei lõpeta, aga ma mõistan. Ma ei saanud teda üksi jätta, tahab Connor öelda. Minu laste puhul on hea see, et nad hoiavad kokku. Alati, isegi tülitsedes ja teineteist nokkides. Nad pole Sündmusest saadik teineteist alt vedanud. Nii ma püüan sellest mõelda, suure algustähega ja kursiivkirjas: Sündmus. Nagu oleks see õudusfilm, miski, mis on meie elust läinud ja mille me saame unustada. Väljamõeldud ja kauge.
Vahel see isegi aitab.
„Mine,“ ütlen ma leebelt. „Õhtul näeme.“
Connor läheb, ehkki vaatab üle õla tagasi. Ma olen muidugi erapoolik, aga ta on kena välimusega poiss – säravad merevaigukarva silmad, pruunid juuksed, mida oleks vaja piirata. Kitsas, tark nägu. Ta on Nortoni koolis mõned sõbrad leidnud, mis on kergendus. Neil on sarnased üheteistkümneaastastele omased huvid, nagu videomängud, filmid, TV-sarjad ja raamatud ja kui nad ongi natuke nohiklikud, on see hea nohiklikkus, selline, mis tuleneb pöörasest entusiasmist ja kujutlusvõimest.
Lannyga on asi tõsisem.
Palju tõsisem.
Hingan sügavalt sisse ja välja ning koputan direktor Anne Wilsoni uksele. Kui ma sisse astun, näen Lannyt seina ääres toolil istumas. Tunnen ära norgus peaga hoiaku, käed rinnal risti. Vaikiv, passiivne vastuhakk.
Mu tütrel on jalas laiad mustad püksid, millel küljes ketid ja paelad, ning seljas katkine, kulunud Ramonesi kirjaga T-särk, mille ta ilmselt pätsas minu riidekapist. Ta on lasknud oma äsja mustaks värvitud juustel lahtiselt ja sorakalt ümber näo vajuda. Neetidega käevõrud ja kaelarihm on läikivad. Need on uued, nagu ka püksid.
„Preili Proctor,“ ütleb direktor, viibates pehme külalistooli poole laua ees. Lanny istub kõval plasttoolil – häbitool, mida on kulutanud kümned, kui mitte sajad sõjakad väikesed tagumikud. „Arvan, et te näete juba isegi, mis on osa probleemist. Me ju leppisime kokku, et Atlanta ei kanna koolis enam selliseid riideid. Meil on riietumise osas kindlad reeglid, mida me peame järgima. Uskuge mind, need ei meeldi ka mulle.“
Direktor Wilson on keskealine mustanahaline naine loomulikult krussis juuste ja mõnusa pekikihiga. Ta pole halb inimene ja ta ei tee sellest mingit moraalset ristiretke. Ta peab järgima reegleid, ja Lanny? Noh, mu tütrele ei meeldi reeglid. Ega ka piirid.
„Gootid ei ole mingid vägivaldsed sitapead,“ pomiseb Lanny. „See on propagandasaast.“
„Atlanta!“ ütleb direktor Wilson teravalt. „Vali sõnu! Ja ma räägin sinu emaga.“
Lanny ei tõsta pead, aga ma kujutan ette, kuidas ta oma mustade juuste varjus silmi pööritab.
Ma sunnin end naeratama. „Tal polnud hommikul kodust lahkudes need riided seljas. Ma palun vabandust.“
„Mina mitte,“ teatab Lanny. „Kuradima tobe on see, et nad võivad mulle ette kirjutada, mida selga panna! On see mingi katoliiklik kool või?“
Direktor Wilsoni näoilme ei muutu. „Ja siis muidugi ka tema suhtumine.“
„Te räägite minust, nagu mind poleks siin! Nagu ma poleks inimene!“ sõnab Lanny pead tõstes. „Ma võin teile alles suhtumist näidata.“
Ma võpatan tema nägu nähes enne, kui suudan end ohjeldada. Kahvatu meik, paks must lainerijoon, laibasinised huuled. Pealuudega kõrvarõngad.
Ma ei saa ühe hetke hingata, sest see nägu muudab mu tütre millekski muuks, kellekski teiseks, kes ripub jämedast traadist silmuse otsas, juuksed lõdvalt ja kleepuvalt ümber näo, silmad punnis, alles olev nahk sama tooni…
Pista see karpi. Pane karp lukku. Sa ei tohi sinna minna. Tean paganama hästi, et Lanny tegi seda meelega, ja kui meie pilgud kohtuvad, on tema silmis väljakutse, tõrksus. Ta oskab kõhedakstegeval moel leida ja mõjutada minu nõrku kohti. Ta on selle oma isalt pärinud. Näen Meli tema silmade kujus, peakallutuses.
Ja see hirmutab mind.
„Ja,“ jätkab direktor Wilson, „siis veel kaklus.“
Ma ei pööra pilku oma tütrelt. „Kas sa said haiget?“
Lanny näitab mulle oma kriimustatud rusikat ja sõrmenukke. Ai. Tema sinistel huultel on kerge muie. „Peaksid teist tüdrukut nägema.“
„Teisel tüdrukul on silm sinine,“ sõnab direktor Wilson. „Ja tema vanemad on sellised, kel on advokaadi telefoninumber kiirvalimises.“
Me mõlemad eirame teda ja ma annan märku, et Lanny jätkaks. „Tema lõi mind esimesena, ema,“ ütleb Lanny. „Kõvasti. Pärast seda, kui oli mind tõuganud. Ta ütles, et ma vahin tema lollakat peikat, aga ma ei vahtinud – see poiss on jälk ja pealegi vahtis tema mind. Mina pole süüdi.“
„Kus teine tüdruk on?“ Ma vaatan direktori poole. „Miks tema siin pole?“
„Vanemad viisid ta pool tundi tagasi koju. Dahlia Brown on viieline õpilane, kes vannub, et ei provotseerinud seda kuidagi. Tal on tunnistajaid, kes seda kinnitavad.“
Põhikoolis on alati tunnistajaid ja nad ütlevad alati seda, mida nende sõbrad tahavad. Direktor Wilson teab seda. Ta teab ka, et Lanny on uus tüdruk, kes ei sulandu massi. Sellepärast ongi mu tütar gooti välimuse valinud – ta lükkab teised eemale enne, kui teda lükatakse. Lisaks püüab ta mingil veidral moel lahata endas seda salajast õudust, mis toimus tema lapsepõlves.
„Mina seda ei alustanud,“ ütleb Lanny, ja ma usun teda. Ilmselt olen ainuke. „Ma vihkan seda kuradi kooli.“
Ma usun ka seda.
Pöördun uuesti laua taga istuva naise poole. „Nii et te kõrvaldate Lanny, aga mitte seda teist tüdrukut?“
„Mul pole valikut. Riietumisreeglite rikkumine, kaklus ja suhtumine sellesse vahejuhtumisse…“ Wilson ootab ilmselt mingit vastuväidet, aga ma ainult noogutan.
„Olgu. Kas ta sai kodused tööd kätte?“
Üle direktori näo libiseb kergendusilme, sest see püssirohu järele haisev lapsevanem ei korraldagi stseeni. „Jah, ma hoolitsesin selle eest. Ta võib järgmisel nädalal kooli tagasi tulla.“
„Tule, Lanny,“ lausun ma tõustes. „Me räägime sellest kodus.“
„Ema, ma ei…“
„Kodus.“
