lasen tulla,“ ütleb Wilson. „Meil on nulltolerants ja ma pigistan praegu silma kinni, sest tean, et te olete hea inimene ja tahate, et ta siia sulanduks, aga see on viimane võimalus, proua Proctor. Viimane. Mul on väga kahju.“
„Palun ärge öelge mulle proua,“ ütlen mina. „Preili Proctor sobib paremini. On sobinud alates 70-ndatest.“ Ma tõusen ja sirutan käe ette. Ta surub mu kätt keskmise tugevusega, asjalikult, ei enamat. Praegusel ajal on ka asjalik minu jaoks positiivne. „Räägime järgmisel nädalal.“
Väljas on Lanny valinud sama tooli, millel istus tema vend – see on ilmselt veel Connorist soe. Kas nad teevad seda meelega või on see intuitiivne? Kas nad on saamas liiga lähedaseks? Kas mu paranoia ja pidev valvelolek on nad selliseks muutnud?
Ma hingan sisse ja välja. Ma ei taha mingil juhul lapsi üle analüüsida. Seda on piisavalt tehtud.
„Tule,“ ütlen ma. „Teeme sääred, nagu noored ütlevad.“
Lanny tundub pahur. „Uhh. Me ei ütle nii.“ Ta kõhkleb ja vahib oma saapaid. „Sa pole vihane?“
„Oo, ma olen maruvihane. Ma kavatsen kõik oma tunded Kathy’s Kakesis ära süüa. Ja sina sööd neid koos minuga. Meeldib see sulle või mitte.“
Lanny on jõudnud ikka, kus kõigest innustumine, isegi kui see on koolist puudumine, et süüa totralt võirikast kooki, pole lahe, ja ta kehitab ainult õlgu. „Mida iganes. Peaasi, et ma siit minema saan.“
„Kas ma tahan teada, kust sa need asjad said, mis sul seljas on?“
„Mis asjad?“
„Tõsiselt, lapsuke? Kas sa tõesti tahad seda nii teha?“
Lanny pööritab silmi. „Need on ainult riided. Olen kindel, et kõik tüdrukud kannavad koolis riideid.“
„Üllatavalt vähesed tahavad sarnaneda Marilyn Mansoniga.“
„Mis Marilyniga?“
„Aitäh, et tekitad minus vanamuti tunde. Kas sa tellisid need internetist?“
„Ja kui tellisingi?“
„Sa ei kasutanud minu krediitkaarte, ega? Sa tead, kui ohtlik see on.“
„Ma pole rumal. Ma kogusin raha ja ostsin ühekordse kaardi, nagu sa õpetasid. Lasin asjad saata Bostonisse ühte postkontorisse ja sealt edasi. Kaks korda.“
Selle peale annab tume ärev klomp mu sisemuses järele ja ma noogutan. „Olgu siis. Räägime sellest kaloreid vohmides.“
Me ei räägi eriti millestki. Torditükid on tohutud, imehead ja isetehtud ning pole mõtet nende söömise ajal vihane olla. Kathy’s Kakes on populaarne kohvik ja meie ümber on maitsvaid küpsetisi söövad inimesed. Kolme väikese lapsega isa vahib telefoniekraani ja lapsed kasutavad seda ära, loopides kõikjale muffinipuru ja määrides oma näod erksinise glasuuriga kokku. Nurgas istub asjalik noor naine tahvelarvutiga. Kui ta pöördub selle pistikut seina torkama, näen varrukateta pluusi all õlal tätoveeringut. Midagi värvilist. Vanem paar joob teed, laual nende vahel on peen portselan ja ümmargune koogitorn täis tillukesi palakesi. Arutlen, kas teejoomine nõuab surmani tüdinud ilmet.
Isegi Lanny suhtumine leebub selleks ajaks, kui me söömise lõpetame. Ja kui sinine huulepulk on tema suult maha kulunud, tundub ta peaaegu normaalne. Me räägime ettevaatlikult tordist, nädalavahetusest ja raamatutest. Alles siis, kui sõidame tagasi Stillhouse’i järve poole, olen ma sunnitud kõik ära rikkuma. „Lanny… Sa oled tark tüdruk. Sa tead, et kui sa niimoodi silma paistad, tehakse sinust pilte ja lastakse need ringlusse ning sa satud sotsiaalmeediasse. Seda ei saa me endale lubada.“
„Mis ajast on minu elu meie mure, ema? Oh, oota. Ma mäletan. Igavesest ajast.“
Ma olen teinud kõik endast oleneva, et kaitsta oma lapsi Sündmusele järgnenud õuduste eest, ja sama tegi minu ema, kui mina olin kaassüüdlasena kohtu all. Lootsin, et see, mida Lanny mäletas või oli teada saanud, oli pelgalt kerge nire, mitte mürgine jõgi, millesse mind oli lükatud. Mu ema oli pidanud ütlema Lannyle ja Connorile – siis veel Lilyle ja Bradyle –, et nende isa on mõrtsukas, et ta läheb kohtu alla ja siis vangi. Et ta oli tapnud mitu noort naist. Ema ei rääkinud neile üksikasjadest ja ma ei tahtnud, et lapsed neid teaksid, aga see oli tookord, ja ma tean, et ei saa kõige hullemaid detaile enam kaua Lanny eest varjata. Neliteist on liiga noor iga, et mõista Melvin Royali rikutust.
„Me peame kõik madalat profiili hoidma,“ ütlen ma. „Sa tead seda, Lanny. See on meie turvalisuse pärast. Sa ju mõistad seda, eks?“
„Jah,“ vastab ta ja pöörab pilgu ära. „Sest nad ajavad meid alati taga. Need salapärased võõrad, keda sa nii väga kardad.“
„Nad pole…“ Ma tõmban hinge ja tuletan endale taas meelde, et see vaidlus ei aita meid kumbagi. „Me elame kindla põhjusega reeglite järgi.“
„Sinu reeglid. Sinu põhjused.“ Lanny toetab pea autoistme peatoele, nagu oleks liiga tüdinud, et end enam tagasi hoida. „Kui ma olen gooti välimusega, ei tunne keegi mind nagunii ära. Nad vaatavad meiki, mitte nägu.“
Lanny jutus on iva. „Võimalik, et Nortonis visatakse sind selle eest koolist välja.“
„Kodus saab ju ka õppida, eks?“
Ja see oleks olnud lihtne vastus. Ma olen seda mitu korda tõsiselt kaalunud, aga dokumentide kordaajamine võtab liiga kaua aega ja kuni viimase ajani olime me pidevas liikumises. Pealegi tahan ma, et mu lapsed suhtleksid ka teistega, oleksid osa normaalsest maailmast. Nende elus on olnud niigi liiga palju ebanormaalset jama.
„Võib-olla leiame kompromissi,“ tähendan ma. „Proua Wilson ei olnud ju su juuste vastu. Võib-olla meigid end veidi vähem, jätad kulinad ära ega kanna ainult musti riideid. Võid sellegipoolest veidrik olla, aga mitte nii veider.“
Lanny muutub korraks rõõmsamaks. „Kas ma saaksin viimaks Instagrammi konto? Ja päris telefoni, mitte sellise totaka klapiga?“
„Ära üle pinguta.“
„Ema, sa ütled, et tahad, et ma oleksin normaalne. Kõik on sotsiaalmeedias. Isegi direktor Wilsonil on mingi nõme Facebooki lehekülg, kus on totakad kassipildid ja imelikud meemid. Ja tal on Twitteri konto!“
„Sina oled teistsugune mässaja – pead sellega leppima. Ole teistsugune, keeldudes trendi järgimast.“
See ei mõju ja ta heidab mulle põlgliku pilgu. „Sa tahad siis, et ma oleksin täielik seltskondlik friik. Tore. Tead, et olemas on ka anonüümne võimalus. Minu nimi ei pea seal kirjas olema. Ausõna, ma hoolitsen selle eest, et keegi ei teaks, kes ma olen.“
„Ei, kuna kaks sekundit pärast seda, kui sa konto avad, on see selfisid täis. Sinu asukoht on teada.“ Kõige raskem sel piltidest hullunud ajastul on hoida laste fotosid internetti sattumast. Keegi otsib meid alati ja nemad ei puhka kunagi. Nad on alati valvel.
„Issand, sa oled kohutavalt tüütu,“ pomiseb Lanny. Ta tõmbub kühmu ja vaatab aknast järve. „Ja muidugi peame me elama kusagil pärapõrgus, sest sina oled paranoiline. Kui sa just ei taha kõike kokku pakkida ja meid veel suuremasse pärapõrgusse kolida.“
Jätan märkuse paranoia kohta sinnapaika, sest see on tõsi. „Kas sinu meelest
