pole ma leidnud just palju selliseid kohti, mis tunduksid natukenegi turvalised, ja ükski neist pole meenutanud… kodu. Ent see koht – järv, künkad, männid, poolmetsik maastik – muudab rahulikumaks selle osa minust, mis enam kunagi päriselt ei lõõgastu. Kui ma seda kohta esimest korda nägin, mõtlesin: See on see koht. Ma ei usu eelmistesse eludesse, aga see oli nagu äratundmine. Leppimine. Saatus.
Pagan võtaks, Lanny, ma ei taha siit nii kiiresti ära minna ainult sellepärast, et sa ei oska massi sulanduda. Ära tee meile nii.
Gwen Proctor on neljas nimi, mida ma pärast Wichitast lahkumist kasutan. Gina Royal on jäänud minevikku ja surnud. Ma pole enam see inimene. Tõtt-öelda ei tunne ma teda enam äragi, seda nõrka olevust, kes allus, teeskles ja silus kõiki teele kerkivaid probleemikesi.
Kes aitas kuritegudele kaasa, ehkki enese teadmata.
Gina on ammu surnud ja ma ei leina teda. Tunnen end temast nii kaugena, et ma ei tunneks oma vana mina äragi, kui temast tänaval mööduksin. Mul on hea meel, et olen pääsenud põrgust, milles põlemist ma ise ei märganudki. Hea meel, et tõmbasin ka lapsed sellest välja.
Ka nemad on end uuesti avastanud, ehkki on selleks sunnitud olnud. Lasin neil iga kord, kui pidime taas kolima, ise nime välja valida, ehkki olen pidanud mõned lennukamad pakkumised tagasi lükkama. Seekord on nad Connor ja Atlanta – lühendatult Lanny. Me ei libastu enam peaaegu kunagi ega kasuta oma õigeid nimesid. Lanny ütleb nende kohta meie vanglanimed. Ta ei eksi, ehkki mul on vastik mõelda, et mu lapsed peavad oma varasest lapsepõlvest nii mõtlema. Et nad peavad oma isa vihkama. Isa väärib seda, nemad mitte.
Nimede valimine on ainus, mida ma saan oma lastele pakkuda, kui neid linnast linna, koolist kooli vean, jättes minevikuõudused kaugele maha. Sellest ei piisa. Ei piisa kunagi. Lapsed vajavad stabiilsust ja turvatunnet, mida ma pole saanud neile pakkuda. Ma ei tea, kas ma üldse kunagi suudan seda neile võimaldada.
Olen neid huntide eest kaitsnud – lapsevanema kõige tavalisem ja tähtsam ülesanne, kaitsta oma lapsi kiskjate eest.
Ka nende eest, keda ma ei näe.
Tee kulgeb ümber järve, mööda meie maja juurde viivast teeotsast. See pole lihtsalt maja, vaid viimaks ometi meie maja. Olen sellesse kiindunud. See pole pikas perspektiivis tark tegu, aga ma ei saa sinna midagi parata – olin väsinud põgenemisest, ajutistest üürikodudest, uutest valenimedest ja hädisevõitu valedest. Mul oli võimalus – mulle anti sellest majast teada ja ma sain selle osta sularaha eest uskumatult vähese osalejate arvuga pankrotioksjonil aasta tagasi. Mingi kurguni võlgadesse sattunud perekond oli selle ostnud oma unistuste maakoduks ning selle siis kodututele kasutada jätnud. Maja oli kohutavas seisus. Mina ja lapsed koristasime selle koos ära, remontisime ja muutsime oma koduks. Valisime ise seintele värvid. Need olid julged toonid, vähemalt Connori toas. See on kindel märk, et me teeme sellest päris kodu, mõtlesin ma. Ei mingeid beeže seinu ega üürimajade ilmetuid vaipu. Me oleme siin. Me jääme siia.
Meie majas on lisaks ka paanikatuba. Connor on sellest elevil ning ma kutsun seda zombide maailmalõpu varjendiks ja me panime sinna zombidega võitlemise vahendeid ja selliseid silte nagu ZOMBIDELE PARKIMINE KEELATUD, LOATA SISSETUNGIJAD HAKITAKSE TÜKKIDEKS.
Võpatan ja püüan sellele eriti mitte mõelda. Loodan – ehkki tean, et see on tühi lootus –, et Connor teab surmast ja tükeldamisest ainult filmide ja TV-sarjade põhjal. Ta väidab, et ei mäleta suurt midagi ajast, mil ta oli Brady… või vähemalt nii ta mulle ütleb, kui ma küsin. Ta ei läinud pärast seda päeva Wichitas enam kooli, nii et koolihoovi kiusajad ei saanud seda lugu talle nina alla hõõruda. Tema ja Lanny saadeti Maine’i minu ema hoole alla. See on kauge ja rahulik paik. Ema hoidis arvutit kapis luku taga ja kasutas seda harva. Lapsed polnud selle poolteise aasta jooksul suurt midagi teada saanud – neid hoiti eemal ajakirjadest ja ajalehtedest ning ainuke televiisor majas oli minu ema range kontrolli all.
Ent ma tean, et lapsed on leidnud võimalusi kaevata välja vähemalt mingeid üksikasju selle kohta, mida nende isa tegi. Mina nende asemel oleksin seda teinud.
Võimalik, et Connori praegune huvi zombide maailmalõpu vastu on tema omapärane moodus eluga hakkama saada.
Ma muretsen hoopis Lanny pärast. Ta oli küllalt vana, et paljusid asju mäletada… Autoavarii. Vahistamine. Kohtuistung. Minu ema summutatud ja tõtakad jutuajamised telefonis sõprade, vaenlaste ja võõrastega.
Lanny ilmselt mäletab ka vihkavaid kirju, mida mu ema arvuti postkasti laviinina tulvas.
Aga kõige enam muretsen ma selle pärast, millisena ta mäletab oma isa, sest meeldib see mulle või mitte, uskuda seda või mitte, aga Mel oli oma lastele hea isa ja nad olid teda südamest armastanud.
Ta polnud tegelikult kunagi see inimene. Hea isa oli vaid mask, millega ta varjas selle all elavat koletist, ent see ei tähenda, et lapsed on unustanud, mis tunne oli olla armastatud Melvin Royali poolt. Mulle meenub tahtmatult, kui soe ja turvaline ta võis tunduda. Kui ta millelegi tähelepanu koondas, siis tegi ta seda põhjalikult. Ta armastas neid ja mind ja see oli tundunud tõeline.
Aga see ei saanud olla tõeline. Mitte siis, kui mõelda sellele, kes ta oli. Ma ilmselt ei saanud erinevusest aru ja mul läheb süda pahaks, kui taipan, mida kõike ma vääriti mõistsin.
Võtan kiiruse maha, kui eespool ilmub järsku kurvi tagant nähtavale teine suur sõiduk. Johansenid. Nad on autoinimesed – maasturi must kere läigib täiuslikult ja tolmu pole auto peal kübetki. Nii palju siis maastikusõidust. Lehvitan ja vanapaar lehvitab vastu.
Ma sobitasin meie esimesel siin elamise nädalal lähemate naabritega tutvust, sest see tundus olevat hea ettevaatusabinõu, et varakult ohte aimata või hädaolukorras abi saada. Ma ei pea Johanseneid kummakski sobivaiks. Nad lihtsalt… on. Enamik inimesi raiskab nagunii lihtsalt ruumi. See sosin kajab mu peas ja see hirmutab mind, sest ma vihkan Melvin Royali hääle mäletamist. Ta ei öelnud seda mitte kunagi kodus ega mulle, aga ma nägin videot, kus ta ütles seda kohtus. Ta ütles seda täiesti ükskõikselt naiste kohta, keda oli tükkideks rebinud.
Mel nakatas mind nagu viirus ja mul on sisimas ebamugav veendumus, et ma ei saa enam kunagi päriselt terveks.
Metsa vahel looklevale peateele jõudmiseks kulub mul mööda järsku teed sõites veerand tundi. Puid on hõredamalt, need on madalamad ja väiksemad ning siis möödub auto päikesest tuhmunud lihtsast sildist, millel on kirjutatud Norton. Sildi ülemine parem nurk on haavlipüssist sodiks lastud. Loomulikult. See poleks ju maakoht, kui purjutajad silte ei tulistaks.
Norton on tüüpiline lõunaosariikide linn, kus vanadele suguvõsadele kuulunud kauplused kükitavad mornilt ümberehitatud antiigipoodide kõrval ja kõik peavad viletsas majanduslikus olukorras hädavaevu vastu. Suured poeketid võtavad vähehaaval võimust. Old Navy. Starbucks. McDonald’si kollase kaarega nuhtlus.
Koolikompleks koosneb kolmest kolmnurkselt asetsevast hoonest, kus on koht ka sportimiseks ja kunstiga tegelemiseks. Käin läbi putkas istuva valvuri juurest – siinkandis on tavaline käsirelva kanda – ja saan kulunud külalisesildi.
Lõunasöögikell on juba helisenud ja noored söövad, naeravad, flirdivad, kiusavad ja õrritavad kõikjal. Normaalne elu. Lanny pole nende seas ja oma poega tundes ei ole ka Connor siin. Pean kasutama sisetelefoni, ütlema oma nime ja miks ma tulin, enne kui sekretär laseb mu hoonesse, kus mind tabab tuttava hooga jalanõude, puhastusvahendi ja sööklatoidu lõhn.
Naljakas, et koolid lõhnavad ühtemoodi. Olen taas kolmteist ja mingit pahandust teinud.
Põhikooli kantseleisse astudes näen
