vaese kurgiga. Tõeliselt maadles. Eriti kui ta pidi kurgisalatit tegema ning tal oli viile rohkem vaja ja kuidas tema pragunenud kannad lahtistes Raff-kingades tõusid ja langesid kuivade ning määrdunud kollastena, samal ajal kui juustuhöövel ja tema abaluud tõusid nagu masinal. Ta saavutas kiikuva rütmi, mis muutis kurgi juustuhöövli suhtes vastupanuvõimetuks. Mõni kurgiviil langes ka plastikust heegelvaibale Raff-kingade juurde, aga need suruti kingaga plastribade vahele, ilmselt ei pannud naine seda tähelegi, sest vastasel korral oleks ta need räpaselt vaibalt üles korjanud, ära loputanud ja koos teistega kaussi visanud.
Anna. Tema enda seaduslik abikaasa, talle pealesurutud nagu kattevari, et naine ja tema isa Tallak saaksid jätkata oma armulugu, toota poegi, tema poolvendi – Tor, Margido ja Erlend – ajal kui tema kõndis talus ringi nagu mingi kohimees. Vahel tundis ta lühikesi ning intensiivseid õnnepahvakuid, kui talle korraga meenus, et Anna on surnud, see võis juhtuda lugemise ajal või siis, kui ta äkitselt ärkas keset halba ja vapustavat und, kus ta end halvasti tundis, kus ta polnud piisavalt hea, oli liiga kole, liiga väike, oli noor mees, kelle tundeid ühe saksa sõduri vastu ei võetud kuulda, või siis, kui jalad suleteki soojuses krampi tõmbusid ning valu sööstis jalgadest reite poole ning sealt edasi kubemesse, nii valus oli, et ta pidi end halisedes ja higisena voodist välja ajama ning ta mõtles, et see oli sedasi ka siis, kui inimesed uppusid, kui nad merre kukkusid ning neil tekkisid krambid, justament sellised, kuna vesi oli jääkülm ning lihased tõmbusid krampi, seda oli ta lugenud ajakirjast Meie Mehed.
Selliste valude vastu ei aidanud midagi. Mitte midagi. Selge, et rahvas selle tõttu ära uppus. Tema aga sai seista paljajalu, ülakeha voodiservale toetumas, higistades ja oiates, samal ajal suuri varbaid ning põlvi ja puusi üles-alla venitades, vastavalt sellele, kuidas kramp alla või üles või hoopis tahapooole liikus. Ja just sellistel hetkedel võis see puhtalt ja tugevalt ja õndsalt läbi tema voolata: Jah.
Naine oli surnud.
Anna oli surnud. See aitas valude vastu. Arusaamine tuli alati ootamatult valguse sähvatusena, keset kõike muud ning kestis mõned sekundid, piisavalt kaua, et ta tundis soovi mõni lonks Solo limonaadi võtta.
Ta taarus külmkapini ning võttis sealt ühe pudeli Solot, ust kinni ei pannud, nii et kapi sisemus jäi helendama. Hooldekodu maksis elektri eest, seega ta ei muretsenud selle pärast mitte üks teps, aga kui ta jäi liiga kauaks seisma ning limonaadi limpsima, hakkas kapp läbilõikavalt piuksuma, siis pani ta kiiruga pudeli tagasi, enne kui keegi koridorist tuppa söösta jõudis, et vaadata, mis on juhtunud. Öövalve Marthe, näiteks. Too oli vastik. Aga külmik oli ülim luksus.
Oleks Anna seda vaid teadnud. Sel ajal kui naine lamas täiesti surnuna Byneseti kiriku kõrval, maase kaevatuna, muutumas rikkalikuks huumuseks, võis Tormod elusa ja õnnelikuna võtta limonaadi omaenda külmkapist. Mitte vett, mitte kuupäeva ületanud piima, mida saadi seetõttu odavamalt, vaid ehtsat poe limonaadi.
Talle turgatas pähe, et tal hakkas limonaad varsti otsa lõppema, tal oli vaid paar pudelit alles. Kui Margido oleks veel elus. Margido tuli alati limonaadiga, ilma et oleks pidanud paluma. Ja ta ei tahtnud ju Torunni liiga palju tüüdata, tüdrukul oli niigi piisavalt asju, mida meeles pidada.
Aga tema võis siin istuda ja olla omas mullis, ilma et peaks millegi või kellegi eest vastutama, nautida kõike seda, mida ta võis teha ning mis oleks Annat hullumiseni ärritanud. Ta võis lugeda ja lugeda, iga päev, ilma et keegi oleks teda kamandanud, vihatud puukuuri ajanud puuhalge tooma, millega ei Anna ega Tor kunagi rahul polnud.
Kord olid halud liiga paksud. Siis jälle liig peened. Või oli siis neid liiga vähe või liiga palju puukoort küljes. Vahel väitsid nad, et ta oli raisanud parafiini laastudele, mida nad kasutasid köögis väikese Jøtuli kamina hakatuseks.
Nüüd puhusid teised tuuled.
Kui ta soovis ja viitsis, võis ta minna oma toast välja ja süüa ühe korraliku kõhutäie pika laua ääres, mis oli kaetud sellise toiduga, mida Anna ainult sügavkülmikutesse toppis, et seda säilitada. Toit, mis suri koos temaga. Margido oli sügavkülmikute sisu tühjendanud, kui talu oma tegevuse lõpetas ja Tormod lõpuks siia kolida sai. Ta oli just selle kohta Margidolt aru pärinud, mis sai toidust, mida Anna kogus ja siis oli too vastanud, et ta oli üht-teist omale väiksesse sügavkülma sahtlisse pannud, mis tal kodus külmiku ülemises osas oli, aga ülejäänu oli ära visanud ja sügavkülma kirstud seisid nüüd tühjadena.
Tormod ei hakanud küsima, kas Margidol oli nüüd kergem või oli ta õnnelikum. Nad ei rääkinud kunagi sellistest asjadest, aga ta oli mõelnud sellele toidule, sellele tööle, kõigele, mis oli prügisse rännanud. See rõõmustas teda meeletult.
Sügavkülma kirstud olid omal ajal saabunud suure hurraaga Neshovi, alguses üks, siis teine ja Anna oli hakanud kirstude jaoks küpsetama, kirstude jaoks kotlette tegema, ostis allahinnatud toitu kirstude jaoks, vaaritas kirstude jaoks moosi, kogus endale rikkusi nagu kulda kirstupõhja, ilma et nad oleks sellest eriti midagi oma köögilaual näinud.
Igapäevaselt sõid nad kasinalt ja vähe, tihtipeale midagi hallitanut. Aga sügavkülma kirstud olid Anna uhkuseks, kõrgemalt hinnatud kui mõni inimene. Ja nüüd oli Torunn need puhtaks pesnud, ka temalt oli Tormod aru pärinud nende kohta pärast seda, kui tüdruk tagasi tuli ühel hilistalvel ning Neshovi kolis. Nüüd olid need tema omad, oli tüdruk lausunud, aga tal polnud neid eriti vaja, sest ta polnud mingi toidu-tüüp.
Tormod nägi neid oma vaimusilmas, neid suuri, valgeid sügavkülmakirste, mis sarnanesid surnukirstudega, seistes kõrvuti külmal, ebatasasel betoonpõrandal Neshovis, üks neist kuiv ja stepslist välja tõmmatud. Mõelda vaid, kui vaid Anna oleks seda näinud. Ja kui ta vaid teaks, et tema nimi on antud koerale. Aga tema kurgiviilud olid üle prahi, lihtsalt suurepärased.
Puhtast kaastundest napsas ta endale ühe paksu kurgitüki ning sai kätte ka ühe näkileiva, kuigi ta kumbagi ei tahtnud, aga need olid talle kõige lähemal, kuid võikarp oli liiga kaugel ja ta ei tahtnud kelleltki paluda seda endale ulatada, ta pigem ootab, kuni Petra ise selle peale tuleb, kuna tema toimetas täna nende juures hommikusöögilaua ümber.
Ehk polnud tükeldatud juurviljad vanurite hulgas populaarsed sõjamälestuste tõttu, mõtles ta edasi, ning võttis ühe suure lonksu kohvi, et kuiva näkileiba pehmemaks teha, ta surus seda üles, vastu proteeside suulage ning juust ja kurk purustasid näkileiva.
Kes küll oli tulnud sellise leiva peale, mida saab purustada, kui seda oleks parem süüa pehmena, selle peale pidi küll keegi rootslane tulema, sest nemad juba oskasid asju keeruliseks ajada, norralastele oli omane krõbe lameleib, kuid mitte näkileib. Lameleib oli üks mõnus suutäis õhukesi ning painduvaid laaste, ka see puuviljade eelistamine juurviljadele tuli loomulikult sõjaajast, puuviljadest oli aastaid puudust tuntud ning siis rabati neid, kui selleks lõpuks võimalus avanes.
Ise oli ta oma elu elanud nii seda kui teist nautimata, ei soolast ega magusat, pigem tuli kähku kõht täis saada sellest, mida Anna lauale pani, et seejärel saaks eest ära minna elutoa tugitooli turvalisusse.
Nüüd tahtis ta muna süüa. Igatsetud pühapäevane sündmus Neshovis, kuid siin oli hommikusöögiks alati muna, keedetud muna või härjasilm või omlett, luksus, mida ta ei suutnud kunagi võtta iseenesestmõistetavana. Ta oli ühtmoodi õnnelik absoluutselt iga päev, kui ta selle õndsa muna peale mõtles, ilma et oleks seda kellelegi maininud, välja arvatud Margidole, kes oli poolelt sõnalt saanud aru, mida ta sellega mõtles.
„Me saame muna iga päev.“
„Sa oled selle ära teeninud. See veel puuduks, et ei saa,“ oli Margido vastanud ning pilgu mujale
