litsutud.
„Tule ka vaatama, Tormod!“
Jälle see Petra.
„Mida?“
„Olaug!“
Kõikide silmad olid suunatud lapselapsele, Olaug naeris nooruslikult ning läbilõikavalt ning tõmbas teda enda poole, et teda kallistada, ta ei hakanud ennast püsti ajama ja miks ta olekski pidanud. Noor lapselaps tuli uudistega vana kännu juurde ja tool oli veel soe ning nii mõnus Olaugi tagumiku all.
Olaug hüüdis Petrale, et too ühe lisatooli tooks, kuna mitte keegi ei teinud nägugi, et hakkaks end natukenegi liigutama.
„Hannelore korraldab selle asja ära!“ hüüdis Petra.
„Valmis!“ hüüdis Hannelore ning marssis toolide virna poole seina ääres, need võeti välja, kui söögisaalis peeti lustlikku ühislaulmist. Vähemalt sedasi oli kirjas paberil, mis oli vastuvõtus korktahvli külge kinnitatud. Lustlik ühislaulmine söögisaalis. Hannelore pidi sumama rulaatorite merest läbi, et jõuda toolide virnani, aga ta oli sellega harjunud.
Ilmselt ainult tema mõistis, et kui Hannelore ütles valmis, mõtles ta kohe. Ta oli ju sakslane. Teised mõtlesid ilmselt, et Hannelore seisis alati valmis, et ühte tooli tuua.
„Hakkame siis skaipima. Nüüd oled sa netis, Olaug,“ ütles lapselaps ning jõllitas väikest metallplaati, mille ta oli Olaugi kõrval söögilaual avanud nagu kõvade kaantega, tühja raamatu. Kohvitass oli alustaldrikul ümber läinud, aga keegi ei teinud seda märkamagi.
Ta sulges silmad ning lükkas tuubikaaviariga kaunistatud munavõileiva suhu, ta armastas seda, kuidas selle soolane ja terav maitse liikus suus ringi, enne kui see veniva ja rasvasena kurgust alla läks, korraliku kohvilonksu poolt taganttõugatuna.
„Kuidas läheb, Tormod?“
See oli Hannelore. Hooldaja rääkis temaga tasase häälega, teised seda ei kuulnud.
“Hästi. Aga kurb on, et...“
„Mida?“ uuris naine ja kummardus lähemale.
„Vaene Olaug,“ ütles ta vaikselt. „Ta peab oma lapselapselast arvutist vaatama...“
„Mis sa jamad, Tormod, see on ju palju parem, kui üldse mitte näha, mõistad, nad elavad ju nii kaugel. See on sama kui telefonis rääkimine, ainult et nad saavad samal ajal teineteist ka ekraanil näha. See on ju ülihea ja sugugi mitte vaene.“
„Tema kohv läks ümber.“
„Nüüd käib kõik väga kähku, Tormod.“
„Kas see kohvitass või?“
„Ei. Areng. Kõik on Internetis võimalik. Aga sa ei käi sellega kaasas, mõistad, sul pole isegi mobiiltelefoni.“
„Ei, ma ei taha seda.“
„Ja miks siis mitte?“
„Ma pole kunagi telefoni kasutanud.”
„Kas sa pole kunagi mobiiltelefoni kasutanud?“
„Ei. Telefoni.“
„Ma ei mõista, mis sa sellega...“
„Ma pole kunagi telefoni kasutanud. Aga mul on külmkapp.”
„Jajah... Räägime hiljem, Tormod. Varsti tuleb arst, meile tehakse gripivaktsiini, kõigile siin.“
*
Hannelore oli hea. Naine aitas teda alati, teda võis usaldada.
Kui Margido suri, andis just Hannelore talle unetableti, selle ainukese, mille ta oli terve oma elu jooksul võtnud. Ta oli Tori peale mõelnud ja kartis, kuna Tor võttis endalt elu, neelates neid terve karbi, vaatamata sellele oli ta palunud endale veel pool tabletti tuua, kuna ta tahtis unne vajuda, miilide kaugusele Margido surmast ja linoleumpõrandast ukse ees. Ja siis oli naine seal temaga koos istunud, saksa soost ja sünnipäevaga 8. mail, Norra vabastuspäeval. Ajal kui terve Norra heiskas lipud, et tähistada sakslaste mättasse löömist, oli heal Hannelorel sünnipäev.
Ma võin ju teeselda, et nad heiskavad lipud minu auks, Tormod.
Ta tundis end turvaliselt, kui kuulis seda pehmet saksa aktsenti oma kõrvus. Aga nüüd oli talle meelde tuletatud seda kuradima gripivaktsiini. See vastik torge, põletustunne nahal, valutav õlg, mis ei lasknud tal kolm ööpäeva järjest lamada paremal küljel, nägu seina poole ning süda troonimas kuningana siseorganite hunniku otsas, ta oli sellest mitu aastat tagasi lugenud, ajakirjast Meie Mehed, kui hea see südamele oli, kui inimene lebas paremal küljel; ta polnud seda ära unustanud.
Arst öelgu mis tahab. Ta palub sel sügisel endale vaktsiin vasakusse õlga teha. Ta võttis ühe ampsu võileivast ning kuulas ettevaatlikult, ta proovis närida nii vaikselt kui suutis, et proteesid häält ei teeks, aga ta poleks pidanud seda tegema, sest tuba oli täis erutatud hääli, kakofoonia, mis tekkis selle lapselapselapse vaatamisest, niipalju mõistis ta küll, enne kui ta end uuesti sellest välja lülitas.
Austraalia. See kõlas kenasti. Aga ikkagi. Ei huvitanud. Austraalia oli sama kaugel kui Hiina.
Ta teadis Austraalia kohta vaid seda, et nad tegelesid seal hiiglama hulga lammaste kasvatamisega, et seal oli väga palav ja kuiv ning metsatulekahjud järgnesid üksteisele, talud olid nii suured, et talunikud pidid kasutama lennukeid, et valduse ühest otsast teise jõuda. Ja kõige selle keskel: Olaugi lapselapselaps. Ta oli nii lõpmata õnnelik, et sai siin olla, selles hooldekodus, Bynesetis, Norras. Vaene Olaug ja see vaene, vaene lapselapselapsuke, kes ei elanud siin, keda hoiti vaid ekraani ees, ajal kui täiskasvanud telefoniga rääkisid.
Ta tõmbas ettevaatlikult keelega üle nimetissõrme ning tõmbas sellega aeglaselt mööda taldrikut, et saada kätte ka viimased munakollase tükikesed ning umbes sentimeetripikkune tuubikaaviari triip, mis oli taldriku servale kukkunud. Seejärel lakkus ta nimetissõrme puhtaks, suletud silmadega. Sama kui telefonis rääkimine, ainult et nad saavad samal ajal teineteist ka ekraanil näha. Ennekuulmatu hullumeelsus ning moodne nonsenss.
Aitab, nüüd tahtis ta tagasi oma tuppa minna.
„OOTA NÜÜD, MA lähen natuke eemale ja vaatan,” ütles Torunn.
„Te ei pea seda tegema, mul on kõik kontrolli all,” ütles põhjanorralane, hoides tugevasti lipumasti alumisest otsast kinni.
„Aga ma tahaks ka ise näha, kuidas see välja näeb.“
„Ah, laske nüüd olla. Kas see on minu töö või teie töö? Annab alles segada.“
Mehe käsi oli lai nagu labidas, näpud nagu putukal ümber hiigelsuure kriitvalge lipumasti.
Ootamatult oli see hiiglane Neshovi saabunud ja nüüd oli see end oma täies hiilguses püsti ajanud. See oli hoopis midagi muud kui liivapaber või kleeplint või värvipotid, mida ta ise tallu tassis, need kilekotti topitud hädised remondivahendid, mis ta esikus maha viskas, nii et kott ümber läks
