maailmas võis see niimoodi olla, et muna oli igapäevane ning kättesaadav, kust tema pidi seda teadma. Ja kui ta oleks oma rõõmu väljendanud, oleksid nad ehk kohe saanud aru, kui kehvadest oludest ta tegelikult pärit oli, ning hakkaksid teda haletsema.
Petra teadis, nagu alati, mida Tormod tahtis, ilma et oleks oma haletsusega teda üle külvanud. Üsna igapäevaselt tõstis ta kaks munapoolikut tema taldrikule, upitades end üle tema parema õla. Naine lõhnas puhtuse järele, vaatamata sellele, kui palju ta nende ümber askeldas; täna olid tööl Petra, Hannelore ja kaks uut.Munapoolikud kiikusid kergelt libedal portselantaldrikul, kaks valget läikivat laevukest, matt päike südames, nii kenad, mõtles ta, see kollane ei sarnane küll mitte millegi muuga.
„Suur aitäh.“
Ta pidi kohe muigama, mõelda vaid, kui tihti langes ta oma mõtetesse, ehk õigemini, lasi endal oma mõtetesse langeda, sinna, kus tal kõige parem oli olla. Mõtted olid imelised ja eripalgelised, üks mõte võis sujuvalt minna üle teiseks mõtteks, liikuda Torunnilt Torile ja Margidole ning siis sügavkülmikutele ja sellele, kui rõõmus ta oli, et ta just siin oli, ning selle üle, et keegi ei mangunud ta kallal, nad olid vist alla andnud, kuna ta teeskles, et ta kuuleb halvasti, ning vaevu vastas neile. Ja kuna ta ei tulnud iga söögikorra ajal välja pika laua taha ning eelistas süüa oma toas, siis olid ilmselt teised iseenesestki aru saanud, et ta tahtis, et teda rahule jäetaks. Võib ka olla, et nad ei hoolinud mitte üks teps, neil oli iseendagagi piisavalt tegemist.
Juba jälle oli Petra siin, sedapuhku termoskannu ja ühe võileivaga. Ta pani paar suhkrutükki alustassile ja võileiva väikesele taldrikule näkileiva ja muna kõrvale.
„Ole sa tänatud,” ütles Tormod ning põrnitses oma pooltühja kohvitassi, mida nüüd pruuni, aurava vedelikuga täideti, aur oleks nagu tantsinud tassi sügavusest mööda selle külgi ülespoole.
„Ole sa tänatud,” ütles ta veelkord ja naine pigistas vastuseks ettevaatlikult tema õlga.
„Aga nüüd hakkab siin vist midagi toimuma,“ ütles naine, enne kui läks kannuga edasi. „Jälgi mängu, Tormod!“
„JAH, MA SAAN kõike arvutis näha,“ ütles Olaug, kohendas kiiresti toolil oma tagumikku, nihutas kohvitassi taldrikule lähemale ning võttis ühe sepikuviilu.
„Ja just selle pärast tuleb varsti mu lapselaps siia,” jätkas ta. „Mitte see, kes lapse sai, eksole, vaid tolle õde. Ja tal on oma arvuti kaasas. Seega saan ma näha seda imedeimet. Otse eetris. Otse Austraaliast. Karauul, nüüd on minust saanud vanavanaema! Nüüd tuleb vist tunnistada, et mu noorusiga on kohe täitsa kindlasti läbi.“
Otse Austraaliast... See kõlas Tormodi kõrvus täiesti tobedalt.
Aga Olaug polnud seda tüüpi, et oleks sassis olnud või endale asju ette kujutanud, nagu paljud teised siin, kes suutsid vaevu eristada mõtteid tegelikkusest, kuna nad tukkusid pool päeva maha; Olaug ajas tavaliselt selget juttu, ilmselt ka praegu, kui ta polnud muutunud dementseks just selsamal sekundil, aga seda Tormod ei uskunud, kuigi naise välimus oli nagu ikka, natuke sassis, roosa pealagi läikimas nende üksikute juuksetuttide alt, mis olid talle igapäevaseks kammimiseks jäänud ning need hõbekuulikesed, mis rippusid nagu seatinast kellapommid ülepingutuse all kannatavates kortsulistes kõrvalestades ning nägid välja, nagu need võiks kohe-kohe sealt alla rebeneda.
Tormodile oli Olaug kohe esimesest päevast peale meeldinud, ta polnud kunagi varem oma elus olnud sellise inimese lähedal. Olaug ütles alati kõvasti ja kriiskavalt välja selle, millest teised mõtlesid või mõtetest tõrjusid, oli selleks siis surm või teiste inimeste kehalõhnad või muud hääled, ta pani asjad paika, tema jutu peale pöörati pead ja aeti silmad pärani.
„Jäta juba see kuradi puuksutamine!” võis ta ootamatult pealelõunast kohvi juues kõrvalistujale ütelda. „Siin on muideks rohkem inimesi, kes peavad sama õhku hingama!”
„On sul siis vaja poolt torditükki endale sülle pudistada? Sa pole veel ära kärvanud, kuigi sa sarnaned linnumajaga!“ ütles ta ka otse välja, sest enamus elanikest olid mingis ebamäärases poolunes terve päeva, kuna nad olid lebanud ärkvel terve öö.
Aga ise istus Tormod vaikselt ning tal ei pudisenud pea mitte kunagi midagi särgile või pükstele, kui ta kooki sõi. Ja ta oskas ka teha sellist nägu, kust midagi välja ei paistnud. Neshov oli selles mõttes olnud heaks elukooliks.
Midagi oli selles mahavaatamises, arvas ta ise, ta oli selle peale üksjagu mõelnud, kuidas ta seda tegi, ta arvas, et ehk aitas silmalaugude lõdvestamine ning harv silmade pilgutamine, samas tuli suunurgad ja alahuul vabana natuke rippu lasta ning raskusjõuga ühte sulanduda. Ja vastata tuli ühesilbiliste sõnadega. Siis muutus ta mugavalt nähtamatuks ning ebahuvitavaks. Aga peale Margidoga juhtunut olid nad ikkagi tema kallal natuke liiga palju näägutanud.
„Ja see, et ta kukkus just otse sinu silme ees, vaesekene,“ oli Olaug ütelnud ning mitmed tema ümber olid tunnustavalt noogutanud.
„Eks see ole kurb, et su poeg on läinud,“ võis jälle mõni teine ütelda, nad olid seda mitu korda ütelnud, mitmed neist, nad kõik teadsid Margidot hästi, tema „poega“, kes käis lahkunuid ära viimas.
Ta vaatas tavaliselt maha, aga ta oleks parema meelega tahtnud ütelda, et Margido pole kusagile läinud, ta polnud Põhjapoolusele sõitnud, ta oli ära surnud, ta suri tema toa põrandal. Kui teised elanikud tema kallal võtma hakkasid, tulid Petra ja Hannelore nagu päästeinglid kohviga ning küsisid, kas ta tahaks piima kohvi peale ning kas keegi koogitükki sooviks ja ta sai jälle rahulikult hingata.
Aga halvim oli juba möödas. Uudisväärtus oli langenud. Pealegi oli surm siin teemaks, mida tüütuseni lahati ja arutati, kuna nad kõik ootasid surma, terve kari, see kõrgendatud huvi Margido surma üle tuli lihtsalt sellest, et mees oli väljastpoolt, ta oli justnagu eraisik. Lisaks oli ta suremiseks liiga noor, ta oleks nagu järjekorras ette trüginud.
Ja seal tuligi juba Olaugi lapselaps uhke sammuga, kiire, triksis-traksis proua tumedate ootusärevate silmadega, kaenla all väike metallplaat, mis siis ilmselt oligi see arvuti. Tal oli hiigelsuur sall mitu korda ümber kaela keeratud; materjal sarnanes omal ajal Neshovis rippunud magamistoa kardinatega, sinised ja rohelised karvased niidid hooletult üksteisest läbi põimitud, ta oli neid kardinaid palju vahtinud, igas valguses, ka kottpimeduses. Torunn oli need ilmselt juba ammu maha kiskunud ja ära visanud, taevale tänu. Tüdruk oli talle rääkinud, et ta oli tellinud hiiglaslikud prügikonteinerid, mis pandi keset hoovi maha ja ta oli need siis üksteise järel pilgeni täis toppinud, seda rääkides oli Torunn naernud, kuna tüdruk sai aru, et mõte kõigest vanast, mis on ära visatud, välja praagitud, maha tallatud, rõõmustab teda, sest ta teadis, kuidas tal seal talus elada oli, terve elu.
Ehk pakkus ta tüdrukule teatavat tuge, lubades tal kõike muuta. Kõike. Luua sellest tulevik, luua omaenda elu. Ta tahtis uskuda, et tüdruk just sedasi tundis, aga ta ei teadnud ka päris täpselt, kuidas seda küsida, kuidas sõnu seada. Seepärast oli ta õnnelik, et oli tulnud mõttele tuttuuest lipumastist ja lipust ja vimplist, asendamaks vana, mis oli kõrgunud talus mitu põlve.
Ehk sai tüdruk sellest isegi aru.
Ta tõstis poolikud munad oma võileivale ning avastas kergendusega, et kaaviarituub oli käeulatuses, ilmselt oli Lillian Albertsen seda kasutanud, kuna see lebas siinsamas, keskelt küll lamedaks litsutud, aga suurepärane sellegipoolest, sest nüüd ei pidanud ta kellelgi paluma seda saata. Võist oli ta ammu loobunud.
Ta
