olin teinud pükstega, nii et voltisin nad kokku ja panin oma poekotti. Tundes end ebamugavalt alasti, haarasin väikese paki, mille salongitöötaja oli voodi peale jätnud, ja tegin selle lahti. Raputasin sisu välja ja tõstsin üles; paar mikroskoopilisi aluspükse nagu stringid Marks & Spenceri kaubanimistus, tehtud samast paberkangast, millest teekotikesed. Astusin jalaaukudesse ja tõmbasin püksikud üles. Need olid kaugelt liiga väikesed, mu ihu punnitas välja nii eestpoolt, külgedelt kui ka tagantpoolt.
Voodi oli väga kõrge ja leidsin plastikust jalatoe, millele astudes sain end üles hiivata. Heitsin pikali; ase oli ääristatud käterättidega ja kaetud sama kareda sinise paberiga nagu lamamislaud arstikabinetis. Mu jalgade juures lebas veel üks kokkuvolditud käterätt, tõmbasin selle vööni, et end katta. Mustad käterätid tegid mind murelikuks. Mis sorti räpaseid plekke pidi niisugune värvivalik varjama? Vahtisin lakke ja lugesin kokku lambid, siis lasin pilgul ruumis edasi-tagasi käia. Tuhmist valgusest hoolimata jäid mulle heledatel seintel silma kulumisjäljed. Kayla koputas ja tuli sisse, rõõsa ja rõõmus.
„Niisiis,“ ütles ta, „mis meil täna siis kavas on?“
„Nagu ma juba ütlesin, bikiinipiirkonna karvaeemaldus, palun.“
Ta naeris. „Jah, vabandan, mõtlesin, et mis stiilis seda sooviksite?“
Mõtlesin järele. „Lihtsalt tavalist... küünlakujulist?“ ütlesin.
„Mis vormis?“ küsis ta lakooniliselt ja märkas siis mu ilmet. „Olgu,“ ütles ta kannatlikult, lugedes variandid sõrmede peal kokku: „meil on sinu Prantsuse, sinu Brasiilia või sinu Hollywood.“
Kaalusin neid. Lasin sõnad järgemööda uuesti ja uuesti peast läbi sama tehnika alusel, mida kasutan ristsõnamõistatuste lahendamiseks, oodates, et tähed mu peas mustriks asetuksid. Prantsuse, Brasiilia, Hollywoodi... Prantsuse, Brasiilia, Hollywoodi...
„Hollywood,“ laususin lõpuks. „Holly võtaks selle, samuti võtab Eleanor.“
Kayla jättis mu kalambuuri tähelepanuta ja tõstis rätiku üles. „Oi...“ ütles ta. „Okeeeei...“ Ta astus laua juurde ja tõmbas sahtli lahti, võttis midagi välja. „Hinnale lisandub kaks naela kääride hoolduse tasu,“ ütles ta rangelt, vedades kätte paari kummikindaid.
Käärid käisid klõklõklõk ja mina vahtisin lakke. Üldse polnud valus! Kui salongitöötaja töö lõpetas, kasutas ta suurt jämedalt harja, et lõigatud karv maha pühkida. Tundsin, kuidas paanika minus vaikselt pead tõstab. Ma ei olnud sisenedes põrandale vaadanud. Mis siis, kui ta oli teinud sama teiste klientiga – kas minu täpiliste sokkide talla all oli nüüd kellegi kubemekarvu? Mõte ajas mind kergelt iiveldama.
„Nii on parem,“ ütles naine. „Teen nüüd nii kiiresti, kui suudan. Ärge kasutage selles piirkonnas vähemalt kaheteist tunni jooksul pärast protseduuri lõppu lõhnaga kreeme, sobib?“ Naine segas vahapotti, mis laual kuumenes.
„Oh, ärge muretsege, ma ei olegi mingi salvide ja võiete inimene, Kayla,“ ütlesin. Kayla jõllitas minu poole. Oleks arvanud, et ilusalongi töötajatel on parem suhtlusoskus. Ta oli peaaegu niisama koba suhtleja kui mu kolleegid.
Kayla nihutas paberist püksikud kõrvale ja käskis mul naha pingule tõmmata. Seejärel kandis ta mu kubemepiirkonda kihi vaha, kasutades selleks puust spaatlit, ja surus vaha sisse kangariba. Võtnud ühest servast kinni, tõmbas ta selle ühe kiire järsu ereda valusähvakaga ära.
„Morituri te salutant,“ sosistasin, pisarad silmi torkimas. Nii ütlen ma taolistes olukordades ja see teeb mul alati tuju jälle heaks. Hakkasin istuli tõusma, aga ta lükkas mu õrnalt pikali tagasi.
„Ma kardan, et siin tuleb omajagu veel tegutseda,“ ütles Kayla üpris rõõmsal häälel.
Valuga on lihtne, see on miski, mis on mulle tuttav. Läksin oma peas asuvasse väiksesse tuppa, sellesse, mis on pilvede värvi. Seal lõhnab puhta puuvilla ja jänesepoegade järele. Õhk selles toas on suhkrune ja õrnroosa ja seal mängib kõige mahedam muusika. Täna oli peal Carpentersi „Top of the World“. See ilus hääl... ta kostab nii õndsalikult, niivõrd armuküllaselt. Armas, õnnelik Karen Carpenter.
Kayla jätkas vahapoti ja riideribadega. Ta palus, et painutaksin põlved külgedele ja paneksin kannad kokku. Nagu konnajalad, ütlesin, aga ta ei pööranud mulle tähelepanu, olles tööle keskendunud. Ta kiskus karvu välja altpoolt. Ma ei olnud isegi selle peale tulnud, et see võimalik oleks. Kui Kayla lõpetas, palus ta, et lamaksin jälle tavaasendis, ja tõmbas siis paberist püksikud alla. Ta määris veel alles jäänud karvadele kuuma vaha ja rebis needki võidukalt välja.
„Valmis,“ lausus ta, tõmbas kindad käest ja pühkis käeseljaga otsaesist, „kas ei näe see nüüd ometi palju parem välja!“
Ta ulatas mulle taskupeegli, et saaksin end vaadata. „Aga ma olen täiesti karvutu!“ ütlesin õudust tundes.
„Nii ongi, see on Hollywood,“ ütles ta. „Seda te ju tahtsite.“
Tundsin, kuidas mu käed rusikasse tõmbuvad, ja raputasin uskumatult pead. Ma olin tulnud siia, et püüda saada normaalseks naiseks, aga selle asemel oli ta andnud mulle lapse väljanägemise.
„Kayla,“ ütlesin ma, suutmata uskuda olukorda, kuhu olin sattunud, „mees, kes mind huvitab, on tavaline täiskasvanu. Talle meeldib seksida tavalise täiskasvanud naisega. Kas püüate vihjata sellele, et ta on mingi pedofiil? Kuidas te julgete!“
Kayla jõllitas mind õudust tundes. Mul oli sellest kõrini.
„Palun jätke mind üksi, et saaksin riidesse panna,“ ütlesin nägu seina poole keerates.
Kayla lahkus ja ma ronisin asemelt alla. Tõmbasin püksid jalga; mind lohutas asjaolu, et karvad kasvavad kahtlemata tagasi enne, kui esimeste intiimvahekordadeni jõuame. Lahkudes ma Kaylale jootraha ei jätnud.
Kui ma kontorisse tagasi jõudsin, siis ei töötanud mu arvuti endiselt. Istusin ettevaatlikult maha ja helistasin uuesti Raymondile, ent sain kohe vastuseks ta jabura sõnumi. Otsustasin minna ülakorrusele ja selle mehe üles otsida; kõneposti järgi tundus ta olevat just selline inimene, kes jätaks heliseva telefoni tähelepanuta ja istuks lihtsalt niisama, midagi tegemata. Just sel hetkel, kui oma tooli tahapoole lükkasin, lähenes mu lauale üks mees. Ta oli vaevu minust pikem, kandis rohelisi tosse, halvastiistuvaid teksariidest pükse ja T-särki, millel oli kujutatud kuudi katusel lebavat koera. Särk oli esilekummuva kõhu ümber pingul. Mehe juuksed olid tuhmid, liivakarva ja lühikeseks lõigatud, et varjata nende õhenemist ja juuksepiiri taandumist. Tal oli ebaühtlane blond habemetüügas. Kogu näha olev nahapind nii näol kui kehal oli väga roosa. Mõtteisse kerkis üks sõna: põrsas.
„Ee, Oliphant?“ ütles ta.
„Jah – Eleanor Oliphant – see ma olengi,“ laususin.
Mees ligines mu lauale. „Mina olen Raymond, IT-osakonnast,“ ütles ta. Sirutasin käe välja, et ta kätt suruda, mida ta ka lõpuks tegi, kuigi pigem ääri-veeri. Jälle üks tõend maneeride masendavast taandarengust kaasajal. Astusin kõrvale ja lasin ta oma laua taha istuma.
„Mis tundub olevat probleemi põhjuseks?“ küsis ta mu ekraanile vahtides. Ütlesin talle. „Oki-doki,“ sõnas ta kõva klõbinaga trükkides. Haarasin oma Telegraphi ja ütlesin mehele, et olen töötajate toas; polnud eriti mõtet seal juures istuda samal ajal, kui ta arvutit parandab.
