style="font-size:15px;"> „Ristsõnad, eh?“ ütles ta. „Pole iialgi aru saanud, mis nende mõte on. Antagu mulle ainult üks hea arvutimäng. Call of Duty...“
Jätsin ta mõttetu loba tähelepanuta. „Kas parandasid selle ära?“ küsisin ta käest.
„Jep,“ teatas ta, tundudes rahulolev. „Sul oli seal küllaltki vastik viirus sees. Tegin kõvaketta puhtaks ja panin uue viirusetõrje programmi. Ideaalne oleks, kui kontrolliksid kord nädalas kogu süsteemi üle.“ Raymond pidi märkama mu mõistmatut ilmet. „Tule kaasa, ma näitan sulle.“ Kõndisime piki koridori. Põrand kriuksus ta võigaste tossude all. Mees köhis.
„Nii... et sa töötad siin juba tükk aega, Eleanor?“ ütles ta.
„Jah,“ vastasin tempot tõstes.
Mehel õnnestus minuga sammu pidada, aga ta oli õige veidi hingetu.
„Mnjah,“ ütles Raymond ja köhatas kurgu puhtaks. „Alustasin siin tööd paari nädala eest. Enne olin Sandersonis. Kesklinnas. Kas tead neid?“
„Ei,“ ütlesin.
Jõudsime mu laua juurde ja ma istusin. Ta hõljus mul selja taga, liiga lähedal. Mees lõhnas toidutegemise ja õige veidi ka suitsu järele. Ebameeldiv. Ta ütles mulle, mida pean tegema, ja ma järgisin ta instruktsioone, surudes need endale mällu. Selleks ajaks, kui ta lõpule jõudis, oli mu elektroonikahuvi päevalimiit täis.
„Tänan sind abi eest, Raymond,“ ütlesin lahkumismärguannet andes.
Raymond lõi kulpi ja hiivas end jalule. Oleks raske kujutada endale ette vähema sõjaväelise ettevalmistusega meest.
„Tühiasi, Eleanor. Peatse kohtumiseni!“
Kahtlen selles vägagi, mõtlesin, avades Exceli faili, kus olid reas selle kuu maksmata arved. Raymond loivas minema imelikul vetruval sammul, põrkudes liiga tugevalt päkal üles-alla. Olen tähele pannud, et paljud ebaatraktiivsed mehed kõnnivad sedasi. Nihutasin end toolil, tundes ebamugavust. Allpool tuikas valusalt ja tundus sügelema hakkavat. Äkki oleksin pidanud aluspüksid uuesti jalga panema.
Lahkumispidu algas poole viie paiku. Plaksutasin Bobi kõne lõppedes meelega ekstravagantselt ja hüüdsin kõva häälega: „Just nii, just nii, braavo!“, et kõik mind märkaksid. Lahkusin kell 16:59 ja tõttasin kaubanduskeskusse nii kiiresti, kui mu uue karvutu naha tõttu tekkinud ebamugav hõõrdumine võimaldas. Jumal tänatud, jõudsin sinna veerand kuueks. Parem varblane peos, mõtlesin ülesande olulisust arvestades, nii et suundusin lihtsalt esimesse suurde kaubanduskeskusse ja läksin liftiga tehnikaosakonda.
Hallis särgis ja läikiva lipsuga noor mees vahtis seinatäit hiiglaslikke telekaekraane. Astusin lähemale ja andsin talle teada, et soovin osta arvutit. Ta nägi hirmunud välja.
„Lauaarvuti, sülearvuti, tahvelarvuti,“ loetles ta. Mul polnud aimugi, millest ta räägib.
„Ma ei ole varem arvutit ostnud, Liam,“ selgitasin, lugedes nimesildilt ta nime. „Olen täiesti kogemusteta elektroonikatarbija.“
Mees sikutas oma kraed, nagu püüaks oma hiiglaslikku aadamaõuna survest vabastada. Ta nägi välja nagu gasell või antiloop, üks neist igavatest beežidest loomadest, kel on suured ümmargused silmad kahel pool pead. Seda tüüpi loomad, kelle leopard alati lõpuks ära sööb.
Avamäng kukkus konarlikult välja.
„Milleks te seda kasutama hakkate?“ küsis ta mulle otsa vaatamata.
„See ei puutu vähimalgi määral teisse,“ ütlesin täiesti haavunult.
Mees nägi välja, nagu võiks ta kohe nutma puhkeda, tundsin end halvasti. Ta oli nii noor. Puudutasin ta kätt, ehkki mulle ei meeldi kehaline kontakt.
„Kardan, et olen veidi ärevil, sest mul on tingimata tarvis sel nädalavahetusel internetti kasutada,“ selgitasin. Närviline ilme ei hajunud mehe näolt.
„Liam,“ ütlesin aeglaselt, „mul on lihtsalt tarvis osta mingit tüüpi arvuti, mida ma saan mugavalt enda juures kodus kasutada, et veidi internetis uurimistööd teha. Võimalik, et pean saatma masina kaudu mõned sõnumid. See on kõik. Kas teil on midagi sobivat poes olemas?“
Noormees vaatas lakke ja vajus mõttesse. „Sülearvuti ja mobiilne internetiühendus?“ lausus ta. Taevake, mis mõtet on seda minu käest küsida? Noogutasin ja ulatasin oma krediitkaardi.
Koju jõudes tundisn kerget peapööritust mõttest, kui palju raha olin kulutanud, ja siis jõudis mulle kohale, et süüa ei olnud mitte midagi. Reede oli loomulikult margherita pitsa päev, aga olin miskipärast esimest korda oma rutiinist teataval määral kõrvale kaldunud. Mulle meenus, et mul oli köögirätikute sahtlis flaier, mis oli juba tükk aega tagasi mulle postkasti pandud. Leidsin selle vähese vaevaga üles ja silusin sirgu. Allosas olid kehtivuse kaotanud allahindluskupongid. Arvatavasti olid hinnad tõusnud, aga eeldasin, et telefoninumber oli samaks jäänud ja et nad müüsid arvatavasti endiselt pitsasid. Tegelikult olid hinnad juba varem naeruväärsed ja tegelikult naersin ma nende üle kõva häälega. Tesco Metro pitsad maksid ainult veerandi sellest.
Otsustasin, et tellin siiski. Jah, samm oli ekstravagantne ja end hellitav, aga miks ka mitte? Elus tulebki proovida uusi asju, kombata piire, tuletasin endale meelde. Teises toru otsas teatas mehehääl mulle, et pitsa saabub viieteist minuti pärast. Harjasin juukseid, võtsin sussid jalast ja panin töökingad uuesti jalga. Juurdlesin, kuidas nad musta pipraga teevad. Kas kuller võtab pipraveski endaga kaasa? Ta ei jahvata ju ometi pipart pitsa peale otse ukselävel seistes? Panin kannu tulele, juhuks, kui ta peaks tassikest teed soovima. Telefonitsi oli mulle öeldud, palju tellimus maksma läheb, nii et võtsin raha välja, panin selle ümbrikku ja kirjutasin ümbriku peale Pizza Pronto. Aadressi ma ei hakanud märkima. Mõtlesin, et kas oli kombeks jätta jootraha, ja soovisin, et mul oleks, kelle käest küsida. Emps ei oskaks nõu anda. Ta ei saa ise otsustada, mida ta sööb.
Pitsaplaani nõrk külg oli vein. Nad ei too seda koju, ütles mees telefoni otsas, tundudes tegelikult üsna lõbustatud olevat, et ma üldse küsisin. Imelik – sest mis oleks loomulikum kui pitsa koos veiniga? Ma ei suutnud välja mõelda, kuidas mul õnnestuks hankida midagi piisavalt peatselt, et seda pitsa kõrvale juua. Mul oli tõepoolest mingit joogipoolist tarvis. Muretsesin selle üle, kui oma tellimust ootasin.
Lõpuks valmistas kogu pitsakogemus mulle suure pettumuse. Mees surus mulle lihtsalt suure karbi pihku, võttis ümbriku ja rebis selle minu silme all ebaviisakalt lahti. Kuulsin, kuidas ta pobises: „Pagan võtku“, kui münte kokku luges. Olin kogunud väikesele savitaldrikule viiekümnepenniseid ja nüüd tundus olevat saabunud sobiv juhus need käiku lasta. Jätsin ümbrikku tema jaoks ühe lisamündi, aga ei saanud selle eest mingit tänu. Ebaviisakas.
Pitsa oli tohutult rasvane, tainas oli pehme ja maitsetu. Otsustasin otsekohe, et ma ei söö enam kunagi tellitud pitsat ja kindlasti mitte koos muusikuga. Kui me peaksime kunagi leidma end olukorrast, kus vajame pitsat ja oleme Tesco Metrost liiga kaugel, siis toimub üks kahest. Esiteks: läheme ametlikku musta taksot kasutades kesklinna ja sööme mõnes mõnusas Itaalia restoranis õhtust. Teiseks: ta teeb pitsa meile nullist peale valmis. Mees segab taina, venitades ja sõtkudes seda oma pikkade peenikeste sõrmedega, mudides, kuni tainas on õige konsistensstiga. Ta seisaks pliidi ees, hautades tomateid värskete ürtidega, kuni neist saab rikkalik tihke ja libe kaste, kuhu ta lisab õige veidi oliiviõli.
Mehel
