peale artišokki ja riiviks fenkolit, lükkaks kogu kupatuse ahju ja tuleks minu juurde, võtaks mul käest kinni ja tooks mu kööki. Ta kataks laua, vaas gardeeniatega oleks keset lauda, teeküünlad heidaksid läbi värvilise klaasümbrise mahedat valgust. Mees korgiks aeglaselt lahti pudeli Barolot, mis avaneks mõnusa popsuga, ja asetaks pudeli lauale ning tõmbaks seejärel tooli minu jaoks laua alt välja. Enne, kui ma istuda jõuaksin, võtaks ta mul ümbert kinni ja suudleks mind, ta käed mu vöökohal. Ta tõmbaks mu nii lähedale, et tunneksin ta verd vemmeldamas ja ta naha vürtsikat lõhna ja ta magusat hingeõhku.
Olin oma madalakvaliteedilise pitsa söömise lõpetanud ja hüppasin karbil üles-alla, püüdes tampida seda võimalikult väikeseks, et see prügikasti mahuks, ja siis meenus mulle brändi. Emps on alati öelnud, et šoki puhuks on brändi hea, ja ma olin aastaid tagasi igaks juhuks ühe ostnud. Olin pannud selle koos kõigi muude hädaolukorra tarvis varutud asjadega vannitoa kappi. Läksin vaatama ja seal see oligi, sidemerullide ja randmetugede varjus – täis ja avamata pudel brändit Remy Martin. Keerasin korgi lahti ja võtsin lonksu. See ei olnud sama hea kui viin, aga halb ta ka ei olnud.
Olin sülearvuti osas üpriski ebakindel, sest ei olnud varem uut arvutit tööle pannud, aga tegelikult oli kõik päris lihtne. Mobiilse interneti asi oli ka vägagi tehtav. Viisin brändi ja sülearvuti köögilauale, trükkisin muusiku nime Google’isse sisse, vajutasin enterit ja katsin silmad kätega. Paar sekundit hiljem võtsin käed ära. Tulemusi oli sadu! Tundus, et see saab lihtne olema, nii et otsustasin leheküljed ära jaotada; lõppude lõpuks oli minu käsutuses terve nädalavahetus, nii et polnud mingit mõtet kiirustada.
Esimene link suunas mu mehe kodulehele, mis oli täis temast endast ja ta bändist tehtud fotosid. Lähendasin näo ekraanile, kuni mu nina oli peaaegu vastu seda. Ma ei olnud meest endale vaid ette kujutanud ega tema ilu alahinnanud. Järgmine link viis mu ta Twitteri lehele. Lubasin endale seda lõbu, et lugesin kolme viimast sõnumit. Kaks neist olid iroonilised ja vaimukad, kolmas täiesti võluv. Selles väljendas ta ametialast vaimustust teise muusiku vastu. Kui õilis temast.
Järgmiseks, Instagrami leht. Ta oli postitanud peaaegu viiskümmend pilti. Klikkasin suvaliselt ühel neist: portree, lähivõte – ta nägi välja siiras ja vaba. Mehel oli rooma nina, täiuslikult sirge ja klassikaliste proportsioonidega. Ka ta kõrvad olid perfektsed, täpselt õige suurusega, veatult sümmeetrilised. Ta silmad olid helepruunid. Need olid helepruunid nii, nagu roos on punane või nagu taevas on sinine. Need olid klassikaliselt helepruunid.
Saidil oli ridade kaupa pilte ning mu aju sundis mind nupule vajutama ja otsingumootorisse tagasi pöörduma. Uurisin ülejäänud lehti, mille Google oli leidnud. Nende hulgas oli Youtube’i videoid ja esinemiste lindistusi. Oli artikleid ja kriitikat. See oli üksnes otsingutulemuste esimene lehekülg. Loen läbi kogu teabe, mille tema kohta leida suudan, et teda korralikult tundma õppida – lõppude lõpuks on mul väga head uurimistöö ja probleemi lahendamise oskused. Ma ei kavatsenud uhkustada, lihtsalt konstateerisin fakti. Mehe kohta täiendava info otsimine oli õige tegu, mõistlik lähenemisviis, kui tõesti tuleb välja, et tema on mu elu armastus. Võtsin kaasa brändi, uue märkmiku ja kontorist laenatud peene otsaga pastaka ja siirdusin sohvale, olles valmis oma tegevuskavaga alustama. Brändi andis sooja ja mõjus leevendavalt, nii et lonksasin üha edasi.
Kui ärkasin, oli kell veidi pärast kolme hommikul ning pastakas ja märkmik vedelesid maas. Pikkamisi tuli mulle meelde, et olin kõrvale kaldunud, süüvinud unistustesse, kui brändi vähenes. Mu käeseljad olid musta tindiga tätoveeritud, sinna oli mehe nime üha uuesti ja uuesti kirjutatud, südamete sisse, nii et nahal leidus vaevu mõni tühi koht. Pudelisse oli jäänud ainult suutäis brändit. Lonksasin selle ära ja heitsin voodisse.
3
Miks see mees? Miks just nüüd? Esmaspäeva hommikul bussipeatuses oodates püüdsin seda endale selgeks teha. Nipiga asi. Kes suudakski mõista saatuse keerdkäike? Palju targemad pead kui minu oma olid proovinud mingile järeldusele jõuda ja neil ei olnud see õnnestunud. Ja seal ta siis oli – jumalate kingitus: ilus, elegantne ja andekas. Mulle sobis üksiolek hästi, vägagi hästi, aga mul oli vaja hoida emps õnnelikuna ja rahus, et ta jätaks ka mind rahule. Poiss-sõber – või abikaasa – võiks selleks just sobida. Mul ei olnud tegelikult kedagi tarvis. Nagu ka eelnevalt öeldud, oli mul kõik vägagi hästi.
Olles nädalavahetusel põhjalikult tutvunud olemasoleva fotomaterjaliga, olin jõudnud järeldusele, et tema silmades oli midagi eriti lummavat. Mu enda silmad on umbes sama värvi, olemata kaugeltki nii ilusad, neis ei ole selliseid läikivaid vaskseid süvikuid. Kõigi nende fotode vaatamine tuletas mulle kedagi meelde. Mälestus oli poolik, nagu jää all või suitsuga uduseks tehtud nägu, eristamatu. Just nagu minu silmad, silmad väikeses näos, avali ja haavatavad, pisaraid täis.
Naeruväärne, Eleanor. Milline pettumus, et olin lubanud endal kas või hetkeks sentimentaalusse vajuda. Paljudel maailma inimestel olid minu omasid meenutavad helepruunid silmad, lõppude lõpuks oli see teaduslik fakt. Oli statistiliselt vältimatu, et mõned neist loovad rutiinse seltskondliku suhtlemise ajal minuga silmsideme.
Samas häiris mind veel miski. Kõik uurimused näitavad, et inimestel on tavaks valida partner, kes on umbes sama atraktiivne kui nad ise; sarnane tõmbab sarnast ligi, standard on niisugune.
Mul ei olnud mingeid illusioone. Välimuse mõttes oli tema kümme ja mina... ma ei tea, mis ma olin. Kümme igatahes mitte. Loomulikult lootsin ma, et ta näeb pealispinnast kaugemale, et ta vaatab veidi sügavamale. See selleks, aga teadsin, et tema elukutse tõttu on tal vaja elukaaslast, kes oleks vähemalt näitamiskõlblik. Muusikaäri, šõubisnis on välimusele üles ehitatud ja mees ei saaks näidata end koos naisega, kelle välimust ullikesed sobimatuks peaksid. Olin sellest täiesti teadlik. Pean pingutama, et näha välja rollile vastav.
Mees oli pannud veebi üles paar uut pilti, kaks portreed, lähivõtted profiilis, paremalt ja vasakult. Ta nägi mõlemail täiuslik välja ja fotod olid identsed, tal sõna otseses mõttes ei olnud inetut näopoolt. Ilu keskne joon on muidugi sümmeetria, see on teine asi, mille osas kõik uurimused üht ja sedasama kinnitavad. Juurdlesin, miks ta oli geenipagas selliseid kauneid jooni loonud. Oli tal ehk ka õdesid-vendi? Kui me ükskord paar oleme, siis võib-olla õnnestub mul nendega kohtuda. Ma ei teadnud just palju sugulaste kohta ja eriti õdede-vendade kohta, kuna olin üles kasvanud... üsna ebatraditsioonilises keskkonnas.
Tunnen ilusatele inimestele kaasa. Ilu on juba alates hetkest, mil selle enda valdusse saad, kaduv, üürike. Seda peab küll raske taluda olema. Olla alati sunnitud tõendama, et sinus peitub midagi enamat, soovida, et inimesed näeksid su pealispinna alla, armastaksid sind ennast, mitte su vapustavat keha, säravaid silmi või tihedaid läikivaid juukseid.
Suuremal osal elualadest tähendab vanemaks saamine, et muutud oma töös osavamaks, et sinust peetakse ea ja omandatud kogemuse tõttu rohkem lugu. Kui su töö aga sõltub su välimusest, siis on pilt vastupidine – kui masendav. Ka teiste inimeste ebasõbralikkust võib olla raske taluda; kõik need kibestunud, vähem atraktiivsed, armukadedad ja sind su ilu pärast vihkavad inimesed. See on neist kohutavalt ebaaus. Lõppude lõpuks ei ole ilusad inimesed palunud ilusana sündimist. Ebaaus on hinnata kedagi tema ilu tõttu ja sama ebaaus on kedagi tema inetuse tõttu mitte hinnata.
Mind ei häiri üldse, kui inimesed mu nägu nähes reageerivad konarliku valge servaga armi peale, mis jookseb üle mu parema põse meelekohalt lõuani. Mind vahitakse, minu üle sosistatakse; mulle vaadatakse järele. Oli julgustav mõelda, et ta saaks sellest aru, kuna ka tema möödudes pöörduvad pead, kuigi üpris teistsugustel põhjustel.
Jätsin täna Telegraphi ostmata, otsustades alternatiivse lugemismaterjali kasuks. Olin kulutanud pöörase hulga raha, ostes kokku hunniku naisteajakirju, õhukesi klibakaid ja pakse läikivaid,
