ei jäänud muud üle, kui minna direktori juurde ja rääkida loost tollele. Arutasid ja leidsid, et kui lugu on tõesti selline, siis tuleb Jukul lasta teha eksam kogu õppeprogrammi ulatuses, mille läbimisel võib kirjutada talle välja lõputunnistuse ja lasta minna, kuhu hing igatseb.
Nii kõik läkski ning Juku vabanes kooliorjusest.
Juku suureks saades selgus, et ta ei osanud kergelt kättesaadud teadmistega midagi teha. Lisaks oli ka kooli- haridus vahepeal edasi arenenud, mistõttu ta enam nii tark polnud – muidugi, kui koolis pähetuubitud asjade mäletamist üldse tarkuseks lugeda.
Tuli hakata ametit õppima, et Soome tööle minna.
Aga oma kalli kaasa Manni suhtes ei osanud ta muud ette võtta, kui põgeneda igal soodsal võimalusel vee äärde õngitsema, lootuses püüda veel kord Kuldkalake ja katsuda siis oma noorepõlve soove veidike kohendada.
Sellest oli möödas palju aastaid, kui mulle meenus Juku ja ma otsustasin uurida, mis temast on saanud?
Aga Jukust oli vahepeal Juhan saanud ning neil Manniga olid sündinud tragid poisslapsed kaksikud, kes käivad koolis ja kahe peale annavad silmad ette nii Jukule kui ka Paunvere Joosepile.
Nüüd tuli Jukul-Juhanil omakorda olla vallatute kantseldaja ja tal tuli pea tööle panna, kuidas kasvatamise käänulisel teel edu saavutada.
Manni, kui oli märganud, et Juhan eelistab kodus olemise asemel vee ääres konutada, oli kurvastusest hakanud
kirikus käima, küllap siis palvetamas, et Juhan ennast tagasi pööraks kodu ja siis ehk ka tema kuuma süle poole.
Juhan oli esialgu imestanud, et mis asi see Manni küll kirikusse veab ja hakanud kirjasõna, sealhulgas Piiblit uurima, et mis vägi küll sellel on. Arvatavasti andsid selleks põhjust ka poiste kasvatamise mured. Vägi oli Piiblil täiesti olemas ja hakkas Juhanit huvitama ning vististi polnud tal raske ka Johannese evangeeliumis kirjeldatud imesid uskuda, sest tal oli kogemus Kuldkalakesega, mis oli olnud ju samuti suur ime.
Siit oli vaid sammuke hariduse poole üldse ja ta läks õhtukooli ning peale selle lõpetamist Tartu Ülikooli kaugõppesse teoloogiat õppima.
Ehk pole kaugel aeg, kui Juhanist võiks Johannes saada, kes kirjutab uue, kaasaegse ja mitte ainult usklikule inimesele sobiva evangeeliumi!
Aja jooksul oli Juhan hakanud taas märkama ja hindama Manni nähtavaid ja võib-olla ka peidetud väärtusi ning kalalkäimine oli muutunud harvaks või isegi kadunud sootuks, sest Manni märkas töökoda koristades ämblikuvõrku Juhani õngede ümber.
Mere ääres käimist polnud Juhan siiski jätnud, kuid õnge asemel oli ta hakanud sinna kaasa kutsuma Manni, sest oli avastanud, et Mannil oli oma, ja tihti väga eripärane arvamus asjade kohta, mille kallal Juku tavaliselt iseeneses pureles. Merega tekkis neil aga omalaadne lähedane suhe, sest too oli neid märganud ja omaks võtnud. Manni kuulis merelaineid laulvat ja lugusid jutustavat ning ta proovis neid luuletustesse püüda. Siis ta luges neid merele ja Juhanile ette. Nood
kuulasid võlutult ja küllap need olid ka seda väärt, sest Manni luulekogu leidis mereluule konkursil tunnustamist.
Nende poisid, marakratid, armastasid koos vanematega sõuda lähedasele laiule ja seal möllata. Mõlemad olid kindlad, et suureks saades tulevad neist meremehed, ning siis lubasid nad lõunamere saartelt tuua emale maailma kõige suuremad merekarbid ja kõige ilusamad pärlid, mis kunagi olnud.
VANAMEES, VANAEIT JA KEVADIDÜLL
Õnnelik olemiseks pole palju vaja!
Vanamees läks mere äärde kalale.
Meri lainetas ja päikesekiired purunesid laineharjadel silmipimestavaks silmapiirini ulatuvaks hõbedaseks rajaks.
Kajakad ei kaevelnud, vaid laulsid täiest kõrist.
Vaikne briis puhus Abruka poolt, tehes meeled erguks ja ihu reipaks.
Mõnus oli!
Vanamees viskas õnge vette.
Kala hakkas võtma.
Samal ajal oli Vanaeit kodus võtnud ette hüti kraamimise ja oli jõudnud pööningule.
Leidis sealt raamatu Kuldkalakesest.
Luges läbi.
Jäi mõttesse.
Vanamees tuli koju.
Oli püüdnud ämbritäie säinaid.
Imestas – majake säras puhtusest. Pliidil podises kirvesupp.
Eit andis musi ja rääkis Kuldkalakese raamatust.
Teatas: „Minu Vanamees poleks küll kalakeselt nii rumalaid soove soovinud!“ ja hakkas kalu rookima.
Vanamees imestas väheke ja sõnas vastu: „Minu eit poleks nii loll, et Kuldkalakesse uskuda!“
Sõnas, võttis ja parandas küna ning hakkas kohta uue hüti ehitamiseks vaatama.
Puu otsast kuuldus kuldnoka kirglikku sädinat.
UNISTUS KULDKALAKESEST
Unistuste täitumisele tuleb kasuks, kui sellele ise kaasa aidata.
Vanamees luges muinasjuttu Kuldkalakesest.
See meeldis talle.
Ta hakkas Kuldkalakesest unistama.
Ent Vanamees oli realist, kes teadis, et ainult tema unistuse peale Kuldkalake õnge otsa ei tule.
Seepärast läks ta kuuri alla ning meisterdas puust ja metallist kalakese. Vanaeide varudest ärastas pronksipulbrit ning värvis sellega kalakese üle.
Õpetas ujuma.
Tulemus ületas ootused. Kalake nägi välja nagu tõeline Kuldkala.
Vanamees ostis poest krevette, mis on kalade maiuspala, võttis riistad, läks mere äärde ja viskas Kuldkalakese vette.
Seejärel pani kreveti õnge otsa ja hakkas püüdma.
Ja kui ta pole Kuldkalakest kätte saanud, püüab teda tänaseni.
Seega, kui te lähete mere äärde ja näete seal üksikut Vanameest lootusrikkalt oma õngekorki uurimas, siis võib tegu olla meie Vanamehega, kes unistab Kuldkalakesest ning vähe sellest, et lootes ainult iseendale, on ta ka visa ega jäta alustatut kunagi pooleli.
Mida soovime endalegi!
VANAMEHED, KULDKALAKE JA TÜLI
Väikesed
