Veel sai ta teada, et jääke ei tohi laiali loopida, tuld tohib teha ainult selleks ettenähtud kohtades ja pöördumatud kahjud loodusele ja seadmetele tuleb kinni maksta. Lisaks teatati, et lõvisid ei tohi toita ning nende laskmise ja muude teenuste hindu vaata hinnakirjast ja et Kuldkalakese külalistele on kõik tasuta.
Tellimuste ja hädaabi number on 505.
Saarelt lahkumise soovist tuli transpordi tellimiseks teatada kolm päeva ette ja lõpuks:
SAARE OMANIKUD SOOVIVAD KORDUMATUID PUHKUSEELAMUSI!
VAIKSE OOKEANI VAIKSETE PUHKEPAIKADE CO, LTD
Vanamees vastas sellele uudisele, ptüi!, sest ta kujutluspilt, niipalju kui tal seda oli, kujutas üksikule soojamere saarele sattumist napis riietuses, paljakäsi ja kõigi tekkivate raskuste sangarlikku ületamist – nii nagu seda tegi Robinson; ent siis ta rahunes, sest meenus, et tollele hakkas meri kohe kõike vajalikku saatma, kaasaarvatud ori, kes teda teenindama hakkas. Tagatipuks vist isegi mingi aarde süllekukkumine, kui ta mälu teda ei petnud, või oli see mingis teises loos. „Olgu, naudime seda, mis on!“ mõtles ta. Ega ta endas täiesti kindel ka polnud, ehkki oli vahelduseks tüütule linnaelule ette võtnud mõnepäevaseid, napi varustusega retki mööda kaardile tõmmatud sirgjoont punktist A punkti B, mõnikord kaarti kaasa võtmata. Juhtus küll igasuguseid asju, aga alati oli retk sedavõrd korda läinud, et Päästeametit polnud vaja kutsuda. Kord oli kestev tihe udu teda eksitanud, nii et ta sattus punkti B asemel kurat teab kuhu ja teine kord olid hundid teda seiranud ning ta oli sunnitud kurssi muutma, sest arvas õigesti, et tema hambad on vastaste omadest nadimad.
Igal juhul oli tal mingi eneseusaldus toimetuleku suhtes olemas, mis juhuslikul linnavurlel, kui see tal esialgu ka oleks, hajuks tõeliste raskuste tekkimisel üsna kiiresti.
Vanamees otsustas minna mööda oja kallast ülespoole ja otsida koht oma laagrile, enne aga uurida infolehel mainitud koobast.
Koopas seina ääres seisid, nii nagu lubatud, külmkapid toidu ja joogipoolisega. Esimesi silmitses ta huviga – sortiment oli lai ning ületas kohati tema teadmised. Joogid ei saanud ta pilgu au osaliseks, sest parimad joogid tema arvates olid vesi ja piim, aga viimase pulbrit oli ta esimestes kappides märganud. Suur eraldiseisev kapp oli varustatud punase ristiga. Sellest möödus ta esialgu peatumata, kuna raviteadust ja –tehnikat oli tal siiani, tänu tervislikele eluviisidele, õnnestunud enamasti vältida. Ent siis tuli talle meelde, et on üksikul saarel ning mine tea, mistõttu läks tagasi ja tutvus pakutavaga, nii nagu tal kombeks, üsna põhjalikult.
Eraldi boksis oli soliidne arvuti. Ehkki tal oli nutitelefon taskus, kasutas Vanamees juhust ning saatis rea meilisid oma vara haldajatele ja sõpradele, milles teatas oma pikemast äraolekust, mispeale jätkas koopaga tutvumist.
Paistis, et see oli alles hiljuti kaljusse raiutud. Käikudes olid liikumistundlikud valgustid. Edasi minnes jõudis ta tualettruumideni, matkavarustuse laoni ja seejärel tulid mõned magamisruumid. Paistis, et saar oli arvestatud mitte ainult metsiku matkaelu harrastajatele, vaid ka mugavussõltlastele.
Vanamees võttis nähtu teadmiseks ja kõmpis mööda kiirevoolulise oja kallast kõrgemale, kaldajärsakust üles.
Mõne aja pärast jõudis Vanamees tasasemale maale, mida läbivas ojas märkas ta ringi ujumas suuri forellitaolisi kalu. Ta kahetses, et oli õnge mere kaldale jätnud, aga otsustas hiljem tagasi tulla. Edasi minnes tuli teha palmimetsas ring, sest jõekese kaldal olid suured kivilahmakad. Seal, kus ta uuesti oja äärde jõudis, oli too moodustanud laia rahuliku veega järvekese, millesse vulisev oja tõi läbi kärestiku ja astangu ülaltpoolt mäestikust vett.
Järveke valmistas talle tõelise üllatuse. Selles sulistas erakordne kalake, seekord mitte Kuldkalake, vaid ilma mingi riietuseta tõmmuka naha ja kehaga nümf täies kauniduses. Vanamees tardus seisma ja vaatama.
Kuldkalake oli justkui lubanud, et naisi pole! Aga mis see siis on? Lummatult vaatas ta maalilist pilti. Ja oli mida vaadata! Liigutuste graatsia ja juuste voogamine kristallselges vees nümfi pea ümber, rääkimata neiu kehakumeruste muusikast ja liigutuste harmooniast tegid vaataja keha kuumaks. Vanamees oli kogu elu olnud kasinate eluviisidega karske poissmees, mistõttu hoidunud eemale sedalaadi ahvatlustest. Ehk mõjus lõunamaa päike ja looduse romantika, aga Vanamees tundis, et ta on millestki ilma jäetud ning soovis, et oleks mõnikümmend aastat noorem ja otsustas Kuldkalakesele andeks anda.
Siis lahvatas talle pähe, et tal on ju kaks soovi varuks.
„Ehh, kuniks elu!“ ja pikemalt mõtlemata haaras mobla ning valis Kuldkalakese. Too vastas kohe ning Vanamehe küsimusele, kas saab? vastas, et miks ei saa – saab küll ja küsis, kui palju? Vanamees kostis, et kõvasti ning tundis kohe, et riided jäid kitsaks, selg sirgenes, silmad selginesid, mõtted muutusid reipaks ja musklid hakkasid mänglema – eriti kui suplevat nümfi silmitses. Ta viskas püssi käest, riided seljast ja sukeldus uhke kaarega rannakaljult vette. Nümf kiljatas, ent siis, nähes et ehmataja on esmapilgul huvitav ja justkui ohutu, rahunes ja hakkas tema ümber ringe tegema. Vanamees, näh, nüüd siis Noormees, oli õnneks basseiniga sõber olnud, mistõttu kõrvaltvaataja oleks võinud näha, kuidas kaks vallatut ja graatsilist kalakest vees vallatlesid ilma, et tühjale lorile kallist aega, kaunist loodust ja üürikest elu oleksid kulutanud.
Kui nad viimaks lõpetasid ning Noormees oli oma saagi süles kaldale kandnud, kurtis too inglise keeles, aga seda Noormees oskas, sest oli töötanud välissidemete alal, et tõmblukk on katki ja ta ei saa oma töökohustusi täita. Kivil lebas õhuline lõvinahk, mille tõmbluku sulgur oli, nagu Noormees kindlaks tegi, karvadesse kinni takerdunud. Kuna tal oli alati kaasas taskunuga, siis näksas ta sellega tülitegijaid vähemaks. Tasuks premeeriti teda magus musiga, mis läks sujuvalt üle pikemaks tunnete vahetuseks ning Noormees tundis, et elu on ilus ning üksiku saare soovimine Kuldkalalt oli taeva kingitus. Mis jama see temaga varem küll oli olnud, ja mis pagana elu ta küll oli elanud? Hea, et see õnnestus tänu Kuldkalakesele tagasi keerata!
Kui nad pilvedest jälle maale ehk siis ojakese kaldale laskusid, sai ta teada, et neiu koos kahe õega on siin lepingulisel tööl rahakaid turiste lõbustamas. Nende kohuseks on saarele tulijaid hirmutada, et nood saarel olemisest täit mõnu tunneksid ning neile, kel jahikihk veres, ulukiteks olla. Neiud pidid pärast suuremat paugutamist, aga jahimeestel olid püssides paukpadrunid, jätma jahirajale ehtsa lõvinaha, et nad saaksid sõprade ees uhkeldada.
Ise ei tohtinud nad ennast näidata, aga seekord oli ta, hooletuse ja lagunenud luku tõttu, vahele jäänud. Öösiti tuli veidi kummitada, et nõrganärvilistele lõbu pakkuda. Lõvimöirged saare õhuruumi olid jäetud vastava audioelektroonika mureks.
Siiski kulgeb enamik lõbusid jupiviisi ja nii lepiti kokku järgmisel päeval samal ajal uuesti kokku saada, ehkki
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне
