Unistused täituvad Saaremaal. Jutustused Kuldkalakesest. Arno Kuusk
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Unistused täituvad Saaremaal. Jutustused Kuldkalakesest - Arno Kuusk страница 3
Viskasid võrgu merre.
Tegid kaldal öö lõbusalt hommikuks ning läksid võrgule.
Andsid võrgule aega ja tirisid välja.
Võrgus siples Kuldkalake.
Rääkiv ja puha.
Küsis soovide järele. Et kolm soovi.
Vanamehed hakkasid arutama, mida tellida.
Kalake kuulas vaikselt.
Mehed hakkasid vaidlema.
Pöörasid tülli.
Lõpuks leppisid.
Tellisid raha, tervist ja igavest sõprust.
Siis selgus, et Kuldkalake oli MADE IN CHINA ja kassikuld!
Üks vanameestest oli tellinud ja võrku poetanud.
Pöörasid uuesti tülli.
Aga üks osutus arukas ja lepitas ära.
Käivad ikka koos kalal.
VANAMEHE VALED OTSUSED
Kuldkalake aitab alati.
Vanamehel tuli kalaisu.
Läks mere äärde ja viskas õnge vette.
Varsti kork kadus.
Vanamees sikutas.
Otsas oli Kuldkalake, kes palus: „Mul on soovide limiit läbi, aga kui mind lahti lased, siis saan tühjaks teha kolm vale otsust, mis sa oma eluajal oled teinud.“
Vanamehel rõõm majas! Kukkus mõtlema.
Arutles: „Ah, et valed otsused? Noh, üks on see, et sai vale amet õpitud. Töö ei teinud mind rikkaks. Üks peost suhu värk. Oleks pidanud tegema midagi, millega kergemini raha saaks!“
Nii ütleski kalakesele.
Kalakene teatas: „Olgu!“
Vanamees ärkas vangikongis. Trellid aknal ja parask nurgas.
Kaks koikut teineteise peal ning ülemiselt hüppas maha mehekolakas, rõngas kõrvas ja hakkas isuka näoga Vanamehele lähenema. Vanamees mõtles: „Appi! Sai vist valesti otsustatud. Kui siit nüüd pääseks!“
Hopsti! Vanamees jälle mere kaldal. Kuldkalake ikka seal.
Vanamees: „Uhh, tegin vist valesti, et täna kalale tulin!“
Muidugi, sest nüüd ärkas Vanamees kodus nagu poleks kalal käinudki.
Vist nägi und.
VANAMEES, FLÖÖT JA MESSINA PRINTSESS
Kaastunne on üks suurimaid voorusi ja müts maha meie Vanamehe ees, kes julgeb selle nimel sekkuda Jumalate mängu. Jään ärevusega ootama tema tagasitulekut.
Suure ilmamere väikesel kaljusaarel seisis majakas. Majaka kõrval oli ruumi ka punase katusega hoonele. Mõlemad olid valged ning paistsid isegi hämaral ajal silmapiirini ka ilma majakatuleta. Kui ilm seda lubas.
Aegade jooksul olid meretaimed ja linnud pannud aluse õhukesele mullakihile, millel paistis pisike põllulapp. Kivide vahel nosisid hõredat rohtu mõned kitsed.
Majaka juurest lookles teerada tuulte eest kaljudega kaitstud rannale, mille kaldal oli sildumiskoht väikese kummist paadiga.
Iga kahe kuu tagant saabus saarele kaater kütuse ja eluks vajalikku kraamiga, mida Vanamees oli teatanud end vajavat.
Vanamehel oli kunagi olnud koer, kuid too läks tormi ajal kaduma ning esialgu oli Vanamehel raske oma lemmiku asemel kedagi teist seal ringi jooksmas ja kitsi põllulapilt eemal hoidmas näha. Selle asja ajas nüüd ära värviline nöör.
Oli vaikne päikseline suveõhtu. Vanamees oli meres ujunud, einestanud ning kõndis nüüd oma lemmikkohale mereäärsel kaljunukal, kus armastas kaugusse vaadates istuda, mõtiskleda ja flööti mängida.
Flöödimäng oli ta armastus. Elu jooksul oli ta mänginud paljude maade kontserdi- ja ooperimajades, ent ikka veel ei olnud ta mängulust kadunud. Pigem oli see saarel, loodusega silmitsi, süvenenud ning tal oli tekkinud uus suhe muusikasse, milles ei puudunud ka teatav igatsus läinud aastate järele.
Nagu igal õhtul, kui just vihm või torm ei takistanud, võttis Vanamees kaljunukal istet, et nautida merd ja loojuvat päikest ning läbi flöödimängu avada oma meeled ümbritsevale avarusele.
Ta võttis pilli ja flöödi vaikne meloodia kandus suveõhtusse, laotus merele, kustudes viimaks tuulte ja lainete mühas.
Tasapisi kogunes ka kuulajaid. Kaljunukkadele laskusid kajakad ja kaks kaljukotkast. Meresügavusest ilmusid nähtavale veteelanikud. Nende seas säras loojuva päikese kiirtes ka Kuldkalake, kellega Vanamehel oli tekkinud lähedane suhe, sest too oskas temaga inimkeeles vestelda.
Ükskord oli Kuldkalake Vanamehelt küsinud, kas tal pole mingeid soove, mida tema, Kuldkalake, võiks täita. Ent Vanamees ütles, et pole, tema on oma eluga rahul. Lisas, et muidugi on maailmas asju, mis võiksid teisiti olla ja mida võiks soovida, aga nende peale Kuldkalakese jõud ei hakka.
Siis oli aga Vanamees temalt endalt küsinud: „Aga sina, millest sina ise unistad?“
Keegi polnud Kuldkalakeselt varem niisugust asja küsinud ning Kuldkalake oli vajunud mõtteisse.
Kuldkalake oli Poseidoni ja Messina printsessi tütar, kelle Poseidon oli muutnud Kuldkalaks, et teda päästa oma kaasa, merenümf nereiidi Amphitrite viha eest, kui
too oli Poseidoni armuloo viljast teada saanud. Amphitrite suutis kontrollida inimeste ja mereelanike päritolu, kuid Kuldkalakesel mitte. Et kalakesel oleks tegevust, oli Poseidon andnud talle võime täita inimeste soove. Tütar oli isalt küsinud, kas ta peab alatiseks Kuldkalakeseks jääma. Poseidon oli kostnud, et ainus võimalus oleks püüda pehmendada Amphitrite südant, aga tema seda teha ei saa, sest see teeks nereiidi veelgi tigedamaks. Kõhklemisi oli ta lisanud, et võibolla suudaks teda aidata hoopis hella südamega Amphitrite ema Doris.
Kuldkalake oli sellest kõigest Vanamehele rääkinud ja öelnud, et tema ei julge jumalaid tülitama minna ning pealegi peaks ta selleks tagasi Vahemerre ujuma, mis on väga kaugel, aga seal võiks ta kergesti Amphitrite küüsi sattuda.
Täna, mereelanikele flööti mängides, keerlesid Vanamehe mõtted Kuldkalakese ehk siis Messina printsessi