lõpetas, jäid nad veel kauaks kuuldud helide lummas Vanamehe lähedusse.
Viimaks, kui kõik peale Kuldkalakese olid lahkunud, astus Vanamees vee piirile Kuldkalakese juurde ja iga sammuga sai talle selgemaks, mida tuleb teha.
Ta palus Kuldkalakest tulla järgmisel keskpäeval tagasi, öeldes, et tal on tahtmine teda aidata ja tal on üks mõte, millest tahab rääkida. Kuldkalake lubas tulla.
Hommikul pidas Vanamees mitu telefonikõnet ja saatis hulga meile, askeldas majakas ning läks lõpuks, flööt kaasas, randa.
Kuldkalake juba ootas teda.
Millest nad siis rääkisid, ei saa me teada, kuid jutt oli pikk ning mõne aja pärast, kui me uuesti oleks vaadanud, polnud Vanameest enam kaldal näha. Küll oleks tähelepanelik vaatleja hoolsal silmitsemisel märganud vaiksel merepinnal helkimas kaht kaugusse suunduvat triipu, mis võisid olla jäljed kahest kalakesest, kes olid võtnud ette ühise pika tee kaugesse Lõunamaa merre.
Võis olla, et Vanamees oli otsustanud proovida oma flöödimänguga pehmendada merejumalate kalke südameid.
Soovime, et see nii oleks ja see tal ka korda läheks!
KULDKALA JA VENNIKE
Raske on olla sõbralik kui ilm vilets ja ämber tühi.
Vennike istus Sõrve rannas mereäärsel kivil ja õngitses. Oli istunud kaua.
Kala ei näkanud.
Vennike oli tujust ära, pahur, morn ja kõik need muud sõnad.
Ilm oli samasugune.
Aga järsku vajus kork vette. Sügavalt.
Vennike ehmus ja rapsas. Otsa jäi.
Vedas kaldale.
Säras, sädeles, sätendas, kiirgas ja muud sellekohased efektid.
Värisevate kätega haakis Vennike kala õnge otsast lahti ja viskas ämbrisse.
Oli Kuldkala!
Kuldkalake nagu muinasjutust.
Hakkas paluma, et kolm soovi ja kõik see muu jutt. Vennike: „Ah, et kui ma nüüd tahaksin teada, et võin mõelda, mida tahan, et kas see oleks siis esimene soov?“
„Jah võid küll ja oli küll, kaks soovi järel!“
„Raisk, peesse!“ vandus vennike hingepõhjast, südamest, raevukalt ja veel igati.
Kuldkalake kadus ja Vennike tundis kuidas kere lõi täis, umbe, punni ja teised sellekohased sõnad.
„Lõpeta otsekohe, sa igavene…“ ja Vennike tundis, et kere kohemaid kergenes, tühjenes, vabanes liigsest ning
ilm oli jälle vilets, vettinud, pilves, tuuline ehk siis üdini ebasõbralik.
Ja ämber oli tühi.
VANAMEES JA UNISTUSTE SAAR
Poissmeestel tasub meeles pidada, et ka Taaramaal kasvab ilusaid roose, kelledel võib olla ka mitmeid muid häid omadusi.
Vanamees läks kalale.
Ilm oli sombune, aga mitte lootusetu. Vanamees lootis.
Jõudis mere äärde, sättis ussi konksu otsa ja viskas nii kaugele kui jaksas.
Ise langes uitmõtete sogasesse mutta.
Sealt tiriti ta välja õngekorgi poolt, mis vajus vette. Vanamees tõmbas.
Raske oli, aga võitjaks ta jäi.
Õnge otsas siples kuldne kalake, kes hiilgas vaatamata sombusele ilmale.
Kuldkalake, uskuge või mitte! Vanamees keerutas Kuldkalakest käes.
Too hakkas paluma, et lase mind lahti, täidan kolm sinu soovi!
Vanamees jäi mõttesse. Ta oli kogu elu elanud linnas, olnud riigiametnik ja lisaks, peamiselt puhkepäevadel, sõitnud vahelduseks taksot. Linnasagimine oli teda jubedalt ära tüüdanud. Hinges oli igatsus looduse, vaikuse ja rahu järele.
Sellele mõeldes õhkas ta: „Üksikule saarele tahaks!“ Kuldkala imestas: „Aga õlu?“
„Ei joo.“ teatas Vanamees.
„Telekas?“
„Ähh!“, see pidi vist „pähh“ olema.
„Aga kui saarel naisi pole?“
„Taevas tänatud!“
„Tööriistad, labidas, kirves, tulekivid ja muu sihuke värk?“
„Kui saaks, oleks kena.“
„ Kalašnikov?“
„Jah ja pane kõvasti padruneid! Telk võiks ka olla!“ Vanamees oli käinud vene armees ning laskmine ja telgis ööbimine olid talle meeldinud.
„Kas padi peab olema sulgede või tatrakestadega?“ Vanamees taipas, et teda tögatakse.
Tuletamaks teisele meelde, kuidas lood on, küsis riivatuks läinud tegelaselt vastu: „Ega tea, mis maitse võiks olla kuldkalakese uhhaal?“
„Olgu, olgu! Teeme ära!“ rahustas Kuldkalake teda ja Vanamees tundis vuhinat kõrvades ja hopsti! seisiski päikselisel saarel. Palmid ja puha. Mägede vahelt vulises oja, linnud laulsid kauneid lõunamaiseid serenaade. Rannal seisis kast soovitud varustusega, Vanamehe ühes käes oli ikka veel õngekepp ja teises Kuldkalake.
„Nii!“ sõnas show korraldaja ehk siis Kuldkalake. „Post käib korra kuus. Mõned lõvid pesitsevad mägedes, skorpioneid ja madusid otsi ise, kui gurmeetoitu tahad. Muu kasvab puu otsas või elab metsas ja meres. Ja vaata kaljukoopasse! Kaitsepoogitud ikka oled?“
„Kuradile!“ vastas Vanamees.
„Selge!“ vastas kalake. „Järelikult on kõik olemas. Sul on kaks soovi veel. Kui midagi vajad helista! Pese hambaid ja ära merre kuse! Viska mind nüüd vette!“
„Kõtt!“ ütles Vanamees, viskas kalakese merre, õnge liivale, hingas sügavalt merelõhnalist õhku ja heitis pikali.
Sulges silmad. Nautis täiega.
Meri mühises.
Džunglis käratsesid papagoid ja teised värvikirevad sulelised. Kaugusest kostis lõvi haigutamist. Vanamees tõusis, laadis Kalašnikovi, viskas õlale ja läks.
Nautis iga sammu.
Jõudis palmide varju. Seal seisis post tahvliga. Tahvlil leht teksti ja kaardiga.
Vanamees luges: TERE TULEMAST UNISTUSTE SAARELE!
