ja põikpäisuse tulipunased leegid lõõmasid tema sees kuumemalt kui põrgukatla all. Ta puhus sõrmedele, et midagi teha, ja vahtis üles jäisesse taevasse, proovides vältida väheste veel turuplatsile jäänud laadaliste jõllitavaid pilke.
Enamik müüjaid oli oma kauba kokku pakkinud ja kadunud. Isegi kuumade pirukate müüja oli kauba väljahõikamise järele jätnud ja sõi nüüd – hoolimata põrmugi oma tervisest – üht oma pirukatest.
Viimane Morti lootusrikastest saatusekaaslastest oli kadunud juba mitu tundi tagasi. See oli üks kalasilmadega noormees, kellel oli lisaks veel küür ja tilkuv nina, ja Sheepridge’i ainuke tegutsemisloaga kerjus oli teda ideaalseks õpilaskandidaadiks pidanud. Poiss Morti teiselt käelt oli läinud nukumeistriks õppima. Ükshaaval olid nad kõik läinud: müürsepad, hobuserautajad, palgamõrtsukad, pudukaupmehed, püttsepad, hobusevargad ja künnimehed. Mõne minuti pärast algab juba uus aasta ja sajad poisid alustavad lootusrikkalt oma karjääri ning nende ees avaneb uus tänuväärne elu, täis tulutoovat teenistust.
Mort mõtiskles õnnetult, miks teda polnud valitud. Ta oli püüdnud siivus välja näha ja oli vaadanud kõigile võimalikele peremeestele otse silma sisse, et neile oma suurepärase iseloomu ja muude äärmiselt meeldivate omadustega muljet avaldada. Paistis, et see ei mõjunud päris nii nagu vaja.
„Kas sa kuuma lihapirukat tahad?” küsis ta isa.
„Ei.”
„Ta müüb odavalt.”
„Ei. Aitäh.”
„Aa.”
Lezek kõhkles.
„Ma võiksin sellelt mehelt muidu küsida, kas ta vajab õpipoissi,” lausus ta abivalmilt. „See toitlustamine on väga kindel amet.”
„Vaevalt küll ta tahab,” sõnas Mort.
„Jah, ilmselt mitte,” ütles Lezek. „Ma kujutan ette, et see on rohkem nagu ühemeheäri. Nüüd on ta juba niikuinii läinud. Tead mis, ma jätan natuke oma pirukast sulle.”
„Isa, mul tõesti ei ole kõht eriti tühi.”
„Krõmpsluud peaaegu polegi sees.”
„Ei. Aga aitäh ikkagi.”
„Ahah.” Lezek vajus pisut norgu. Ta keksis natuke ringi, et verd jalgades käima saada, ja vilistas hammaste vahelt valesti paar laulujuppi. Ta tundis, et peaks midagi ütlema, mingit nõu andma, juhtima poja tähelepanu sellele, et elul on oma tõusud ja mõõnad, panema käe ta õlgade ümber ja rääkima suuresõnaliselt kasvuraskustest, vihjama – lühidalt – sellele, et maailm on kummaline kohakene, kus inimene ei tohiks, piltlikult öeldes, kunagi olla nii uhke, et ütleks ära talle pakutud täiesti korralikust kuumast lihapirukast.
Nüüd olid nad üksi. Selle aasta viimane külm pitsitas tänavakive üha kõvemini.
Nende kohal kõrgel tornis nõksatas üks hammasratas – tonksti, liigutas hooba, vallandas põrkratta ja lasi raskel seatinast raskusel alla langeda. Kostis hirmus metalne krigin ja kella sihverplaadi luuk libises lahti, lastes välja mehaanilised mehikesed. Vehkides jäigalt oma haamritega, nagu kannataksid nad robotite liigesepõletiku all, hakkasid nad uue päeva tervituseks kella lööma.
„Noh, ongi kõik,” lausus Lezek lootusrikkalt. Nüüd pidid nad leidma mingi koha, kus magada – Nuumorika vahiöö ei olnud mingil juhul sobiv aeg mägedes jalutamiseks. Vahest leiavad nad kuskilt mõne talli …
„Kesköö on alles siis, kui viimane löök on löödud,” sõnas Mort äraolevalt.
Lezek kehitas õlgu. Morti kangekaelsuse ehe jõud sai tast võitu.
„Hea küll,” ütles ta. „Eks ootame siis.”
Ja siis kuulsid nad kabjaklobinat, mis kaikus jahedal turuplatsil tublisti valjemini, kui akustika muidu lubama peaks. Tegelikult on „klobin” hämmastavalt ebatäpne sõna selle heli kirjeldamiseks, mis Morti kõrvus tärises – klobin toob meelde mõne üsna lustliku poni, kes üpris tõenäoliselt kannab õlgkübarat, millesse on kõrvade tarvis augud tehtud. Seda kõla kuuldes sai väga selgeks, et õlgkübarad ei tule kõne allagi.
Hobune tuli platsile Naba tänava kaudu, aur kerkimas hiiglasuurtelt valgetelt külgedelt ja sädemed lendamas kapjade alt. Ta lasi uhket traavi nagu sõjaratsu. Õlgkübarat ei olnud tal päris kindlasti peas.
Pikk inimkuju tema seljas oli end kaitseks külma eest riietesse mähkinud. Kui hobune platsi keskele jõudis, tuli ratsanik kiirustamata tema seljast maha ja hakkas sadula taga midagi kohmitsema. Lõpuks sai mees – või naine – kätte heinamärsi, pani selle hobusele pähe ja patsutas loomale sõbralikult kaelale.
Õhus oli rasket, rasvast hõngu ja tumedatele varjudele Morti ümber kasvasid sinistest ja purpursetest vikerkaartest äärised. Ratsanik astus tema poole, must mantel lehvimas ja jalad kergelt vastu munakive kõlksumas. Need olid ainukesed helid – linnaväljakule oli paksude vatihangedena laskunud vaikus.
Mõjusa mulje rikkus täiesti üks lapike libedat jääd.
OU, RAISK.
See ei olnud nagu päris hääl. Sõnad olid küll täiesti olemas, kuid need jõudsid Morti pähe, vaevumata vahepeal tema kõrvadest läbi minema.
Ta tõttas ligi, et kukkunud inimkuju püsti aidata, ja leidis, et oli haaranud käest, mis kujutas endast lihvitud luud, siledat ja üsna kollaseks tõmbunut nagu vana piljardipall. Kuju peakott langes tagasi ja paljas kolp pööras oma tühjad silmakoopad Morti poole.
Siiski mitte päris tühjad silmakoopad. Sügaval nende sees, nagu kosmose kaugustest plinkivad aknad, oli kaks tillukest sinist tähte.
Mortile torkas pähe, et teda peaks haarama õudus, seega oli ta kergelt šokeeritud, avastades, et ei haaranudki. Tema ees istus luukere, kes hõõrus oma põlve ja vandus vaikselt, kuid see luukere oli elus, kummaliselt muljet avaldav, aga mingil veidral põhjusel mitte eriti hirmutav.
TÄNAN, POISS, lausus kolp. MIS SU NIMI ON?
„Aa,” ütles Mort, „Mortimer … härra. Mind kutsutakse Mortiks.”
MILLINE KOKKUSATTUMUS1, sõnas kolp. AITA MIND PÜSTI, PALUN.
Kuju tõusis ebakindlalt, lüües oma riided tolmust puhtaks. Nüüd nägi Mort, et kuju piha ümber on raske vöö, mille küljes ripub valge käepidemega mõõk.
„Ma loodan, et te ei saanud viga, härra,” ütles ta viisakalt.
Kolp irvitas. Muidugi, mõtles Mort, ega tal ju muud võimalust suurt olegi.
MA OLEN KINDEL, ET KÕIK ON KORRAS. Kolp vaatas ringi ja paistis alles nüüd märkavat Lezekit, kes tundus olevat paigale tardunud. Morti arvates oli vajalik seletus.
„Minu isa,” sõnas ta, üritades kellegi tundeid riivamata kaitsvalt oma muuseumieksponaadina seisva isa ette nihkuda. „Vabandage, härra, aga kas teie olete Surm?”
VASTAB TÕELE. POISS SAAB KÜMME PUNKTI TÄHELEPANELIKKUSE EEST.
Mort neelatas.
„Minu isa on hea inimene,” ütles ta. Ta mõtles natuke ja täpsustas:
Mort – pr „surm”, ka paljud ingliskeelsed surmaga seotud sõnad sisaldavad sama tüve.
