härra,” ütles Mort.
KARRI ONGI SELLINE.
„Härra?”
JAH?
Mort neelatas vaevaliselt. „Andke andeks, härra, aga mu isa ütles, et kui ma millestki aru ei saa, pean ma küsima, härra?”
VÄGA KIIDUVÄÄRT, lausus Surm. Ta keeras kõrvaltänavale ja rahvamurd vajus tema ees kahte lehte nagu parv ekslevaid molekule.
„Noh, härra, ma ei saa sinna parata, et ma panin tähele, see tähendab, noh, et iseenesest on see ju niimoodi, härra, et …”
LAO AGA LAGEDALE, POISS.
„Kuidas te saate midagi süüa, härra?”
Surm jäi nii äkitselt seisma, et Mort jooksis talle otsa. Kui poiss tahtis rääkima hakata, andis Surm talle märku vait olla. Tundus, et ta kuulatab midagi.
TEAD, ütles ta pooleldi iseendale, VAHEL SAAN MA TÕELISELT PAHASEKS.
Ta pöördus kannal ringi ja hakkas kiiresti üht põiktänavat pidi astuma, mantel selja taga lehvimas. Kõrvaltänav, mis kujutas endast pigem looklevat lõhet kui tõelist tänavat, vonkles tumedate müüride ja magavate majade vahel.
Surm peatus suure veevaadi juures ja torkas oma käe sinna kogu pikkuses sisse, tuues lagedale väikese koti, mille külge oli seotud tellis. Ta tõmbas tupest mõõga, pimeduses virvendava sinise tulejoone, ning lõikas nööri läbi.
MA SAAN TÕESTI VÄGA VIHASEKS, sõnas ta. Ta keeras koti tagurpidi ja Mort nägi, kuidas sealt libisesid välja kolm haledat läbiligunenud karvatuusti ja jäid nende ümber kasvavas loigus tänavakividele lamama. Surm sirutas oma valge käe ja silitas neid õrnalt.
Natukese aja pärast tõusis kassipoegade juurest keereldes üles midagi halli suitsu taolist ja moodustas õhus kolm väikest kassikujulist pilvekest. Need lainetasid pisut, leidmata õiget kuju, ja pilgutasid Morti poole vaadates oma halle imestavaid silmi. Kui Mort proovis üht neist puudutada, läks tema käsi pilvekesest otse läbi ja ta tundis kihelust.
SELLE TÖÖ PEAL EI NÄE JUST INIMESTE PARIMAID KÜLGI, lausus Surm. Ta puhus ühe kassipoja peale, nii et see kergelt uperpallitas. Kassipoja kaeblik näugatus oleks kuuldunud nagu kaugelt plekktorust.
„Need on hinged, eks ole?” päris Mort. „Mismoodi inimesed siis välja näevad?”
INIMESEKUJULISED, ütles Surm. PÕHIMÕTTELISELT TAANDUB SEE KÕIK LIIKI ISELOOMUSTAVALE MORFOGENEETILISELE VÄLJALE.
Ta tõi kuuldavale ohke, mis kõlas nagu surilina kahin, võttis kassipojad õhust ja pani nad ettevaatlikult kuskile oma rüü voltide vahele varjule. Ta tõusis.
KARRIAEG, lausus ta.
Karriaed Jumala tänava ja Vere põigu nurgal oli rahvast täis kiilutud, kuid ainult ühiskonna koorekihti – või õieti seda rahvast, keda võib alati leida pinnal hulpimas ja keda seepärast on mõistlik koorekihiks kutsuda. Laudade lähedusse istutatud lõhnapõõsad varjasid peaaegu täielikult ära linna enda lõhna, mida on võrreldud udusireeni ninaga tajutava variandiga.
Mort sõi ise aplalt nagu hunt, kuid surus oma uudishimu alla ega vaadanud, kuidas Surmal on võimalik midagi süüa. Algul oli Surma toit taldrikul ja pärast seda polnud, nii et oletatavasti oli sellega vahepeal midagi juhtunud. Mortil oli tunne, et Surm ei olnud tegelikult selle kõigega harjunud, vaid tegi seda selleks, et tema, Mort, ennast vabamalt tunneks – nagu vanapoolne poissmehest onu, kelle vennapoeg on pühadeks tema juurde kupatatud ja kes ei taha, et midagi untsu läheks.
Teised einestajad neist eriti välja ei teinud, isegi siis mitte, kui Surm mugavalt seljatoele nõjatus ja oma üsnagi peene piibu läitis. Pole just kerge mitte välja teha kellestki, kelle silmakoobastest tuleb keereldes suitsu, kuid kõik said sellega hakkama.
„Kas see on nõidus?” küsis Mort.
MIS SA ISE ARVAD? küsis Surm. KAS MA OLEN TÕELISELT SIIN?
„Jah,” lausus Mort aeglaselt. „Ma … ma vaatasin inimesi. Nad vaatavad teid, kuid minu arvates ei näe teid. Te teete midagi nende mõistusega.”
Surm raputas pead.
SEDA KÕIKE TEEVAD NAD ISE, lausus ta. MINGIT NÕIDUST POLE. INIMESED EI NÄE MIND, NAD LIHTSALT EI LUBA ENDALE SEDA. ENNE ÕIGET AEGA MUIDUGI. VÕLURID NÄEVAD MIND, JA KASSID. AGA KESKMINE INIMENE … MITTE KUNAGI. Ta puhus õhku suitsurõnga ja lisas: KUMMALINE, KUID TÕSI.
Mort vaatas, kuidas suitsurõngas võbeledes taevasse tõusis ja jõe poole triivima hakkas.
„Mina näen teid,” lausus ta.
SEE ON ISEASI.
Saabus klatšialasest kelner arvega ja pani selle Surma ette. Mees oli masajas ja pruuninahaline, soenguga, mis meenutas plahvatavat kookospähklit, ja tema ümmargune nägu tõmbus hämmastunult krimpsu, kui Surm talle viisakalt noogutas. Ta raputas pead, nagu tahaks seepi silmast välja saada, ja eemaldus.
Surm peitis käe oma rüü sügavustesse ja tõi lagedale suure nahkkoti, mis oli täis eri sorti vaskmünte, enamik neist vanusest siniseks ja roheliseks tõmbunud. Ta uuris hoolikalt arvet. Siis luges ta lauale kümmekond münti.
TULE, ütles ta püsti tõustes. ME PEAME MINEMA.
Mort sörkis Surmale järele, kui see sammus aiast välja tänavale, kus käis veel üsna vilgas tegevus, hoolimata sellest, et silmapiiril oli juba esimesi märke koidust.
„Mis me nüüd teeme?”
OSTAME SULLE UUED RIIDED.
„Need on alles uued, täna ostetud … see tähendab eile.”
TÕESTI?
„Isa ütles, et see pood olevat kuulus oma taskukohaste riidekaupade poolest,” ütles Mort, joostes, et mitte maha jääda.
SEE ANNAB IGATAHES VAESUSELE UUE JA HIRMSA TÄHENDUSE.
Nad keerasid ühele laiemale tänavale, mis viis jõukamasse linnaossa (tõrvikuid oli tihedamalt ja sõnnikuhunnikuid harvemini). Siin ei olnud mingeid putkasid ega tänavakaubitsejaid, vaid korralikud hooned, mille uste kohal rippusid sildid. Need ei olnud lihtsalt poed, need olid kaubamajad; neil olid olemas varustajad, ja toolid ja süljekausid. Enamik neist oli isegi veel nii hilja öösel avatud, kuna üks keskmine Ankhi kaupmees ei saa magada, sest ta mõtleb, kui palju raha tal niimoodi teenimata jääb.
„Kas siin kandis keegi üldse magab ka?” imestas Mort.
SEE ON SUURLINN, lausus Surm ja lükkas ühe riidepoe ukse lahti. Kui nad umbes kakskümmend minutit hiljem sealt jälle välja astusid, oli Mortil seljas kenasti istuv must hõbedase tikandiga rüü, poepidaja aga vahtis peotäit antiikseid vaskmünte ja imestas, kust kohast ta need küll saanud võis olla.
„Kuidas te kõik need mündid olete saanud?” küsis Mort.
PAARIKAUPA.
Üks öö läbi töötav habemeajaja lõikas Mortil linna viimase noortemoe kohaselt juukseid, samal ajal kui Surm kõrvaltoolis endamisi lauluviisi ümisedes puhkas. Endalegi suureks üllatuseks oli ta heas tujus.
Natukese
