Mort. Терри Пратчетт

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Mort - Терри Пратчетт страница 4

Mort - Терри Пратчетт

Скачать книгу

AEGA, lausus ta. TA EI NÄE EGA KUULE MIDAGI, MIS TEDA HÄIRIDA VÕIKS. EI, POISS, MA TULIN HOOPIS SULLE JÄRELE.

      „Mulle?”

      SA OTSID SIIN JU TÖÖKOHTA?

      Nüüd hakkas Mortil koitma. „Te otsite õpipoissi?” küsis ta.

      Silmakoopad pöördusid tema poole, täpid nende sees külmalt hiilgamas.

      LOOMULIKULT.

      Surm viipas kondise käega. Lahvatas purpurpunane valgus, käis justkui mingi nähtav „plõks” ja Lezek ärkas tardumusest. Ajal lubati vaikselt tagasi hiilida ning tornis läksid kellavärginukud oma kesköö kuulutamisega edasi.

      Lezek pilgutas silmi.

      „Ma ei märganudki kohe, et te siin olete,” ütles ta. „Vabandust – mu mõtted olid vist mujal.”

      MA PAKKUSIN TEIE POISILE JUST KOHTA, ütles Surm. MA USUN, ET SEE LEIAB TEIE HEAKSKIIDU?

      „Mis töö see nüüd oligi?” päris Lezek, juteldes mustas rüüs luukerega, ilma et oleks vähimatki üllatust välja näidanud.

      MA JUHATAN HINGI TEISPOOLSUSESSE, kostis Surm.

      „Aa,” ütles Lezek, „muidugi mõista, vabandust, ma oleksin pidanud riiete järgi aru saama. Väga vajalik amet, väga kindel. Kas juba ammune ettevõte?”

      MA OLEN SELLEGA TÕESTI JUBA MÕNDA AEGA TEGELENUD, sõnas Surm.

      „Tore. Tore. Teate, ma pole küll kunagi ette kujutanud, et see töö Mortile võiks sobida, aga see on hea amet, hea amet, sellele võib alati kindel olla. Kuidas teie nimi on?”

      SURM.

      „Isa …” ütles Mort tungivalt.

      „Ei saa öelda, et firma nimi mulle tuttav ette tuleks,” ütles Lezek. „Kus te täpselt asute?”

      MERE SÜGAVAIMAIST KURISTIKEST MÄETIPPUDENI, KUHU ISEGI KOTKAS EI LENDA, lausus Surm.

      „Küllap see siis nii on,” noogutas Lezek. „Nojah, ma …”

      „Isa …” ütles Mort isa käisest tõmmates.

      Surm pani oma käe Morti õlale.

      SINU ISA EI NÄE EGA KUULE MITTE SEDA, MIDA SINA NÄED JA KUULED, lausus ta. ÄRA VALMISTA TALLE MURET. KAS SA ARVAD, ET TA TAHAKS MIND NÄHA – LIHAS JA LUUS, NAGU ÖELDAKSE?

      „Aga te olete ju Surm,” ütles Mort. „Te tapate inimesi!”

      MINA? TAPAN? hüüdis Surm silmanähtavalt solvununa. IGATAHES MITTE. INIMESED SAAVAD SURMA, AGA SEE ON NENDE ENDI ASI. SEALT EDASI ON JUBA MINU TÖÖ. LÕPPUDE LÕPUKS OLEKS MAAILM IKKA PAGANA JABUR, KUI INIMESED SUREKSID, AGA EI SUREKS ÄRA, KAS POLE INTRIGEERIV?

      „Nojah …” sõnas Mort kahtlevalt.

      Mort ei olnud kunagi kuulnud sõna „intrigeeriv”. Nende perekonna sõnavaras see käibel ei olnud. Kuid hingepõhjas ütles talle miski, et siin on midagi kummalist ja paeluvat ja mitte läbinisti hirmsat, ning ta tundis, et kui ta selle käest laseks, kahetseks ta kogu ülejäänud elu. Ja talle päeva jooksul osaks saanud alandused ja pikk kodutee …

      „Ee …” alustas ta, „eks ole, ega ma ei pea ju selle töö saamiseks ära surema?”

      SURNUD OLEMINE EI OLE KOHUSTUSLIK.

      „Ja … kondid …?”

      SEDA EI OLE VAJA, KUI SA EI TAHA.

      Mort hingas kergendatult. See oli hakanud tema mõtteis painama.

      „Kui isa on nõus …” ütles ta.

      Nad vaatasid Lezeki poole, kes mõtlikult habet sügas.

      „Mis sa sellest arvad, Mort?” küsis ta palavikuhaige hapra heatujulisusega. „Mitte kõik ei pea seda heaks elukutseks. Mina ei pidanud ka just midagi säärast silmas. Aga öeldakse, et surnumatja amet olevat auväärne. See on sinu valida.”

      „Surnumatja amet?” küsis Mort. Surm noogutas ja tõstis vandeseltslaslikult sõrme suule.

      „See on huvitav,” lausus Mort aeglaselt. „Ma vist tahaksin proovida küll.”

      „Kus see teie äri asuski?” küsis Lezek. „On see kaugel?”

      VAID VARJU PAKSUSE KAUGUSEL, sõnas Surm. KUS OLI ESIMENE AINURAKNE, SEAL OLIN KA MINA. KUS ON INIMENE, SEAL OLEN MINAGI. KUI VIIMANE ELUSÄDE ROOMAB JÄISTE TÄHTEDE ALL, OLEN KA MINA SEAL.

      „Aa,” ütles Lezek, „te siis käite päris palju ringi.” Ta paistis olevat segaduses nagu inimene, kes proovib kõigest väest midagi tähtsat meelde tuletada, kuid andis siis ilmselt alla.

      Surm patsutas talle sõbramehelikult õlale ja pöördus siis Morti poole.

      ON SUL MINGEID ASJU KAASA VÕTTA, POISS?

      „Jah,” ütles Mort, ja siis talle meenus. „Ainult et ma vist jätsin need sinna poodi. Isa, me jätsime koti riidepoodi!”

      „Nüüd on see kindlasti juba kinni,” arvas Lezek. „Nuumorika vahipäeval poode lahti ei tehta. Sa pead ülehomme tagasi tulema … nojah, nüüd õieti juba homme.”

      SEE POLE OLULINE, lausus Surm. ME LAHKUME KOHE. KAHTLEMATA ON MUL SIIA ÕIGE PEA ASJA.

      „Ma loodan, et te saate peagi meie poolt läbi astuda,” sõnas Lezek. Tundus, et ta proovis oma peas mingit mõtet maha suruda.

      „Ei tea, kas see on ikka hea mõte,” lausus Mort.

      „Noh, hüvasti siis, poiss,” ütles Lezek. „Sa pead tegema, mis kästakse, said aru? Ja … vabandust, härra, kas teil on mõni poeg?”

      Surm tundus sellest küsimusest üsnagi jahmunud olevat.

      EI, ütles ta, MUL POLE POEGA.

      „Ma siis ütleksin oma poisile veel paar viimast sõna, kui teil midagi selle vastu pole.”

      MA LÄHEN HOOLITSEN HOBUSE EEST, sõnas Surm tavalisest suurema taktitundega. Lezek pani käe poja õlgade ümber, seda nende kasvuvahest tulenevalt teatavate raskustega, ja juhtis ta õrnalt üle väljaku.

      „Mort, sa tead, et sellest õpipoisiks võtmisest rääkis mulle sinu onu Hamesh?” küsis ta sosinal.

      „Jah?”

      „Noh, ta rääkis mulle veel midagi,” sõnas vana mees usalduslikult. „Ta ütles, et pole sugugi haruldane, et õpilane pärib oma peremehe äri. Mis sa sellest arvad?”

      „Oh. Ei oska öelda,” lausus Mort.

      „Selle üle tasub mõelda,” sõnas Lezek.

      „Ma mõtlen selle üle, isa.”

      „Paljud noormehed on just niimoodi alustanud,” ütles Hamesh. „Teevad ennast kasulikuks, teenivad ära peremehe usalduse ja, noh, kui majas

Скачать книгу