tema. Ei. Ei, vaevalt küll,” lausus Mort aeglaselt. „Minu arvates ta ei ole abielumehe tüüpi.”
„Nii mõnigi hakkaja noormees võlgneb oma edasijõudmise eest tänu just abieluliidu sõlmimisele,” sõnas Lezek.
„Võlgneb või?”
„Mort, sa vist ei kuulagi mind.”
„Mida?”
Lezek jäi härmas tänavakividel seisma ja pööras poisi näoga enda poole.
„Sa pead ennast tõesti käsile võtma,” lausus ta. „Kas sa ei mõista, poiss? Kui sa kavatsed siin ilmas kuhugi jõuda, pead sa kuulama. Mina kui sinu isa ütlen sulle seda.”
Mort vaatas alla, oma isale näkku. Ta oleks paljutki öelda tahtnud: ta oleks tahtnud öelda, kui väga ta teda armastab, kui mures ta on; ta oleks tahtnud isalt küsida, mida too enda arvates äsja näinud ja kuulnud oli. Ta oleks tahtnud öelda, et tal on tunne, nagu oleks ta mutimullahunnikule astunud ja avastanud, et see oli tegelikult vulkaan. Ta oleks tahtnud küsida, mida tähendab „abieluliidu sõlmimine”.
Tegelikult ütles ta aga hoopis: „Jah. Aitäh. Ma hakkan nüüd parem minema. Ma proovin teile kirjutada.”
„Küll keegi ikka mööda juhtub minema, kes kirja meile ette loeb,” ütles Lezek. „Jumalaga, Mort.” Ta nuuskas häälekalt.
„Jumalaga, isa. Ma tulen kunagi külla,” sõnas Mort.
Surm köhatas viisakalt, kuigi see kõlas, nagu oleks mõni igivana tooneseppadest näritud laepalk katki raksatanud.
HAKKAME VAST MINEMA, sõnas Surm. HÜPPA PEALE, MORT.
Kuni Mort ennast Surma hõbedaste kaunistustega sadula taha vinnas, kummardus too allapoole ja surus Lezeki kätt.
TÄNAN TEID, ütles ta.
„Ta on hea südamega poiss,” lausus Lezek. „Väheke unistav ainult. Eks me kõik ole kunagi noored olnud.”
Surm mõtles selle üle natuke aega.
EI, lausus ta, EI USU.
Ta võttis valjad kätte ja pööras hobuse Servatee poole. Oma kõrgelt istmelt Surma tagant lehvitas Mort isale meeleheitlikult.
Lezek lehvitas vastu. Seejärel, kui hobune oma kahe ratsanikuga oli kadunud, laskis ta käe alla ja silmitses seda. See käepigistus … see oli kuidagi kummaline tundunud. Aga miskipärast ei suutnud ta meelde tuletada, miks just.
Mort kuulas, kuidas hobuse kabjad kividel plagisesid. Seejärel, kui nad teele jõudsid, oli kuulda kapjade mütsumist kõvaks tambitud maal, siis aga ei olnud enam midagi kuulda.
Ta vaatas alla ja nägi kuu hõbedasest paistest söövitatud maastikku enda all lahti rullumas. Kui ta maha kukuks, tabaks ta ainult õhku.
Ta kahekordistas haaret sadula ümber.
Siis küsis Surm: ON SUL KÕHT TÜHI, POISS?
„Jah, härra.” Sõnad tulid otse kõhust, ilma et aju oleks sekkunud.
Surm noogutas ja tõmbas valjastest. Hobune jäi õhus seisma, Kettamaailma suur ringikujuline panoraam nende all sädelemas. Siin-seal oli mõni oranžilt hõõguv linn, soojades meredes Serva lähedal oli märgata kerget fosforestseerivat kuma. Mõnes sügavas orus aurustus hõbedase suitsuna aeglaselt Ketta lõksu püütud päevavalgus, mis on aeglane ja pisut raskevõitu.2
Kuid sellest tugevamini säras valgus, mis tõusis tähtede poole Servast endast. Öös hiilgasid ja särasid määratu suured valgusvihud. Maailma ümbritsesid hunnitud kuldsed vood.
„Küll on ilus,” sõnas Mort tasa. „Mis see on?”
PÄIKE ON KETTAMAAILMA ALL, vastas Surm.
„Kas see on igal öösel niimoodi?”
IGAL ÖÖL, sõnas Surm. SELLINE ON LOODUS.
„Kas sellest mitte keegi ei tea?”
MINA TEAN. SINA. JUMALAD. ILUS, EKS OLE?
„Heldene aeg!”
Surm kummardus sadulas ja vaatas alla maiste kuningriikide peale.
MA EI TEA, KUIDAS SINUGA LUGU ON, lausus ta, AGA MINA VÕIKSIN PRAEGU KARRI EEST TAPPA.
Kuigi aeg oli juba kõvasti üle kesköö, kees Ankh-Morporki kaksiklinnas elu. Morti arvates oli Sheepridge siginat-saginat täis olnud, kuid võrreldes selle mölluga tema ümber siin tänaval oli see linn olnud, ütleme, nagu surnukamber.
Luuletajad on püüdnud Ankh-Morporki kirjeldada. See pole neil õnnestunud. Võib-olla on asi selle paiga puhtas särtsakas vitaalsuses või siis on asi lihtsalt selles, et linn, kus on miljon elanikku ja mitte ühtegi roiskveetoru, on liialt robustne poeetide jaoks, kes eelistavad nartsisse – ja pole ka ime. Niisiis ütleme lihtsalt, et Ankh-Morpork on niisama tulvil elu kui vana juustutükk kuumal suvepäeval, ta on niisama karjuv kui vandumine katedraalis, sama ere kui õlilaik, sama värvikirev kui sinikas silma all ja niisamuti täis tegevust, tootmist, askeldamist ja külluslikku puhtakujulist sebimist kui surnud koer termiidipesas.
Seal olid templid, uksed pärani, mis täitsid tänavad gongide ja taldrikute helidega, ning, mõnede konservatiivsemate äärmusreligioonide puhul, ohvrite lühikeste karjatustega. Olid poed, mille kummalised kaubad trügisid välja tänavasillutise peale. Paistis olevat ka päris palju noori sõbralikke daame, kes ei saanud endale eriti rohkelt riideid lubada. Olid tõrvikud ja mustkunstnikud ja igasugused kohese teispoolsusesse mineku pakkujad.
Ja Surm sammus sellest kõigest läbi. Mort oli pooleldi oodanud, et Surm läheb läbi rahvamasside nagu suits, kuid see polnud sugugi nii. Lihtne tõde oli see, et kuhu Surm iganes astus, vajusid inimesed tema teelt lihtsalt kõrvale.
Morti puhul see ei toiminud. Rahvamurd, mis tema uue peremehe ees vaikselt kaheks lõhenes, sulgus uuesti just tema nina all. Tema varvaste peal trambiti, tema ribisid muljuti, pidevalt proovis keegi talle ebameeldiva lõhnaga vürtse ja kahemõttelise kujuga juurvilju müüa ning üks vanemapoolne daam ütles talle silmanähtavaid tõendeid trotsides, et ta paistab olevat jõukas noormees, kellele meeldiks natuke lõbusalt aega veeta.
Mort tänas naist südamest ja ütles, et oma lootuste kohaselt veedabki ta juba lõbusalt aega.
Surm jõudis tänavanurgale, tõrvikuvalgus tema kolba läikivalt laelt vastu kiiskamas, ja tõmbas ninaga õhku. Üks joobnu kakerdas tema poole ja tegi, saamata isegi aru, miks, ilma igasuguse nähtava põhjuseta oma korrapäratus trajektooris kerge ringi.
SEE ON LINN, POISS, sõnas Surm. MIS SA SELLEST ARVAD?
„See on väga suur,” lausus Mort kõhklevalt. „Ei tea, miks nad kõik tahavad elada niimoodi külg külje kõrval nagu silgud pütis?”
Surm kehitas õlgu.
MULLE SEE MEELDIB, ütles ta. SEE ON TULVIL ELU.
„Härra?”
JAH?
„Mis
Praktiliselt kõik võib liikuda kiiremini kui kettamaailma valgus, mis erinevalt tavalisest valgusest on laisk ja loid. Filosoof Ly Tin Lipitseja järgi on ainus teadaolev asi, mis tavalisest valgusest kiiremini liigub, monarhia. Ta põhjendas seda väidet niimoodi: korraga ei saa olla rohkem kui üks kuningas, kuid traditsioonide järgi ei tohi kuningate vahele mingit tühja kohta jääda, niisiis kui kuningas sureb, läheb tema võim pärijale üle
