piilus uuesti kõhedusttekitavat oksafiguuri ja hetkeks tekkis tal tahtmine trepist alla minna, autosse hüpata ja minema sõita. Öelda Erik Nybergile, et kedagi ei olnud kodus ja selle neetud veemõõtja näitude lugemine tuleb edasi lükata. Aga ta on täiskasvanud mees, kellel on vaja tööd teha, ta pole ometi mõni kummituslugusid kartev poisike.
Ta koputas uksepiidale.
„Halloo!” hüüdis ta uuesti. „Kas keegi on kodus? Mina olen Väike-Stefan lossist.”
Ei mingit vastust.
Majas valitsev vaikus suurendas veelgi tema ebamugavustunnet. Särk kleepus selja külge. Ta hingas sügavalt sisse. Koputas uuesti, seekord kõvemini. Lükkas ukse pärani lahti ja astus eeskotta. Maja lõhnas kummaliselt. Kopitanud, loomalik lõhn, mille allikat oli raske kindlaks teha.
„Hallo?”
Ta pistis pea kööki. Köögilaual olid kolme inimese mustad taldrikud, klaasid ja noad-kahvlid. Mõned kärbsed sumisesid toidujäätmete kohal. Laua taga oli üks toolidest ümber lükatud. Ta pööras teisele poole. Ukse vahelt paistis korralikult üles tehtud voodi.
„Hallo!” hüüdis ta teisele korrusele viiva trepi juurest.
Endiselt ei kostnud kuskilt vastust. Ebamugavustunne kasvas üha suuremaks, aga ta võttis end kokku ja läks järsust trepist üles. Astmed nagisesid ta saabaste all.
Ülemine korrus oli hämar. Vasakule jäi magamistuba kaheinimesevoodiga, ka see oli sama hoolikalt üles tehtud nagu alumise korruse voodi. Parempoolne uks oli kinni. Tal võttis mõni hetk aega, enne kui ta taipas, et see polnud lihtsalt roheliseks värvitud, nagu ta algul arvas, vaid kaetud hoolikalt maalitud lehestikuga. See oli peaaegu nagu kunstiteos.
Silmade kõrgusele oli keegi ilusate ja siuglevate tähtedega kirjutanud: Elita tuba.
Siin oli ta elanud. Ta oli elanud selles toas.
Elita Svart. Kevadohver.
Väike-Stefan pani käe ukselingile, tundus, et tema südamelöögid kajavad läbi terve maja. Ta oli tegemas midagi keelatut, astumas maailma, kuhu tal polnud õigust minna. Kutsumata külaline, sissetungija.
Siis märkas ta veel ühte teksti uksel. Väikesed graatsilised tähed sulasid maalinguga peaaegu ühte, kuid mida rohkem silmad hämarusega harjusid, seda selgemaks sõnad muutusid.
Loodus on näljane ja Lehemees ratsutab läbi metsa.
Samal ajal märkas ta veel midagi. Maalitud lehestikus oli suur, kõhedusttekitav mehenägu.
Taipamine tuli järsku ja kattis ta keha külma higiga. Ta ei teadnud, kust või miks see arusaamine tekkis, kuid tunne oli nii tugev, et kuklakarvad kraapisid kraed. Siin majas oli midagi juhtunud. Midagi halba, mis sundis Lasse Svarti ja tema naisi keset õhtusööki laua tagant tõusma, välja oma autode juurde jooksma ja öösse kihutama. See „midagi” oli seotud surmaga, kuueteistkümneaastase tüdrukuga külma kivi peal ja läbi metsa liikunud tontliku ratsanikuga.
Väike-Stefan lasi ukselingi lahti ja oli kolme hüppega trepist all. Ta tormas läbi eeskoja, välistrepist alla autosse.
Ta käivitas mootori, võttis kummide vingudes paigalt ega vaadanud enne tahavaatepeeglisse, kui oli täiesti kindel, et Svartgården metsaroheluse tagant enam ei paista.
1
„Tere, Margaux, Thea siinpool. Anna andeks, et ma pole tükk aega helistanud. Kolimisega oli tegemist. Aga nüüd oleme Davidiga igatahes Skånes paigal. Uus elu võib alata. Uuem, õnnelikum lugu kui eelmine. Vähemalt me mõlemad loodame seda.”
Droonikaamera alustab lossivärava ja suurejoonelise kivitrepi lähivaatega. Kaamera kaugeneb aegamööda, kuni kaadris on terve loss. Suur keskosa koos kahe juurdekuuluva tiivaga moodustavad otsekui H-tähe.
Valge, äsja üle krohvitud fassaad, roheline vaskkatus, kutsarimaja ja tall veidi kaugemal paremal, idapoolse tiiva taga. Vasakpoolse tiiva juures vallikraav. Hakkab kõlama jutustajahääl:
Bokelundi loss asub umbes nelja kilomeetri kaugusel väikesest Tornaby külast Ljungslövi vallas Loode-Skånes, üsna Söderåseni lõunapoolse tipu lähedal. Loss on Skåne üks vanemaid, selle ajalugu ulatub neljateistkümnendasse sajandisse. Praegune Prantsuse renessanss-stiilis peahoone on ehitatud umbes 1880. aastal, kuid selle keldris on tänapäevani jälgi vanast kindlusest, mille üks vangikong on ka säilinud.
Viimane lause on veidi liialdatud. Tegelikult ei tea keegi, milleks keldris olevat väikest võlvkambrit kasutati. Aga Davidil on õigus, vangikong kõlab palju paremini kui toidukelder, sellega tuli nõustuda.
Droonikaamera sõidab veelgi rohkem maha, nii et kaadrisse ilmub lossisaart ümbritsev samblaroheline vallikraav. Allee ühendab lossi suure teega. Kitsas kivisild viib põhja pool lossimetsa. Idast paistab soo.
Bokelundi loss asub vallikraaviga ümbritsetud saarel, kraav rajati seitsmeteistkümnendal sajandil, et vett lähedalasuvast Tornaby soost ära juhtida. Soo, mis on Skåne üks suuremaid märgalasid, kuulub oma rikkaliku floora ja faunaga Natura 2000-kaitsealasse.
Vahekaadrid vastu päikest pildistatud hirvedest, sõnajalgadest, samblast, sileda veepeegli kohal hõljuvast kiilist, haneparvest sinise taeva taustal.
Uuesti droonikaamera. Uus vaade, seekord ülevalt alla ja esimese võttega võrreldes vastupidises suunas, nii et lõpuks jõutakse lossitrepi ja suure mademeni, kus nad Davidiga seisavad.
Alates 1996. aastast kuulub loss Bokelundi sihtasutusele. Selle rajas krahv Rudolf Gordon, lossi viimane eraisikust omanik. Bokelundi sihtasutus on omasuguste hulgas unikaalne, selle eesmärgiks on Tornaby piirkonna ja selle elanike huvide esindamine. Sihtasutus rahastab muu hulgas bussiliini ja kohalikku arstipunkti ning jagab välja stipendiume. Lisaks on loss selle kaudu hiljuti restaureeritud ja taastatud oma kunagises hiilguses.
Klipp lõpeb.
„Mis sa arvad?” David on ühtaegu põnevil ja veidi närvis. „Me teeme veel intervjuu ja paneme selle filmilõigu lõppu.”
„Kena,” vastab Thea ja kahetseb otsekohe oma sõnavalikut, kui mees nägu krimpsutab. „Professionaalne,” lisab ta. „Väga professionaalne.”
David paistab sellega rohkem rahul olevat. Ta paneb sülearvuti kaane kinni ja asetab arvuti kivibalustraadile.
„Sain selle hetk tagasi produtsendilt.” Ta osutab lühikesele pesapallimütsis mehele, kes veidi maad eemal operaatori ja helitehnikuga midagi arutab. „Puudu on veel viimane lihv ja taustamuusika, need tehakse pärast intervjuud. Ma usun, et tulemus on väga hea. Kui nüüd ilm ainult ilus püsiks.”
Ta heidab mureliku pilgu taeva poole. Aprilli teise poole kohta on soe, kevadpäike särab, kuid silmapiirile on hakanud tekkima hall pilveviirg.
„See peab tulema täiuslik,” pomiseb David. Arvatavasti on see mõeldud sama palju talle endale kui naisele.
Thea paneb käe ta käsivarrele.
„Tulebki, ole päris rahulik.”
David
