kuuleb ta reporterit küsimas.
Margaux ilmub taas tema mõtetesse. Seekord pildina. Sirgelt lõigatud tukk, pruunid silmad, veidi viltused esihambad, ta surub alati enne naeratamist keele korraks hammaste vastu.
„Loomulikult,” ütleb David. „Kummitusi on siin koguni kaks. Kaheksateistkümnenda sajandi keskel vajus üks noor naine läbi vallikraavi jää ja uppus. Legendi järgi oli ta teel kohtamisele metsaülema pojaga. Üheksateistkümnenda sajandi lõpus kukkus ratsavõistluse ajal lossi metsas noor naine hobuse seljast ja murdis kaela. Räägitakse, et mõnikord võib öösiti kuulda, kuidas mõlemad tüdrukud läbi metsa ratsutavad. Muidugi juhul, kui muinasjutte uskuda.”
Reporter noogutab huviga.
„Aga on ju ka üks päriselt sündinud lugu, kas pole? Kolmas tüdruk, kes suri. Ma pean silmas Kevadohvrit.”
Davidil tardub naeratus näole. Thea näeb, kuidas ämm selja sirgu ajab.
„Jah, kurb lugu. Võib-olla me ei peaks …” Davidi pilk eksleb, ta vaatab kõigepealt Thea, seejärel produtsendi poole.
„Stopp!” Produtsent viib reporteri kõrvale. Paistab, et nad vaidlevad ägedalt.
David närib pöidlaküünt, laup läigib. Thea läheb mehe juurde ja võtab tema käe. See on soe ja higine.
„Mis see oli?”
David raputab pead. „Ei midagi. Ma sattusin lihtsalt natuke segadusse.”
Meikar ilmub taas kohale ja puuderdab ta laupa. Produtsendi ja reporteri vaidlus jätkub.
„Miks?” kuuleb Thea reporterit küsimus. „True crime-vaatenurk on ikka kõvasti huvitavam. Vaatajad armastavad sihukest kraami, ma ei saa aru, miks me …”
Produtsent katkestab teda, ütleb midagi, mispeale reporter ringi pöörab ja vihaselt trepist alla läheb.
David pigistab naise kätt. Ingrid läheb produtsendi juurde, nad räägivad vaikselt ja lühidalt.
„Võtame kõik uuesti,” ütleb produtsent ja viipab kaameramehele. „Mina esitan küsimused, nii et võtame kõik uuesti algusest. Püsime selle juures, milles me kokku leppisime. Okei?”
David noogutab jäigalt. Thea laseb ta käe lahti ja läheb kaadrist kiiresti välja.
„Okei, hakkame pihta.”
Produtsent esitab sama sissejuhatava küsimuse nagu varem ja David hakkab otsekohe kokutama. Nad alustavad ühtepuhku otsast peale, kuid David ei suuda enam keskenduda. Tema vastused kõlavad mehaaniliselt ja õpitult, igasugune sarm on kadunud.
Thea näeb, kuidas produtsent kella vaatab, seejärel uurib ta taevast, kus hall viirg on lähemale nihkunud.
„Teeme lühikese pausi. Joo natuke vett, David.”
Produtsent ja Ingrid peavad jälle nõu. David rüüpab pudelist vett. Meikar peab tema higise laubaga ebavõrdset võitlust.
„Kõik läheb kuradile,” pomiseb David. „Veel enne, kui me oleme õieti alustanudki.”
Thea võtab jälle ta käe. „Sa tuled sellega toime. Püüa ennast lihtsalt lõdvaks lasta.”
„See ei õnnestu. Me peame midagi muud välja mõtlema. Midagi muud tegema.” Ta pigistab naise kätt, vaatab talle anuvalt silma ja kergitab veidi kulmu, et Thea ikka kindla peale aru saaks, mida ta mõtleb. „Ma ei tule sellega ilma sinuta toime, Thea. Palun …”
Thea neelatab, püüab kõiki riske kaaluda.
Ingrid katkestab tema mõtted.
„Jah, Thea. Me arutasime Peteriga ja oleks hea, kui ka sina klipis kaasa teeksid.” Ta viipab produtsendi poole. „Toetav abikaasa, piirkonna uus perearst ja nii edasi.”
Thea tunneb, kuidas kõikide pilgud on temale pööratud. Kõhtu tekib külm klomp, suu on kuiv. David pigistab jälle tema kätt. Üha kõvemini ja kõvemini, kuni Thea enam vastu ei suuda pidada.
Ta hingab sügavalt sisse.
„Okei,” ütleb ta ja kahetseb seda peaaegu otsekohe. Aga nüüd on juba liiga hilja.
Margaux’ kähe hääl kajab jälle kõrvus.
Kõigil on oma kummitused, Thea. Mõnel on neid rohkem kui teistel.
Kuskil väga kaugel, üha hallimaks muutuva horisondi taga kõmiseb ähvardavalt äike.
2
„Sind huvitab kindlasti, kuidas Emeel läheb. Ta laseb otsekohe jalga, kui ma ta rihma otsast lahti päästan. Kaob metsa ega tule kutsumise peale tagasi. Ma usun, et ta otsib sind, Margaux. Igatseb sinu järele. Me mõlemad igatseme. Kas sina igatsed meie järele? Anna andeks, see oli rumal küsimus.”
Thea läheb pukspuude vahelt läbi ja üle lossitaguse muru. Emeele on tee juba tuttav. Koer kipub edasi ja tirib rihma pingule.
Vallikraav on lossi taga laiem. See moodustab pikliku tiigi või koguni järve, mille poolitab metsa viiv kivisild. Sild on kõigest paar meetrit lai. See on ehitatud üheksateistkümnenda sajandi algupoolel, arvatavasti selleks, et härrased saaksid otse lossist metsa ratsutada.
Silla all on vesi pudelroheline ja vool aeglane, veepind on kaetud taimede ja kleepuva vetikakihiga. Vesi tuleb Tornaby soost, selle erilist lõhna on Thea varem ja mujalgi tundnud. Nigeeria džunglites, Etioopia kuival kõrbemaastikul, Solna patoloogiaosakonnas ja Süüria varemete vahel. Mulla ja pärmi, raua ja ammoniaagi lõhn, mille panevad liikuma kõdus elavad ussid ja putukate värelevad tiivad.
Thea väristab õlgu. Emee aevastab, justkui tahaks ka tema läpatavast veest eemale pääseda. Kohe, kui nad üle silla jõuavad, päästab Thea rihma lahti ja koer tormab puude vahele nagu hall nool.
Thea läheb mööda rada kõrgete puude alla ja süütab sigareti alles siis, kui teda lossist enam näha pole. Ilma filtrita Gauloises, need hakkasid talle meeldima, kui Margaux talle suitsetamist õpetas, Davidile oli ta aga öelnud, et jättis suitsetamise maha.
Ta tõmbab sügava mahvi. Hoiab hinge veidi aega kinni, kuni hingamisteedes kriipima hakkab.
Mis on hullem kui arst, kes suitsetab? küsis Margaux vanasti. Loomulikult kaks arsti, kes suitsetavad!
Tobe nali, kuid Margaux’l tuli see alati hästi välja. Piisas vaid, kui ta pea langetas ja pilgu sirge, koomiksitegelast meenutava tuka taha varjas, ja kõik puhkesid naerma.
Tänane teleintervjuu valmistab Theale muret. Ta püüab endale kinnitada, et see on vaid mõneminutiline pildimaterjal, on ju möödunud juba kakskümmend viis aastat ja keegi ei tunne teda enam ära. Pealegi polnud tal valikut. David poleks omapead toime tulnud. Avamispäev jõuab aina lähemale, mees on pikki päevi tööd teinud ja telefon heliseb vahetpidamata. Ta on tohutu pinge all.
Ometi on Thea kindel, et mees kaotas ootamatust küsimusest pea. Kolmas surnud tüdruk, lähemas minevikus toimunud sündmus, millest reporter mesijutu veeretamise
