ja lossi vahel on ainult kakssada meetrit kruusateed. David vajutab gaasi põhja, keerab ühe käega rooli ja närib teise käe pöidlaküünt. Thea otsib pilguga Emeed, kartes, et mees võib talle kogemata otsa sõita. Aga ta on tänavakoer, kinnitab ta endale. Emee teab, et autod on ohtlikud.
Loss tundub mingil moel veelgi pimedam kui nende väike maja. Justkui muudaksid selle kõrged seinad, tornid ja järsu kallakuga katus pimeduse veelgi pilkasemaks.
David pidurdab järsult idapoolse tiiva köögiukse ees. Luku kallal kohmerdades hoiab ta taskulampi suus. Sees kiviseinte vahel kaiguvad häiresireenid.
„Köögis on hädaolukorra jaoks avariituli. Mine lihtsalt valguse järgi!” hüüab David üle õla ja jookseb keldritrepist alla.
Theal on hea meel, et mees ei palunud tal kaasa tulla. David teab, et ta jälestab keldreid. Nende lõhna, ahistavat suletust ja pimedust. Ta vihkab pimedust.
Ta läheb avariilambi nõrga kuma suunas, vajutab selle põlema ja peaaegu jookseb mööda serveerimiskäiku suurde söögisaali. Võibolla läks Emee silla ja lossimetsa poole? Sel juhul peaks teda hoone tagant terrassilt näha olema.
Sireen vaikib järsku. Söögisaal on pime ja tühi. Uued lauad ja toolid on ikka veel virna laotuna ühes nurgas. Seinad on kaetud hiljuti puhastatud kullatud paneelidega. Ta suunab tugeva lambivalguse laemaalingute poole. Kreeka motiiv, pikkades stoolades noored naised metsas. Loodusolendid keerlevad nende ümber, seal on saatürid, kentaurid ja teised, kelle nime ta ei tea. Mitmed puud näevad välja nagu elusolendid. Talle meenub Võllatamme nägu. Lehemees, kellele ta ülaseid ohverdas. Tagantjärele mõeldes täiesti idiootlik mõttevälgatus.
Ta avab klaasuksed. Sadu on vist veidi järele andnud ja muutunud tavaliseks kevadiseks seenevihmaks. Ta tõmbab jope kapuutsi pähe ja läheb kiviterrassile. Libistab lambi valgusvihu üle pukspuuaia madalate hekkide ja muruplatsi.
„Emee! Emee!”
Tugev välgusähvatus valgustab tervet aeda. Punaste äärtega sinivalge nool lõhestab pimeduse ja lööb teisel pool vallikraavi metsa. Mürin järgneb peaaegu samal hetkel, see on nii tugev, et Theal jääb hing kinni.
Õudusunenägu tuleb tagasi. Lööklaine, paanika, tunne, et ta ei pääse üles, et ta lämbub. Keha hakkab taas vappuma. Ta kükitab, langetab pea, püüab rahulikult hingata.
Sisse ja välja. Siiissse ja vääälja …
Midagi puudutab Thea selga. See on Emee. Koer pistab koonu talle pihku ja niutsub vaikselt. Ta tõmbab looma kõvasti enda vastu, kummalisel kombel ei avalda Emee vastupanu, vaid seisab rahulikult ja laseb ennast kallistada.
Vihm tungib jope alla. Thea hingab sügavalt ja aeglaselt, mõne minuti pärast annab paanikahoog järele. Ta pühib pisarad ja vihmapiisad jopevarrukaga näolt ära.
„Nii-nii, tüdruk,” sosistab Thea koerale kõrva. „Varsti läheb paremaks. Me peame ainult natuke kannatama.”
Silmanurgast märkab ta valgust vilksatamas. See tuleb läänepoolsest tiivast. Hetkeks arvab ta, et see on David. Kuid mehel pole läänetiivale juurdepääsu ja isegi kui oleks, poleks ta nii lühikese ajaga sinna jõudnud. Lisaks on valgus taskulambi kohta liiga nõrk ja värelev.
Keegi seisab üleval akna juures. Väikest kasvu mees, küünal käes, poolenisti kardina taga varjus. Nende pilgud kohtuvad läbi vihmasaju.
See, mida Thea mehe pilgust välja loeb, on talle väga tuttav, ta näeb seda igal hommikul ja õhtul oma vannitoa peeglis.
See on lein.
Mees noogutab talle kergelt, puhub küünla ära ja pimedus neelab ta endasse.
5
Volbriöö 1986
Tornabys ei pääse keegi mineviku käest. Kõik kordub, ikka ja jälle, ainult näod on uued. See on nagu üksainus pikk rituaal.
Aga täna öösel kõik muutub. Ratas on veerema lükatud ja Lehemees ratsutab läbi metsa.
Kas kuulete teda lähenemas? Kuulete, kuidas ta mu nime sosistab?
Elita Svart, Elita Svart …
Arne keeras Tornaby teele, keris politseiauto aknaklaasi alla ja toetas küünarnuki aknale. Ta sõitis meelega aeglaselt, noogutas mõõdukalt kõikidele, keda ta nägi, talle vastati üllatunud noogutustega. Ehituspoe omanik, maaler, pahur postkontorimutt. Inimesed, kes tavalisel puhul poleks teda eluski tervitanud. Ta pööras otsa ringi ja sõitis veel paar korda edasi-tagasi. Parkis seejärel panga ette ja tuli autost välja.
Platsil seisis veel kaks autot. Krahvi roheline Land Rover ja lossivalitseja Erik Nybergi valge pikap. Tavaliselt poleks Arne hakanud panka sisse astuma. Ta oli lapsest saadik Rudolf Gordonit kartnud. Vanemad lapsed olid üksteist hirmutanud lugudega, kuidas krahv neid taga ajas, kui nad lossi lähedal metsas mängisid, kuidas ta neile koerad kallale ässitas ja neid ratsutades taga ajas. Mõned olid koguni väitnud, et nägid ühel volbriööl krahvi Lehemeheks riietunult läbi lossimetsa ratsutamas ainult selleks, et neid hirmutada.
Aga legendid, kummituslood ega kuivikutest vanamehed ei tekitanud uuele Arne Backele enam hirmu. Ta pani vormimütsi pähe, kohendas valget vöörihma ja astus panka.
Bertili alluvuses töötavad kolm paberimäärijat tõstsid klaasseinaga eraldatud leti taga pilgu. Nende jahmatus tegi Arne niigi hea tuju veelgi paremaks.
„No nii, kuidas siin siis läheb?” küsis ta ametliku tooniga. Ta pistis pöidlad vöö vahele ja kiigutas end kandadelt varvastele, nagu ta oli näinud vanemaid konstaableid tegemas.
„Hästi,” pomisesid paberimäärijad peaaegu kooris.
„Suurepärane,” ütles Arne. „Kas direktor on siin?”
„Tal on koosolek,” vastas talle kõige lähemal istuv pangatöötaja.
Arne manas ette sünge ametnikunäo, ta oli selle peegli ees harjutades selgeks õppinud.
„A-aga ma usun, et nad just lõpetasid,” lisas mees ja vajutas nupule, leti sisse ehitatud uks avanes.
Arne astus edasi. Ta teadis, kuhu tuleb minna, ta oli siin mitmeid kordi oma õemehe juures käinud. Bertili ruum oli teisel korrusel, sellel oli kolm suurt Storgatanile avanevat akent. Arne kaalus, kas sprindib trepist sujuvalt üles või läheb raskel, mõõdukal sammul. Ta valis teise variandi ja tajus terve tee seljal paberimäärijate pilke.
Õemehe kabineti uks oli lahti. Bertil, krahv ja Erik Nyberg seisid ukse juures, paistis, et nende kohtumine on iga hetk lõppemas. Arne aeglustas veelgi sammu.
„Teeme siis nii,” kuulis ta Bertilit ütlemas. „Täna on ju aprilli viimane päev, nii et kui te ei taha veel kuu aega oodata, tuleb rendileping täna üles öelda.”
„Erik, palun, kas sa võiksid selle ära korraldada?” Krahv kõneles läbi nina, r-tähte Skåne kõrgema klassi moodi põristades.
„Käin seal pärast lõunat ära,” vastas valitseja.
„Võib-olla
