tean, kuidas Lassega toime tulla,” ütles Erik Nyberg lühidalt. „Aga ma võtan Peri kaasa. Poisil on vaja õppida, kuidas asju aetakse.”
„Ma kuulsin, et muusikakooli minekust ei tulnud midagi välja,” ütles Bertil.
„Ei.” Erik Nyberg vahetas krahviga kiire pilgu. „Meie arvates polnud see hea mõte. Parem olgu kodus ja õppigu mõni päris amet selgeks.”
„Nojah, eks me hakkame siis minema. Aitäh abi eest, Bertil,” lõpetas krahv.
Mehed surusid kätt, pöörasid trepi poole ja märkasid alles nüüd Arnet. Krahv heitis talle kiire pilgu. Rudolf Gordon oli peaaegu seitsmekümnene, pikk ja kõhetu, teravate näojoonte ning sügaval asetsevate silmadega. Erik Nyberg oli temast peajagu lühem, tal oli pidevast õues viibimisest karastunud karm nägu, mida Arne kadestas, mingil moel rõhutas mehe välimust veelgi kulunud tondinahast pintsak, mis valitsejal iga ilmaga seljas oli.
„Härrased,” ütles ta, kui mehed temast möödusid, üritades ette manada ametlikku nägu. Tema rahulduseks mehed noogutasid talle.
„Tere, Arne.” Bertili tervituses polnud teragi vastumeelsust, pigem oli ta üllatunud.
Arne ajas end sirgu. Kiigutas end taas kord kandadelt varvastele, kui õemees teda pealaest jalatallani pilguga mõõtis.
Bertil oli viisteist aastat vanem, sellest saadik, kui Arne kümneseks sai, oli mees talle suure venna eest olnud. Tegelikult olid nad ühepikkused. Ometi tundis Arne esimest korda elus, et tal pole vaja õemehele silma vaatamiseks ülespoole vaadata.
„Tore, kui korrakaitsjad külla tulevad. Astu aga sisse.” Bertil tõmbus Arnet mööda lastes veidi kõrvale ja viipas käega. „Istu!”
Arne vajus toa ühes nurgas seisvasse nahktugitooli. Püstolikabuur pressis veidi vastu puusa ja ta kohendas seda. Laual seisis suur sigarikast. Tuhatoosis oli kolm koni. Bertil avas kapi, võttis sealt kristallkarahvini ja kaks konjakiklaasi ning pani need lauale.
„Võtame väikese klõmmi ja teeme mõne suitsu. Luba, et sa sellest Ingridile ei räägi.”
Arne avas vastamiseks suu, kuid sõnad jäid kurku kinni ja ta pidi piirduma vaid lühikese noogutusega.
„Mis lugu sellega on?” küsis ta, kui nad sigarid põlema said ja konjakit maitsesid. „Krahvi ja Erik Nybergiga. Ma kuulsin midagi Lasse Svartist.”
Bertil puhus halli suitsusamba lae poole. Paistis, et ta kaalus midagi.
„See on tegelikult saladus …” Ta vaikis hetkeks, tõmbas sõrmega keele pealt tubakapuru ära ja kummardas siis ettepoole. „Krahvile tehti pakkumine Svartgårdeni ümbruse maade ostmiseks. Kaitsejõud tahavad oma harjutuspolügooni laiendada. Nad maksavad lagunenud talu ja mõnekümne tündrimaa vesise soo eest väga head hinda.”
Arne rind paisus uhkusest. Tema ja Bertil on nüüd võrdsed. Neil on varasemast hoopis usalduslikum suhe.
„Oh sa kurat! Siis lendab Lasse Svart sealt välja.” Arne irvitas, kuid taipas järgmisel hetkel, mida see tegelikult tähendab. „Kuhu ta pere kolib?” küsis ta nii kiiresti, et sigaretisuits pani teda paar korda köhatama.
Bertil kehitas õlgu. „Pole aimugi. See on Lasse probleem. Aga mind üllataks, kui keegi siinkandis tahaks talle midagi välja rentida. Tema mainet arvestades. Oleks vast parem kõikidele, kui Lasse võtaks lihtsalt oma eided ja kodinad ja siit minema kaoks.”
Arne püüdis ükskõikset muljet jätta. Usalduslik vestlustoon ei tundunud järsku enam nii tore kui hetk tagasi.
Ta teadis, miks. Teadis, kes oli selle põhjuseks.
Elita Svart.
6
„Ma leidsin midagi metsas, Margaux. Ühe teise loo pusletüki. Kellegi teise loo.”
Thea läheb Emeega lossi töötajate söögituppa. Leiab mõned teeküünlad, paneb need põlema ja kuivatab ennast ja koera mingi vana pleediga. Kell on viis läbi. Paanikahoo järellainetus on kehas veel alles ja tuletab end aeg-ajalt meelde kerge värinana kätes.
David liigub ringi. Thea kuuleb, et mees räägib telefoniga. Ta lõpetab kõne ja tuleb Thea juurde.
„Oi, sa leidsid koera. Tore! Mul on kahju, et ma ei aidanud sul otsida. Siin on kaos. Sügavkülm ja külmikud on ilma vooluta. Kui see kaua kestab, siis pean ma päeva jooksul kuskilt generaatori muretsema.”
Ta tõmbab tooli eemale ja istub naise vastu. Nägu muutub murelikuks.
„Kas sinuga on kõik korras? On sul parem?”
Thea noogutab.
„Kas ma saan sind kuidagi aidata?”
„Kõik on hästi, David. Mul on sinu pärast suurem mure. Me ei jõudnud intervjuust rääkida. Mis juhtus?”
Mees viipab tõrjuvalt käega.
„Ah, mul kadus lihtsalt mõttelõng ära. Ma olen viimasel ajal liiga vähe söönud ja maganud, jõud sai lihtsalt otsa. Aga sa päästsid mu.” Ta kummardab ettepoole ja võtab naise käe. „Ilma sinuta oleks kõik kokku kukkunud. Ma olen tõepoolest tänulik, Thea.”
Naine naeratab talle. Rõõmustab, et mees oskab tema ohvrit hinnata. Püüab mitte mõelda riskidele, mis selle kõigega võivad kaasneda.
„Mis see oli, mida reporter küsis?”
„Mis täpsemalt?”
„See jutt kolmandast surnud tüdrukust.”
David raputab aeglaselt pead. „Traagiline lugu. Noor tüdruk, kes lossimetsas kaheksakümnendatel tapeti. Me ei taha mingil tingimusel, et seda kuidagi restoraniga seostataks. Sellepärast sattusingi segadusse. Aga nagu öeldud, sina päästsid olukorra.”
Ta laseb Thea käe lahti ja tõuseb püsti. Võtab mobiiltelefoni.
„Vabandust, ma pean selle kõne vastu võtma. Jälle turvafirma.”
Alles siis, kui ta on juba toast läinud, taipab Thea, et ta ei kuulnud telefonihelinat.
Ta ootab, kuni koitma hakkab, läheb siis tagasi kutsarimajja ja paneb kuivad riided selga. Väljas enam ei saja, taevas on vahelduvalt punakas ja helesinine. Doktor Andersson tuleb alles mitme tunni pärast ja Thea on liiga rahutu, et lihtsalt istuda ja oodata. Ta otsustab, et läheb käib Emeega tiiru lossimetsas.
Maa on pärast öist äikesevihma läbi vettinud. Radadel on lombid ja vihmapiisad sädelevad paduvihmas terveks jäänud ämblikuvõrkudes. Thea süütab salasigareti, tõmbab mõned sügavad mahvid ja puhub paanikahoo viimased riismed endast välja. Ometi ei tee talle praegu kõige suuremat muret posttraumaatilise stressihäire järellainetus.
David püüdis kõike tühisena kujutada, aga oli selge, et ta ei taha surnud tüdrukust rääkida. Miks mitte? Kui ta suri kaheksakümnendatel, oli David sel ajal alles laps.
Sigaret
