Taluda Lennartsoni näokrimpsutusi ja teiste kolleegide nöökimist. Aga see garaažipaavst ja tema kaks käsilast olid närused tsiviilisikud, neil polnud mitte mingit õigust tõelise politseinikuga norida.
Juhataja kritseldas midagi oma plekilisse arveraamatusse.
„Backe1, ütlesid sa.” Suur mees naeratas laialt.
„Mhm …” Arne juba aimas, mis järgneb.
„Üles- või allamäge?”
Ahvid 245 juures naersid mürinal ja Arne hammustas alahuult. Arne Allamäge, niimoodi kutsuti teda koolis. Naerdi tema tunnistuse üle, selle üle, et ta mängis kehvasti jalgpalli, et tema vanemad said ta üsna eakatena. Mõnikord oli vihjatud, et tema vanem õde oli tegelikult tema ema, ehkki Ingrid oli tema sündides kõigest kaksteist.
Ükskõik, kui paljudele ta peksa andis või kui palju ise peksa sai, naermine tema üle ei lõppenud. Isegi mitte täiskasvanuna. Sellepärast, et ta ei kõlvanud sõjaväkke, et ta ei suutnud töökohta pidada, et politsei poleks teda iialgi vastu võtnud, kui tema õemees Bertil poleks Lennartsoni bridžipartner.
Arne Allamäge.
„Kirjuta siia alla!”
Garaažipaavst keeras registreerimisraamatu teistpidi ja pilgutas silma, justkui oleks Arne udusulis jooksupoiss ja mitte mundrit kandev politseinik.
„See on Saab seal nurgas. Ja ole kena, ära roni sellega põllule, Backe.”
Arne kritseldas raamatusse allkirja ja haaras võtmed.
Tavotiahvid valasid 245 mootorisse parajasti uut õli. Kanister vana õliga oli põrandal väikese ratastega laua peal. Ühel ahvil oli tukk triibutatud, teisel rõngas kõrvas. Kindla peale on mõlemad kapipeded. Arnest mitte kuigi palju vanemad, aga enda arvates oli neil sellest hoolimata ilmselt õigus tema üle naerda.
Mehed ajasid end sirgu ja irvitasid talle näkku, kui ta neist mööda läks. Nuputasid kindlasti mõnda sobivat lahkumisrepliiki välja.
„Te peate põranda ära pesema,” ütles Arne, enne kui kumbki neist jõudis suu lahti teha.
Ta virutas ratastega lauale kõvasti jalaga, kleepuv õli lendas meeste jalgade peale. Siis läks ta naerdes politseiauto juurde, istus sisse ja sõitis minema.
Politseivärvides patrullauto oli Saab 900 turbo. See oli sõitnud kõigest paar tuhat kilomeetrit ja lõhnas ikka veel nagu uus. Saja seitsmekümne viie hobujõuline hirm.
Mööda teed nr 21 ida poole sõites lülitas Arne sinised vilkurid ja sireeni tööle ning tal õnnestus spidomeeter üle saja kaheksakümne pressida. Ta nautis, kuidas teised autojuhid end kõrvale tõmbasid, et teda läbi lasta. Tavotiahvid olid tal ikka veel silme ees, nad lonkasid ringi, kingad õli täis, garaaži juhataja aga röökis nagu kõhukinnisuse all kannatav morsk.
Esimest korda üle väga pika aja oli Arne heas tujus. Justkui oleks miski temas järele andnud. Ta võis sõita selle autoga täpselt niimoodi ja sinna, kuhu ise tahtis. Lennartson oli hobitalunik, ta oli terve nädala jahvatanud oma emisest, kes pidi iga hetk poegima hakkama, ja arvatavasti oli ta juba koju läinud, tal polnud aimugi, kus Arne hetkel võiks olla. Seni, kuni ta Ljungslövist eemale hoiab, ei saa keegi teada, mida ta sideautoga teeb, kui see vaid varakult enne kokku lepitud aega homme hommikul kell kaheksa garaažis seisab.
Nähtavale ilmus Tornaby teeviit ja ta aeglustas sõitu. Oli viimane aeg, et rahvas näeks tema uut mina. Uut Arne Backet.
4
„Sa küsid, kas ma näen ikka veel sama õudusunenägu. Ma väga tahaksin eitavalt vastata, sest ma ei taha, et sa minu pärast muretsed. Minuga on kõik hästi, Margaux. Ärme räägime enam sellest.”
Plahvatus kajab läbi Thea pea. Ta viskub voodist välja põrandale ja katab pea kätega.
Välihaigla Idlibis. Tünnipommide plahvatused, mis rebivad tükkideks hooned ja nendes olnud inimesed. Matavad kõik rusude alla. Betoonitolm ähvardab teda ära lämmatada. Ta peab püsti tõusma, kiivri pähe panema. Ta peab Margaux’ üles leidma, siit minema pääsema …
David seisab lävel. Ta liigutab suud, aga Thea ei kuule sõnu. Aju on ikka veel kokku varisevas haiglas. Ta vaarub läbi rusude ja hävitustöö, komistab surnute otsa …
Siis tunneb ta mehe käsi oma õlgadel. Mees raputab teda ettevaatlikult. Õudusunenägu taganeb ja kuulmine taastub.
„Thea,” ütleb mees leebelt. „Kas sa oled üleval?”
Tal õnnestub noogutada, samal ajal märkab ta, kui pime toas on. Öölamp ukse kõrval on kustunud, akende taga on pime. Üksnes kuu nõrk kuma, mis muudab Davidi näo kriitvalgeks.
Mees tõmbab ta enda vastu. Alles siis taipab Thea, et ta keha on vappuma hakanud. Algul natuke, seejärel üha tugevamini, kuni hambad plagisevad ja tal on raske püsti püsida. Rinnakorv tõmbub kokku, hingamine on pinnapealne.
„Pole midagi,” sosistab mees talle kõrva. „See oli ainult pikselöök. Siin oled sa kaitstud, Thea. Hinga kenasti rahulikult.”
Ta püüab mehe soovituse järgi talitada. Hingab sügavalt, surub end kogu jõust mehe vastu. Surve rinnus annab järele, vappumine väheneb, kui õudusunenägu aina kaugemale taandub.
„Kas sinuga on kõik korras?”
Ta noogutab, tõmbub eemale ja pühib viimased pisarad randmega ära.
„Ma pean lossi minema,” ütleb mees. „Vool läks ära. Kas tuled kaasa?”
Ta noogutab uuesti. Ta ei taha mingil tingimusel üksi siia pimedusse jääda.
„Kas sa tead, kus vihmariided on? Väljas kallab.”
Ta läheb mehe järel elutuppa, joob köögis klaasi vett. Taipab otsekohe, et midagi on puudu.
„Kas sa oled Emeed näinud?”
„Ta lipsas minust mööda, kui ma välisukse avasin.”
„Millal?”
„Kohe pärast pikselööki. Pistsin pea välja, et vaadata, kas lambid lossi juures põlevad, ja ta pressis end välja. Igal pool on kottpime.”
David muretseb tunduvalt rohkem lossi kui koera pärast. Tema mobiiltelefon hakkab helisema.
„Turvafirma,” ütleb ta ja vastab telefonile.
Thea avab välisukse. Vihm piitsutab selle ees kruusa ja kõnniteeplaate.
„Emee!” hüüab ta ja saab aru, et tema hääl ei kosta isegi üle õue.
„Lossis läks tööle nii tulekahju- kui ka sissemurdmisalarm,” ütleb David. „Tõenäoliselt lühis. Me peame kohe sinna sõitma.” Ta otsib sahtlist taskulambi.
„Aga Emee …”
„Me
