Tükk kindlat pinda, kus puud saavad suuremaks ja vanemaks kasvada kui mujal. Bokelundi sihtasutus on kogu raha lossi paigutanud ja metsa saatuse hooleks jätnud. Metsa sillapoolne osa meenutas kunagi tunduvalt rohkem parki, kuid kruusarajad on nüüd vallutanud umbrohi, vanad laternad postide otsas ei tööta ja istumiseks kõlbab veel vaid mõni üksik pink. Mitte et keegi seal istuks. Thea pole siin veedetud vähem kui nädala jooksul metsas ühtegi inimest näinud, see polegi ehk eriti imelik. Tornaby asub viis kilomeetrit eemal ja lossil on vähe naabreid. Siia ei tule õieti korralikku teedki. Justkui oleks maailm selle koha ära unustanud, selle lagunenud iluduse omapäi jätnud. Lehed puudel pole veel kuigi suured, päikesekiired ulatuvad maad katva ülasevaibani. Linnud laulavad ja tuul sahistab puulatvades. Kõik on uimastavalt kaunis. Samas on lagunemine veidi kurb. Võib-olla sellepärast talle siin meeldibki?
Viltune post suunaviitadega näitab, kui kaugel on siit loss (viissada meetrit lõuna poole sama teed mööda, kust ta tuli), Tornaby küla (viis kilomeetrit mööda peaaegu kinni kasvanud rada vasakule lääne poole), eelajalooline kiviring, mida ta pole jõudnud veel uurida (kuussada meetrit otse põhja poole) ja kanal (parempoolne rada viissada meetrit ida suunas).
David on rääkinud, et kanal on tegelikult lossimetsas asuv umbes kilomeetripikkune lai tiik, mis jääb metsa ja soo vahele ning juhib märgala vee vallikraavi. Ta plaanis restoraniparve soetamist. Sellega saaks sõita vallikraavist mööda kanalit selle lõpus asuva metsaülema majani. Thea mõtles endamisi, kas seisev vesi ja rabalõhn külalistel söögiisu ära ei võta. Aga loomulikult ei öelnud ta seda Davidile.
Ta läheb mööda itta viivat rada ja suitsetab aeglaselt, et sigaretist võimalikult pikaks ajaks jätkuks. Paari minuti pärast jõuab ta lagendikule. Selle ühes ääres kasvab krobelise tüve ja raskete kõverate okstega iidne puu. Tüvi on hall, kuid lagendikule paistvas päikeses tundub see peaaegu valge.
Selle asemel, et nagu tavaliselt rada mööda edasi minna, läheb ta üle lagendiku puu juurde. Tüve ümbermõõt on oma neli meetrit, võib-olla veelgi rohkem. Puu kõrval on määrdunud infotahvel, mida ta varem pole tähele pannud. Ta hõõrub vetikad maha, et teksti näha.
Tamm Quercus robur.
Tamm on Skandinaavia üks suuremaid puid, kasvab Skånest Gästriklandini. Siinset isendit nimetatakse Võllatammeks. Pole aga teada, kas puud tõepoolest hukkamisteks kasutati. 1998. aastal läbi viidud uurimise järgi hinnatakse tamme vanuseks rohkem kui üheksasada aastat, mis teeb ta eelajaloolise kiviringi kõrval kasvava tömbilehise viirpuu salu kõrval lossimetsa vanimaks puuks. Tüvel kasvavad kühmjaid moodustisi nimetatakse kisadeks ehk näsadeks, mida põhjustab arvatavasti geneetiline defekt, mistõttu puidukiud kasvavad tüve suhtes vales suunas.
Umbes kolme meetri kõrgusel tüve peal on kaks suuremat näsakühmu ja auk, mis ühtekokku moodustavad otsekui mehe näo kujutise. Rahvasuus nimetatakse seda Lehemeheks ja see on seotud kohaliku legendiga. Selle kohaselt on Lehemees loodusolend, kes võtab kevadöödel inimese kuju ja ratsutab talve ning pimedust eemale peletades läbi metsa. Sama legendi järgi tuleb Lehemehe suhu panna kevadohvreid, et kiirendada elu taastärkamist.
Thea vaatab üles tüve poole. Sildil kirjeldatud moodustist on lihtne leida. Kaks ovaalset, kõrgemate äärte ja sileda keskosaga kühmu, nende all must ümmargune auk. See näeb tõepoolest välja nagu tühjade silmade ja lahtise suuga moondunud mehenägu.
Maas, Thea jalgade juures, kasvavad ülased. Teadmata õieti, miks, murrab ta mõned lilled ja pistab need jopetaskusse. Ta kustutab sigareti, paneb jala tüve kõige alumisele kühmule, tõukab end ülespoole ja haarab käega järgmisest kühmust kinni. Viimati ronis ta puu otsa lapsena. Sellest hoolimata mäletab ta vanema venna õpetatud tehnikat, käed selleks, et end kinni hoida, jalad enda ülespoole tõukamiseks. Ta kaalub vähe, pealegi on tal käed, õlad ja selg tugevad.
Hele tammekoor on krobeline ja täis mõrasid, kust kinni haarata, tal ei kulu näoni jõudmiseks kaua aega. Ta vaatab hirmuäratava tegelase surnud silmi ja tunneb end hoobilt naeruväärsena. Millega ta õieti tegeleb? Niisugused spontaansed teod olid tavaliselt Margaux’le omased. Tema tegutseb mõistuse ja loogika järgi, usub asjadesse, mida saab mõõta ja süsteemi seada. Ta armastab puslesid, tutvub evakuatsiooniplaanidega, tal on alati käepärast seljakott hädavajalike asjadega juhuks, kui peaks juhtuma kõige hullem. Tal oli see käepärast, parandab ta end. Seni, kuni kõige hullem tõepoolest juhtuski.
Thea võtab jopetaskust ülased ja torkab need Lehemehe suhu. Auk on suurem, kui alt maapinnalt paistis, rusikas mahub sinna kergesti sisse. Ta tunneb käega serva, justkui oleks paks tüvi osaliselt õõnes. Ta pistab käe nii kaugele tüvesse kui saab, paneb silmad kinni ja mõtleb Margaux’ peale. Püüab tema näo iga väiksematki detaili täpselt ette kujutada. Tumedat tukka, silmi, väikesi tedretähti nina peal. Naeratust.
Siis laseb ta ülased tüve sisse kukkuda.
Elu taastärkamise nimel.
Tuul puhub läbi metsa, puuladvad painduvad ja maast lendavad õhku surnud sügisesed lehed. Tuul toob endaga pinge- ja tormilõhna. Thea lõdiseb.
Kuskil kaugel metsas hakkab Emee haukuma.
3
Volbriöö 1986
Kallid lugejad!
Igal lool peab olema algus, keskosa ja lõpp. See siin on minu algus.
Minu nimi on Elita Svart. Ma olen kuusteist aastat vana. Elan Tornaby lähedal sügavas metsas talus.
Kui te seda loete, olen ma juba surnud. Aga alustame algusest, eks ole?
Garaaži juhataja kiusas teda, seda taipas Arne Backe peaaegu otsekohe. See kuradi paksmagu kõõlus leti peal ja rääkis nii kõvasti, et kaks töömeest, kes natuke maad eemal ühel Volvo 245-l õli vahetasid, pidid teda kindlasti kuulma.
„Mis sa ütlesid, mis su nimi on?”
„Konstaabel 2971 Backe, Ljungslövi jaoskonnast. Ma pidin ühe patrullauto ära tooma.”
Arne silitas vuntse, ta kujutas ette, et see liigutus jätab temast vanema ja kogenuma mulje.
„Või nii.” Juhataja tõmbas pekise nimetissõrmega üle registreerimisraamatu ridade. „Ljungslövi politsei sideauto. On teil seda seal vaja? Mina arvasin, et te sõidate seal kolkas traktoritega.”
Arne kuulis, kuidas tavotiahvid Volvo juures irvitasid, aga ta ei pööranud ringi. Selle asemel koputas ta sõrmenukkidega letile.
„Võti. Mul on kiire.”
„Kiire! Miks ometi? Pead minema koju lehma lüpsma? Või aitad Holméril Palme mõrva lahendada?”
Nüüd naerdi juba valjemini. Garaaži juhataja ajas end sirgu, võttis autovõtme ja pani selle demonstratiivselt enda ette letile. Ilmselgelt tahtis ta kogu lugu võimalikult kaua venitada.
Arne oli harjunud, et teda narriti. Ta oli kakskümmend kaks aastat vana ja Ljungslövi politseijaoskonnas kõige noorem. Äsja kooli lõpetanud rebane, kes tohtis vaid kohvi keeta, valvelauas istuda ja jooksupoisi ülesandeid täita. Politseiülem Lennartson oli äärmiselt vastumeelselt korraldanud talle postiautoga küüdi Helsingborgi, et uus sideauto ära tuua. Lennartsoni näole tekkis alati eriline ilme, kui nende pilgud kohtusid. Segu ärritusest ja vastumeelsusest, mida Arne oli juba liiga palju näinud. Justkui kutsuks miski, mida ta ise ei saanud
