mida?“
„Autoõnnetust.“
Kuigi möödunud olid vaid mõned tunnid, tundus see mõlemale tüdrukule juba ammuse sündmusena. Aeg, mis oli eelnenud avariile, motellis hommikueineks pakutud külm röstsai – näis, nagu see kõik oleks juhtunud mingite teiste inimestega, kahe võõra tüdruku ja nende emaga.
Nicole sügas pead. „Ma nägin ema käes üht …“ alustas ta, kuid vakatas. „Ei, ta ei joonud.“
„Oled sa kindel?“ küsis Craig.
„Me ainult sõitsime liiga kiiresti,“ lisas Samantha.
„Ei sõitnud,“ nähvas Nicole.
„Ise enne ütlesid.“
„Ei öelnud.“
„Tüdrukud …“ hoiatas Craig. Ta sirutas käe ja puudutas õrnalt plaastri juurest Nicole’i nägu. Mees heldis pisut ja sulas nagu sooja kätte jäetud või. „On sinuga kõik korras, Nic?“
„Jah. Mulle tehti kuus õmblust, aga eriti valus polnudki.“
„Kas sa istusid ees?
„Mina istusin,“ hakkas Samantha rääkima. „Me vahetasime kohad ära.“
„Ei vahetanud,“ lausus Nicole. „Ema sundis meid seda tegema.“
„Ei sundinud.“
„See pole oluline,“ ütles Craig, asetades käed kummagi tüdruku õlale. „On hea, et Sammy oli esiistmel. Ta on liiga väike, et ilma turvavööta taga sõita.“
„Mul on jala peal sinikas,“ jätkas Samantha, nautides tähelepanu keskpunktis olemist. Ta kergitas kleidiserva, näitamaks vigastatud jalapoolt. „Me oletame, et see muutub üsna värviliseks. Ja mul on veel pulgakomm.“
Samantha ei vaadanud seda öeldes Nicole’i poole.
„Sa oled seda väärt,“ sõnas Craig. „Oodake nüüd siin, kuni ma teie ema kaasa võtan, ja siis sõidame koju tagasi.“
„Aga mis ema autost saab?“ tahtis Nicole teada. „Ja kõigist meie asjadest?“
„Kõik on juba korda aetud,“ kinnitas Craig. „See oli kogu loo kergem pool.“
Kui Craig kõrtsi sisenes, võttis teda vastu Tina karjatus.
„See on mu neetud abikaasa neetud Perthist!“
„Neetud abikaasa terviseks, kes tuli neetud Perthist!“ Rahvahulk möirgas ja tõstis klaasid.
Craig ei teinud rämedast tervitusest välja ja sammus otse oma naise juurde. „Hakkame minema.“
„Tõmba uttu, mina joon praegu,“ teatas Tina. Üks ta rinnahoidja õlapael oli mööda käsivart alla libisenud ja rippus lõdvalt nagu pooles mastis olev lipp.
Craig haaras naise küünarnukist ja juhtis ta kindlakäeliselt kõrtsist välja. Neid saatsid purjus meeste hõisked ja pilked.
„Sa teed mulle haiget,“ hüüdis Tina naerdes, kui nad verandale astusid.
„Sa teed emmele haiget!“ Nicole tõmbas isa varrukast, Samantha aga hakkas nutma ja kõik verandal olevad koerad haukuma.
Tina muudkui naeris, ent Craig võttis ta küünarnuki veelgi tugevamalt oma haardesse.
„Mu daamid ja härrad! Tsirkus lahkub linnast!“
Nad kõik olid juba Craigi autosse istunud, kui märkasid, et Tina hoidis ikka veel õllepudelit käes. Ta tõstis selle huultele ja hakkas suurte lonksudega jooma.
Tüdrukud ahmisid õhku. Neil ei lubatud Craigi Mazda RX7-s ei juua ega süüa.
„Jeesus, Tina,“ ütles Craig. „Kas sulle juba kõigest sellest ei piisa?“
„Ei. Mitte iialgi.“
„Minul on kõrini.“
„Tegelikult ei usu ma sind, Craig.“ Tina pöördus mehe poole ja vaatas talle otse silma.
Craig vaikis sekundi ja küünitus siis oma naise poole, et pudelit tema käest kätte saada, valades võitluse käigus pudeli sisuga üle nii oma abikaasa kui ka auto hinnalise polstri.
„Ei tilkagi enam,“ lausus ta, kui viskas tühja pudeli autoaknast välja, kus see asfaltkattel kildudeks purunes.
„Tahan veel,“ sõnas mossis Tina.
Craig ei teinud temast väljagi ning surus gaasipedaalile. Mootor möirgas nagu metallist lõvi, kes saaki hoiatab. Tina vajus oma istmele.
Pärast veel paari möiret võttis auto kohalt. Samantha vedas tagaistmel ninaga õhku ja autosse voolanud õlle lehk saatis neid pikal, pikal teel tagasi Perthi.
Nicole
Pärast matuseid avastasin, et mu perekonda polegi läheduses. Ootamatu vihm ajas kõik laiali ning ma kaotasin isa ja Celine’i kiiresti silmist. Nemad pidid mind majani sõidutama.
Leidsin varju suure puu all, kus oli ees rühm mulle tundmatuid inimesi. See, kuidas nad mu emast rääkisid, näitas selgelt, et nemad ei tundnud mind ka.
„Kallab nagu ämbrist sellele vanale lakkekrantsile,“ märkis üks kortsunud linase kuuega mees.
„Ma ei taipa, miks tema matmisega üldse vaeva nähti. Ta keha on kindlasti alkoholist nii läbi imbunud, et ei lagune kunagi,“ lisas teine mees.
Naised itsitasid, kuid siis märkas üks neist mind ja nügis teisi, sisistades sõna „tütar“.
„Te olete Nicole, eks?“ küsis keegi naistest ja nihkus minu poole. Tundsin viha tõusmas. „Te pidasite ilusa kõne. Me kõik tundsime teie ema juba koolist alates.“
„Kui kahju,“ ütles linase kuuega mees.
„Te kõnelesite matusetalitusel nii ilusasti,“ sõnas teine. „Tunnen teile kaasa.“
Käige kuradile oma kaastundega, mõtlesin ma. Noogutasin inimestele ja astusin puu kaitsva lehestiku alt välja, eelistades pigem märjaks saada, kui kuulata nende võltsi vada.
Läbi surnuaia jalutades imetlesin Perthi suvist vihma. Suured rasked tilgad langesid üksteisest nii kaugel, et tundus võimalik nende vahel kõndida ilma märjaks saamata.
Aga märjaks sain ikkagi.
Mulle meenus üks päev lapsepõlvest, mil me liiga kauaks randa jäime ja pärastlõunane meretuul meie silmadesse liiva piitsutas. India ookeani poolt oli torm tulemas ja silmapiiril sähvisid välgud. Samantha ja mina jooksime autosse varju, aga emme seisis kõrgel luidetel, imetledes merd ja tundes tormist rõõmu.
Ma jäin seisma ja vaatasin tagasi augu poole, kus
