selged ja nägu valgustas lai naeratus. Naine pildil oli täielikus vastuolus selle Tinaga, kes oli lamanud Mounti haiglas, kinnitatud aparaatide külge, ja kelle nahk oli päevavalguslampide all olnud kollane.
Milline raisatud elu.
Sulgesin taas silmad ja andsin väsimusele järele. Nagu joodud viinalegi.
„Hakkan koju minema.“
Samantha seisis minu ees, hoides käes keraamilist vaasi suure kimbu valgete liiliatega.
Mul polnud õrna aimugi, kui palju aega möödunud oli. Kas mõned minutid või mõned päevad. Mingil põhjusel lamasin põrandal, diivanipadi pea all. Hämmeldunult vinnasin end tagasi diivanile.
„Sa kukkusid,“ teatas Samantha mulle jäigal ilmel. „Aga ei ärganud.“
„Olen üsna väsinud,“ laususin ma. „Ja tundeline, ära seda unusta.“
„Ei, ma polegi unustanud,“ ütles ta ja ma teadsin, et nii see on. Ta nookas käes oleva vaasi poole. „Kuulub see sulle?“
„Ma ei tea. Ilmselt küll,“ püüdsin mõistatada.
„Sa siis tõesti ei tea, kas see on sinu vaas või mitte?“ Samantha ei suutnud mind uskuda.
„Miks sa küsid? Teed köögikappides öiseid inventuure või?“ nähvasin vastu. „Vaas võidi tuua koos lilledega.“
Samantha tõmbas sügavalt hinge ja jätkas. „Ma viin need lilled koju, kui sul midagi selle vastu ei ole. Trentile meeldivad liiliad.“
Kuigi mu õde oli selle mehega üle kahekümne aasta abielus olnud, polnud mul aimugi, et Trent oli seda sorti mees, kes eelistas liiliaid teistele lilledele.
„Võta rohkem lilli, kui tahad. Neid on nii palju,“ laususin ma. „Tõesõna, mida me peaksime nii suure hulga neetud lilledega peale hakkama?“
„Ehk mõtled sellele järgmisel korral, kui ostad kellelegi teisele lilli,“ turtsus Samantha.
„Mida see peaks tähendama?“
„Tädi Meg helistas,“ teatas Samantha, tegemata mu küsimusest välja. „Ta tahab meiega enne lahkumist rääkida.“
Lasksin vestlusel jätkuda, kuigi soovisin endiselt teada, mis teda seoses minu ja lilledega vaevas. „Jah, ma tean. Võib-olla räägib meie kummituslik tädi viimaks, miks me teda üle kolmekümne aasta näinud pole.“
„Võib-olla. Ma ütlesin talle, et kohtume temaga homme keskpäeval Blue Duckis.“
„Keskpäeval? Kas sa ei võinud kõigepealt minuga nõu pidada? Mul võib midagi ees olla.“ Mul ei olnud midagi ees. Kooselu Jethroga oli muutnud mind elukutseliseks jõudeaega nautivaks prouaks, ja see tekitas Samanthas igikestvat vastikust.
„Millal sul üldse kunagi midagi kavas on?“ küsis ta.
Sulgesin lihtsalt silmad ja ootasin, kuni esiuks viimaks kinni prantsatas. Samal hetkel, kui see juhtus, taipasin ma, et kõigest hoolimata tunnen ma temast samamoodi puudust nagu nüüd emastki.
„On ta läinud?“
Ukseavast piilus Jethro.
„Jah, on küll.“
„Jumal tänatud,“ lausus mees ja astus sisse, käes pudel punast veini ja kaks klaasi. „Ma loodan, et ta seekord mu plaadikogu ei näppinud.“
„Ma keelasin selle ära.“
„Justkui ta su jutust hooliks,“ pomises Jethro. „Aga aitab Samanthast. Ma leian, et peaksime toosti ütlema.“ Mees valas veini klaasidesse ja ulatas ühe mulle. „Tina mälestuseks,“ sõnas ta, hoides klaasi kõrgel. „Ta põles heleda leegiga, kuid kustus liiga vara.“
„Tina mälestuseks.“
Kui me Jethroga klaase kokku lõime, märkasin, kuidas veinile langev valgus sellele särava kauni juveeli välimuse andis. Mürgiga polnud siin midagi ühist, kuigi Samantha seda alati väitis.
„Tina mälestuseks,“ ütlesin veel kord, tõstsin klaasi huultele ja jõin.
Tundsin, kuidas veini soojus läbis mu keha, ja mõtlesin, et ükskõik kui suur kogus veini ei too enam soojust mu ema kehasse. Ta lamab üksi surnuaias, pimedas augus. Pöördusin, et seda Jethrole öelda, kuid seda tehes tonksasin põlvega vastu puslekarbi serva ja kõik tükid paiskusid tuppa laiali.
Siis korraga purskusid mu silmist pisarad.
1. peatükk: 1984
„Mida sa teed?“
Samantha andis endast parima, et mitte välja teha Nicole’ist, kes kõrgus ta kohal, kui ta püüdis lina oma kitsa madratsi ja voodipõhja vahele toppida.
„Tõepoolest, Sam,“ käis Nicole peale. „Mida paganat sa teed?“
„Ma tahan, et voodi ilusam välja näeks,“ vastas Samantha. „Helen Milletil on voodi küljes kardinatega sobivad äärised.“
„Minu meelest on see tobe.“
„Ise oled tobe.“
Samantha teadis vaatamatagi, et Nicole pööritab tema poole silmi, kuid otsustas end mitte segada lasta. Nii palju oli enne Helen Milleti saabumist teha. Kõik pidi täiuslik olema. Ajast, mil tema ja Helen Millet olid pandud samasse seitsmeaastaste klassi, olid nad rohkem koos väljas käinud ja Heleni ööseks jäämine pidi neist tegema parimad sõbrad. Samantha oli selles kindel.
„No nii, ongi valmis,“ teatas ta rahulolevalt voodist eemale astudes. Tüdruk pühendas oma tähelepanu nüüd õele, kes oma voodis lamas. „Kas sa võiksid vähemalt voodi üles teha?“ küsis Samantha.
„Ma arvasin, et tõmbame sellele lihtsalt lina peale,“ vastas Nicole. „Et see „ilusam“ välja näeks, tead küll.“
Kuna Samantha tundis silmis torkivaid pisaraid, pööras ta kiiresti ümber, et Nicole neid ei näeks.
Tina tunnustuseks tuli öelda, et ta nägi suurt vaeva Helen Milleti saabumise puhuks maja korda sättides. Ta otsis välja vana püstise tolmuimeja, mille olemasolu Samantha enam ei mäletanudki, ja nühkis sellega kulunud vaipu. Ta kloppis diivanipadjad kohevaks ja avas kõik aknad, et majas oleks värske õhk, lauldes samal ajal raadiost kostvatele muusikapaladele kaasa.
Nicole pani käed kõrvadele ja teeskles, et tal on piinlik.
„Oh, emme,“ ütles ta, kuid Tina vaid naeris.
Ka Samantha oleks naernud, kuid ta oli juba näinud ema jääga täidetud pikast jalata klaasist kahvatut vedelikku joomas. Alates autoõnnetusest kolm aastat tagasi tundis tüdruk rahutust, kui juhtus Tina käes ükskõik millist jooki nägema. See võis näida vaid ka klaasitäie veena.
Helen Millet saabus kell viis, kaasas roosa seljakott ja isiklik padi. Ta ema, kes oli riietatud kenadesse valgetesse pükstesse
