issi,“ ütlesin ma.
Kuid rätik polnudki mulle, sellega kattis ta auto tagaistme.
Celine istus juhi kõrvalistmel ja oli ametis oma jumestuse värskendamisega tahavaatepeegli abil. „Pean uuesti näo pähe tegema,“ lausus ta heleda häälega, kui ronisin ettevaatlikult auto tagaistmele. „Kus su võluv prints siis on?“
„Jethro läks ees minema, et toitlustajatega tegeleda,“ vastasin ma ja püüdsin enda all olevat rätikut sirgemaks tõmmata.
„Ta on väga hoolitsev. Sa võid mind oma pulmas tänada, et teid kokku viisin.“
Surusin hambad kokku ja naeratasin viisakalt. Jethro ja mina olime õnnelikult koos olnud juba kümme aastat ning ikka püüdis Celine meid altari ette lükata, nagu oleksime aastas 1955.
„Loomulikult,“ sõnasin ma.
Iluvahendite kuhjast hoolimata paistis Celine’i nägu küljepeeglis kahvatu ja punsununa. Mulle meenus Samantha arvamus, et Celine püüab rasedaks jääda. Lõppude lõpuks võiski tal ju õigus olla.
„Valmis sain,“ kuulutas Celine ja pööras peegli tagasi juhi poole. Isa kohendas seda viivitamatult ja jätkas võimsate küljepeeglite sättimisega.
Sellise aegluse juures ei saa me ilmselt kunagi liikuma. Mul tekkis tungiv vajadus ennast koera kombel isa hinnalise istmepolstri peale kuivaks raputada.
„Kas see oli Meg, keda ma matustel nägin?“ küsis isa, jätkates samal ajal teiste peeglitega seotud nupukeste näperdamist.
„Jah,“ vastasin.
„Ma pole teda üle kolmekümne aasta näinud.“
„Kes on Meg?“ tundis Celine huvi, harjates nüüd pikkade otsustavate tõmmetega oma juukseid.
„Tina õde,“ vastas isa.
„Kas tema oli see, kes koledasti nuttis? See, kes sarnanes Tinaga, aga nägi, hm, palju noorem välja?“
„Nende vanusevahe on vaid kaks aastat, suudad sa uskuda.“
„Tõesti? Meg käib kindlasti sageli ilulõikustel.“
„Mainimata täiesti töökorras maksa,“ sekkusin ma ja kahetsesin öeldut samal hetkel. Tundus olevat liiga vara, et rääkida ema alkoholisõltuvusest. „Minu arvates oli kena, et tädi Meg tuli.“
Tõtt-öelda olin üllatunud, et ta oli matusteks Melbourne’ist siia lennanud, ta oli viimase kolme aastakümne jooksul ema vaevu näinud. Kuid tean oma kogemustest, et õed jäävad õdedeks, hoolimata ajast või pikast vahemaast. Tädil oli samavõrra õigus leinata nagu meil teistelgi.
„Tunnen sulle ema kaotuse puhul kaasa,“ lausus Celine. Naine oli ennast istmel pööranud ja ma sain kogu ta tähelepanu osaliseks. „Loomulikult kohtasin Tinat ainult mõne korra, kuid ma tean, et ta armastas sind ja Samanthat väga.“
Polnud just kuigi lohutav oma isa kolmanda naise suust kuulda, et mu surnud ema armastas mind, eriti kui öeldut saatis võimsate küljepeeglite tekitatud heli. Aga ma teadsin, et Celine oli siiras.
„Temaga ei olnud kerge suhelda,“ möönsin ma. Nägin, kuidas isa kergelt noogutas, võib-olla nõustumise märgiks. Või äkki vahtis ta ikka veel neid neetud peegleid.
Võttes arvesse, kui palju töö tõttu vastuvõttudel alkoholi tarbivaid joodikuid Tina peietel viibis, oli kavas pakkuda veidi ka seda hinnalist jooki. Kõikjal meie suures elutoas hoidsid inimesed peos tühje klaase, kiigates aeg-ajalt köögi poole.
„Mis jookidega toimub?“ sosistas Jethro mulle.
„Ma eeldan, et me mõlemad teame, mis või õigemini kes on jookide pakkumata jätmise taga.“
Jethro pööritas silmi. „Oleksin pidanud teadma. Tahad, et ajaksin asja korda?“
„Ei, ma teen seda ise.“
Ma vihkasin lahkarvamuste klaarimist, kuid polnud aus sundida Jethrot tegelema mu õe järjekordse lollusega. Suundusin köögi poole, tühi klaas käes, aga sattusin tädi Megi haardesse.
„Nicky,“ ütles ta, pigistades kõvasti mu käsivart, endal silmad punased ja pärani. „Kas me saame rääkida? On mõned asjad, mida mul on väga vaja sulle ja su õele öelda, enne kui homme tagasi Melbourne’i lendan.“
Teadsin, et pean temaga kõnelema, aga hetkel tuli mul üks ülesanne täita.
„Kindel see, tädi Meg,“ laususin ma, vabastades end tema haardest. „Kuid veidi hiljem, eks? Ma lihtsalt pean kõigepealt ühe asjaga tegelema.“
Köögis küsisin toitlustajalt, miks jooke välja ei valata.
„Teie õde käskis meil sellega mitte kiirustada,“ tunnistas ta arglikul pilgul. „Ta oli hirmul.“
Vaatasin avatud köögiuksest üle kokkutulnud inimeste Samantha suunas, kes mind ainiti silmitses, ja neelatasin.
„Jah, ta on hirmul,“ sõnasin ma, kui tõstsin oma tühja klaasi Samantha poole. Teadsin, et seda lahingut ma ei võida. Pöördusin taas toitlustaja poole. „Nüüd too mulle tassitäis viina. Otsekohe.“
Loomulikult on sellel suur eelis, kui peietel vähe alkoholi pakutakse, sest kõik külalised olid juba poole kaheksaks lahkunud, isegi tädi Meg, kes siis, kui teda uksest välja saadeti, käis ikka peale, et peab enne koju lendamist Samantha ja minuga rääkima.
„Ma helistan sulle hommikul, siis mõtleme midagi välja,“ ütlesin tädile ja patsutasin ta käsivart. Ma polnud selle naisega aastakümneid õieti midagi rääkinud, seega olin üsna kindel, et asi võib veel päevakese oodata.
Kui viimanegi külaline lahkunud oli, viskasin kingad jalast ja vajusin diivanile Samantha kõrvale, kes istus sirgelt, käed süles ja kingad ikka veel jalas.
Tükk aega istusime vaikuses. Oli esimene kord pärast ema surma, kui me omavahele jäime. Vältisin teda tahtlikult, ei teinud välja ta sõnumiga saadetud palvetest ega telefonikõnedest, mis kõik tulid liiga hilja, pärast ema lahkumist. Isegi nüüd suutsin tema siinolekut taluda vaid seetõttu, et mu kehas oli piisavalt viina leina summutamiseks.
Mõne aja möödudes sai mul vaikusest villand ja ma tõmbasin kohvilaua alt pusle välja.
„Hoidsin seda ajaks, mil peied möödas on,“ laususin ma, asetades mängu lauale. „See on üks ema omadest. Mõtlesin, et on kena teda sel moel austada.“
Ma ei lisanud, et olin kavatsenud seda kokku panna koos Jethroga. Mees hoidis ennast kuskil maja peal meist eemal. Ta ei kuulunud nende hulka, kes Samantha seltskonda nautisid.
„Oh taevake.“ Samantha silmitses karpi peaaegu varjamatu õudusega. „Kui see on üks Tina omadest, on kindlasti mõned tükid puudu.“
„Ja siis?“
„Pole erilist mõtet puslet kokku panema hakata, kui komplekt pole tervik.“
„Elu
