istuv Samantha vaatas aga igale poole mujale peale pusle.
„Ma pole seda fotot aastaid näinud,“ sõnas ta mõne minuti pärast. Ta pilk oli kinnitunud nurgakapil seisvale emast tehtud fotole, mida ümbritsesid punased roosid. Pilt oli tehtud 1968. aastal, kui ta kohtus meie isaga. „Ta näeb nii ilus välja.“
„See on kõige ilusam asi, mida sa aastakümnete jooksul ema kohta öelnud oled,“ ei saanud ma märkimata jätta. „Ma ei võta arvesse aega, kui sa teda mu neljakümnendal sünnipäeval kuradi mõrraks sõimasid.“
„Minu meelest teame me mõlemad, kelle süü see oli,“ lausus ta ja ajas huuled prunti.
„Nojah, ma tean, et sinu arvates oli kõik selle kuradi mõrra süü.“ Samal hetkel, kui sõnad üle mu huulte tulid, mõistsin, et sellise viinakoguse joomine oli olnud suur viga.
Samantha liigutas end toolis. „Ma ei taipa, miks sa ta üldse kutsusid,“ nähvas ta pirtsakalt.
Hakkasin jälle puslega tegelema ja andsin endast parima, et edasine vestlus lõpetada.
„On see uus?“ küsis Samantha, keskendudes kapile, mille peal foto seisis.
„Ei, me tõime selle siia kollasest toast. Tõeliselt palju kaaluv mööblitükk.“ Heitsin talle silmanurgast pilgu, enne kui lisasin: „Võiks öelda et sama kõva kui Pritikini küpsis.“
Olin lootnud näha õe näol naeratust, aga Samantha suutis vaid huuli kõverdada. Ilmatu hulk aastaid tagasi oli üks ta koolikaaslane toonud meile kuhja Pritikini küpsiseid. Ema oli ühte süüa proovinud ja hakkas sellest ajast nimetama kõiki kõvu asju Pritikini küpsisteks. Samantha ei pidanud seda kunagi naljaks, kuid mina leidsin alati, et see väljend ajab naerma.
„Jäta, Sam. Püüa näha elu helgemat poolt,“ laususin ma, nügides teda õrnalt küünarnukiga. „Said aru? Helgemat?“
Ulatasin avatud puslekarbi rahutegemise märgiks temale. Samantha naeratas napilt ja surutult.
„Olgu, ma aitan sind,“ ütles ta karpi vastu võttes. „Kas sul on plaati või puslematti, mida me kasutada saaksime?“
„Seesama laud sobib ka.“
„Aga kui pusle ära ei mahu?“
„Siis läheme teise salongi.“
Sama kiiresti, kui olin õe enda poole võitnud, kaotasin ta taas, meenutades talle, et elasin majas, milles on rohkem elutube kui üks. Ta surus oma huuled nii kõvasti kokku, et mulle näis, nagu vajuks kogu ta nägu sisse. Põhjusel, mida ma kunagi polnud mõistnud, oli tal tugev kinnisidee „Jethro miljonitest“. Sel moel meeldis Samanthale viidata mehe jõukusele. Ta ütles seda alati nii, nagu oleksin ma tahtlikult otsinud endale rikka elukaaslase, et õele ära teha.
Samantha näoilme püsis mõne sekundi muutumatuna, siis lõdvestus ootamatult. „Hakka ääretükke kokku panema,“ ütles ta mulle, olles täielikult karbile keskendunud. „Mina otsin need välja.“
Samal ajal, kui ma tükke ühendama hakkasin, viisid mõtted mind tagasi matusetalituse juurde ning ma taipasin, et Samantha polnud midagi mu ülistuskõne kohta öelnud.
„Mida sa mu kõnest arvasid?“ küsisin temalt. Tuline kurat, joodud viin muutis mind liiga julgeks. Tavaliselt oleksin ma viis aastat julgust kogunud, et sellise küsimusega lagedale tulla. Kui nii edasi läheb, pärin ma järgmiseks, mida põrgut ta ootas, kui ema kordagi haiglas vaatamas ei käinud.
„Su kõne oli kena,“ teatas Samantha kerge õlakehitusega, otsides hoolikalt õigeid tükke.
„Kena?“
„See oli hea.“
„Hea?“ Ma olin pahane. Olin veetnud kõnet kirjutades liiga palju tunde, et seda vaid „heaks“ peetaks.
„Jah, hea.“
„Kas sa arvad, et oleksid paremini hakkama saanud?“ küsisin õelt. „Tuleta meelde seda kõnet, mille sa pidasid mu kahekümne esimesel sünnipäeval.“
„Ma ei pidanud su kahekümne esimesel sünnipäeval mingit kõnet.“
„Sa tegid seda. Ütlesid väga labaselt, et meie kui õed oleme teineteise jaoks nagu turvavööd.“
„Ei öelnud. Ma ei ütleks midagi säärast.“
„Emme ja mina viskasime selle üle alati nalja, kui sind kohal polnud.“
„Ema ei olnud tookord isegi kohal.“
„Muidugi oli.“
„Ei, ei olnud,“ kordas Samantha kindlalt. „Mina peaksin ju teadma, sest koostasin külaliste nimekirja ja teda ma ei kutsunud.“
Olin kindel, et ema oli kohal olnud. Mäletasin seda hetke, kui ta istus Mount Lawleys koos minuga tagaaias armastajatele mõeldud pingil.
„Ja kuule,“ jätkas Samantha, „isegi kui ta oli seal ja isegi kui ma oleksin kõnet pidanud, ei oleks ema seda mäletanud, sel ajal oli ta peaaegu iga päev silmini täis.“
„Tegelikult on nii, Sam, et ta mäletas alati kõike,“ vastasin ma ja tundsin, kuidas viha mu kurku kraapis. Mind pahandas, kuidas õde ema alkoholilembusega alati liialdas, justkui joomine oleks olnud ainus asi, mida ta oma elus tegi. „Ta mäletas rohkem kui isa, kelle tähelepanu keskmes olid ta abikaasad.“
Ma teadsin, et kasutasin sõna „abikaasad“ nii, nagu oleks tal olnud kolmkümmend, mitte kolm naist. Teadsin ka, et Samantha üritas mind lõpetamata vaidlusse tagasi tõmmata.
„Vähemalt armastas ta oma abikaasasid. Tina armastas vaid pudelit,“ lausus ta, noppides puslekarbist järgmise tüki.
„Ja kes nüüd siin neetud mõrd on?“
„Sa oled purjus.“
„Ei ole. Olen „väsinud ja tundeline“. Täna matsime me oma ema.“
„Uskumatu, et sa purjus oled.“
Korraga tundsin väsimuse kogu raskust. Ja liigse viina mõju.
„Lõpetame mängu,“ sõnasin ma.
„Olgu.“ Samantha tõusis püsti ja hakkas tühje klaase kokku korjama. „Ei mängi siis.“
„Ja ära klaase ka korja. Toitlustajad tulevad hommikul tagasi ja koristavad. Me maksame neile selle eest kopsaka summa.“
„Lase mul oma asjadega tegeleda.“
„Seni, kuni sinu asjad ei kaasa jälle Jethro plaadikogu,“ ütlesin ma.
„Milline inimene paneb plaadid ritta selles järjekorras, millal ta need ostis,“ pomises Samantha.
„Näiteks selline, kes hindab oma mälestusi?“
Samantha ühmas „ahah“ ja jätkas klaaside korjamist. Jätsin pusle sinnapaika ja viskasin end kogu pikkuses diivanile siruli.
