„Elena aitas Aelini,” käis Dorian peale, tema hingeõhk kähardus nende vahel. „Tema ei tõrkunud tagasi, ehkki teadis, mida see tema saatuse jaoks tähendab. Ja ka mitte Aelin, kellel ei saa olema pikka elu oma kaaslasega ega igavikku tema seltsis.” Nagu ka minul mitte. Tema süda hakkas kõmisema, maagia kerkis sellega. „Ja ometi sina küll. Sina põgeneks selle eest.”
Gavini hambad välkusid. „Erawani saab alistada väravat sulgemata.”
„Ütle mulle, kuidas, ja ma leian viisi selle tegemiseks.”
Ent Gavin jäi taas vait, tema käed tõmbusid külgedel rusikasse.
Dorian turtsatas tasahilju. „Oleks sa teadnud, oleks seda juba ammu tehtud.” Gavin raputas pead, kuid Dorian sööstis edasi. „Sinu sõbrad surid Erawani hordidega võideldes. Aita mul vältida sama saatust minu omade jaoks. Mõnele nende hulgas võib juba olla hilja.” Tema kõhus keeras.
Kas Chaol jõudis lõunamandrile? Vahest oleks parem, kui tema sõber poleks tulnud iial tagasi, kui ta oleks jäänud ohutult Anticasse. Isegi kui Chaol poleks iial teinud midagi sellist.
Dorian kiikas kaljunuki poole, mille tagant ta tuli. Enam polnud palju aega jäänud.
„Ja mis saab Adarlanist?” nõudis Gavin. „Sa jätaks selle kuningata?” Juba see küsimus rääkis piisavalt Gavini arvamusest Hollini kohta. „Niimoodi sa heastakski aastad, mida kulutasid kroonprintsina logeledes?”
Dorian võttis verbaalse hoobi vastu. See polnud muud kui tõde, mille andis mees, kes teenis selle nimetut jumalat. „Kas on enam üldse vahet?”
„Adarlan oli mu uhkuseks.”
„Enam see ei vääri seda,” nähvas Dorian. „See pole seda ammu aega väärinud. Vahest ongi sellele paras, kui rusudesse variseb.”
Gavin kallutas pea viltu. „Hoolimatu, ülbe poisi sõnad. Kas arvad, et oled ainus, kes on kannatanud kaotust?”
„Ja ometi paneb sinu hirm kaotuse ees valima ühe naise maailma saatuse asemel.”
„Kui sul oleks see valik – sinu naine või Erilea –, kas sa oleks valinud kuidagi teisiti?”
Sorscha või maailm. Küsimus kõlas õõnsalt. Osa tulest Doriani sees tõrkus. Ometi söandas ta öelda: „Sa petad end ees oleva tee koha pealt, ometi teenid tõejumalat.” Chaol rääkis talle nende kevadisest avastusest Riftholdi kanalisatsiooni all olnud katakombides. Unustatud luutemplist, kuhu kellegi käsi kirjutas Gavini pihtimuse surivoodil. „Mida on temal öelda Elena rolli kohta selles küsimuses?”
„Kõikenägija ei väidagi, et tal oleks sugulust nende selgrootute olenditega,” urises Gavin.
Dorian võis vanduda, et kurust kahises läbi tolmune, luukuiv tuul. „Mis ta siis on?”
„Kas ei võiks olla palju jumalusi paljudest paikadest? Osa sündinud siin ilmas, teised mujal?”
„See on küsimus, mille üle peaks vaidlema mõnel teisel korral,” surus Dorian läbi hammaste. „Kui me pole sõjas.” Ta hingas sügavalt sisse. Veel kord. „Palun,” kähistas ta. „Palun aita mul päästa mu sõbrad. Aita mul seda heastada.”
See oli kõik, mis talle tegelikult alles jäi – see ülesanne.
Gavin silmitses teda, vaagis teda taas. Dorian kannatas selle välja. Las loeb mis iganes tõtt, mis on tema hinge kirjutatud.
Kuninga nägu varjutas valu. Valu ja kahetsus, kui Gavin viimaks ütles: „Võti asub Morathis.”
Doriani suu tõmbus kuivaks. „Kus Morathis?”
„Ma ei tea.” Dorian uskus teda. Toores kabuhirm Gavini silmis kinnitas seda. Iidne kuningas noogutas Damarise poole. „See mõõk ei ole ehteks. Lase sellel end juhtida, kui sa ei saa iseennast usaldada.”
„See tõesti räägib tõtt?”
„Selle õnnistas Kõikenägija Ise pärast seda, kui vandusin talle ustavust.” Gavin kehitas õlgu, see oli pooleldi taltsutatud žest. Justkui poleks mees tegelikult iial lahkunud Adarlani metsikust loodusest, kus ta sõjapealikust ülemkuningaks kerkis. „Sa pead ise veel õppima, mis on tõde ja mis vale.”
„Aga kas Damaris aitab mul leida võtit Morathis?” Murda Erawani kantsi, kus valmistati kõiki neid kaelavõrusid...
Gavini suu tõmbus pingule. „Ma ei saa öelda. Aga seda ütlen sulle küll: ära suundu veel Morathi poole. Kuni sa pole valmis.”
„Ma olen valmis praegu.” Rumal vale. Gavin teadis seda samuti. Raske oli mitte katsuda kaela, seda kahvatut riba, mis igaveseks nahka rikkus.
„Morath pole lihtlabane kindlus,” lausus Gavin. „See on põrgu ja see pole lahke hoolimatute noormeeste vastu.” Dorian kangestus, kuid Gavin jätkas: „Sa tunned, millal oled tõeliselt valmis. Püsi siin laagris, kui suudad kaaslasi veenda. Rada otsib sind ise siit üles.”
Gavini ääred moondusid veelgi, tema nägu muutus sogaseks.
Dorian söandas sammu ette astuda. „Olen ma inimene?”
Gavini safiirsilmad pehmenesid ainult pisut. „Mina pole see, kes saab sellele vastata.”
Ja seejärel kuningas kadus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
