nõiad leiame?”
Manon kaalus seda ikka ja jälle. Kas Crochani nõiad teadsid, kes oli Lothian Mustnokk, et ta armastas Manoni isa – harva sündivat Crochani printsi. Et tema vanemad unistasid, uskusid, et lõid lapse, kes murraks Raudhammastel lasuva needuse ja ühendaks nende rahvad.
Mitte sõja, vaid rahu laps.
Ent need olid võõrad sõnad tema keelel. Armastus. Rahu.
Manon libistas kinnastatud sõrmega üle palmiku otsas rippuva punase kangaräbala. Kübeke tema poolõe keebist. Rhiannon. Nimetatud viimase nõidkuninganna järgi. Kelle nägu Manon kuidagi kandis. Manon lausus: „Eks ma vist palun Crochani nõidadel mitte lasta.”
Asterini suu tõmbus muigele. „Ma mõtlesin, enda kohta.”
Manon tõrkus harva millegi ees tagasi. Harva pelgas midagi. Aga öelda sõnu, neid sõnu... „Ma ei tea,” tunnistas ta. „Küll näeme, kui nii kaugele jõuame.”
Valge Deemon. Niimoodi Crochani nõiad teda kutsusid. Tema asus nende tapanimekirjas esimesel kohal. Nõid, kelle iga Crochani esindaja pidi silmates kohe tapma. Ainuüksi see asjaolu ütles, et nad ei teadnud, kes Manon nende jaoks on.
Ometi oli tema poolõde selle välja mõelnud. Ja seejärel lõikas Manon tal kõri läbi.
Manon Hõimuroimar, mõnitas vanaema teda. Matroon nautis tõenäoliselt iga Crochani südant, mille Manon talle viimase rohkem kui saja aasta jooksul Mustnokkade kantsi tõi.
Manon sulges silmad ja kuulas tuule õõnsat laulu.
Nende taga kõlas Abraxoselt kärsitu, näljane ving. Jah, nad kõik kannatasid neil päevil nälga.
„Me järgime sind, Manon,” sõnas Asterin tasaselt.
Manon pöördus nõo poole. „Kas ma väärin seda au?”
Asterini suu surus end kitsaks kriipsuks. Kerge kühm ninal – selle andis talle Manon. Ta murdis nina Omega söögisaalis põhjusel, et Asterin rüseles suud pruukinud Kollakoivaga. Asterin ei kaevelnud selle pärast iial. Tundus, et ta kannab Manonilt saadud keretäie meenutust märgina uhkusest.
„Manon, ainult sina saad otsustada, kas väärid seda.”
Manon lasi neil sõnadel paika loksuda, kui nihutas pilgu läänepoolsele silmapiirile. Vahest vääribki ta seda au, kui õnnestub viia nad tagasi koju, millele nad polnud saanud iial pilku heita.
Kui nad elavad üldse üle selle sõja ja kõik hirmsad asjad, mida tuleb teha enne, kui see kõik läbi saab.
Ei olnud kerge lipsata minema kolmeteistkümne magava nõia ja nende lohemadude juurest.
Kuid Dorian Havilliard jälgis neid – nende vahikordi, seda, kes magas sügavaimalt, kes võis anda teada, et nägi teda nende väikese lõkke juurest minema kõndimas ja kes oleks oma suud kinni hoidnud. Nädalaid ja nädalaid sellest ajast saati, kui jäi püsima selle mõtte juurde. Selle plaani juurde.
Nad püstitasid laagri väikesele eendile, kus peitusid ammu jahtunud jäljed Crochani nõidadest, ja varjusid pea kohale ulatuva kalju alla, lohemaod nahkse soojuse seinana nende ümber.
Talle anti selle tegemiseks mõned minutid. Ta harjutas nüüd nädalaid – ei teinud erilist stseeni sellest, et tõusta keset ööd, ei enamat unisest mehest, kes pidi rahulolematult trotsima jäist ilmastikku ja käima asjal. Lasi nõidadel harjuda öiste käikudega.
Lasi ka Manonil sellega harjuda.
Kuigi nende vahel polnud midagi välja kuulutatud, sattusid nende magamisasemed ikkagi igaks ööks üksteise kõrvale. Mitte et laagritäis nõidu oleks pakkunud mingitki võimalust temaga mürada. Ei, selle tarbeks olid nad leppinud talve tõttu alasti metsade ja lund täis tuisanud kurudega, käed kobamas igat paljast nahalappi, mida nad julgesid kargele õhule paljastada.
Nende ühinemised olid üürikesed ja metsikud. Hambad ja küüned ja lõrin. Ja mitte ainult Manonilt.
Ent pärast päev otsa kestnud viljatut otsingut, olles vaevalt enamat kui uhke valvur neid jahtinud vaenlase vastu sel ajal, kui tema sõbrad veritsesid nende maade päästmise nimel, vajas Dorian vallandumist sama palju kui Manon. Nad ei arutanud seda iialgi – seda, mis neid vaevab. See sobis talle hästi.
Dorianil polnud aimugi, mis sorti meheks see ta teeb.
Enamikul päevadel, kui aus olla, tundis ta vähest. Tundis vähest juba kuude kaupa, kui jätta kõrvale need varastatud ja meeletud hetked Manoniga. Ja kui jätta kõrvale hetked, kui ta harjutas Kolmeteistkümnega ja mingi tömp raev ajas teda ikka mõõka vibutama, ikka püsti tulema, kui nad ta maha paiskasid.
Mõõgakunst, vibu, noatöö, jälitamine – nad õpetasid talle kõike, mida ta palus. Lisaks soliidsele Damarisele, nõidade noale, mis rippus nüüd ta mõõgavööl. Selle kinkis talle Sorrel, kui Dorianil õnnestus esimest korda kivinäoga teine asetäitja maha suruda. Kaks nädalat tagasi.
Ent õppetundide lõppedes väikese lõkke ümber istudes, mida nad julgesid igal ööl süüdata, mõtiskles Dorian, kas nõiad suudavad nuuskida tema kandu näksivat rahutust.
Kas sortsid suudavad nüüd nuuskida, et ta ei kavatsenudki käia jäisel ööl pissil, kui põikles nende magamisaluste vahel ja siis läbi kitsa pilu Asterini taevasinise emase Narene’i ning Abraxose vahel. Ta noogutas sinnapoole, kus Vesta vahipostil seisis. Hoolimata käredast külmast heitis punapäine nõid talle nurjatu muige enne, kui Dorian keeras ümber kaljuse nuki nurga ja silmist kadus.
Dorian valis tema vahikorra põhjusega. Kolmeteistkümne seas leidus neid, kes ei naeratanud kunagi. Näiteks Lin näis endiselt arutlevat, kas lõikuda Dorian lahti tema soolikate uurimiseks. Ja siis veel Imogen, kes hoidus omaette ega naeratanud mitte kellelegi. Thea ja Kaya reserveerisid naeratused tavaliselt üksteisele, ning kui naeratasid Faline ja Fallon – rohesilmsed deemonkaksikud, nagu teised neid kutsusid –, tähendas see kohe põrgu vallandumist.
Kõik nad võinuks olla kahtlustavad, kui ta haihtub liiga kauaks. Ent temaga häbitult flirtiv Vesta – tema oleks lasknud Dorianil väljaspool laagrit jõlkuda. Tõenäoliselt hirmust selle eest, mida Manon oleks temaga teinud, kui teda oleks märgatud pimeduses Dorianile järel hiilimas.
Värdjas – Dorian oli värdjas, et neid niimoodi ära kasutas. Et hindas ja jälgis neid, kui nemad parajasti riskisid Crochani nõidade leidmisel kõigega.
Aga polnud vahet, kas ta hoolib. Neist. Endast vist ka. Hoolimine polnud toonud talle midagi head. Ei toonud Sorschale midagi head.
Ja nagunii polnud see oluline, kui ta loobus kõigest Wyrdi värava sulgemise eesmärgil.
Damaris oli tema külje peal koormaks – ent see polnud midagi, võrreldes kahe esemega, mis topiti tema raske kuue taskusse. Halastaval kombel õppis ta kähku summutama nende sosinat, nende ebamaist viipamist. Enamiku osa ajast.
Ükski nõidadest ei küsinud, miks ta lasi end nii kergesti veenda loobuma kolmanda Wyrdi võtme jahtimisest. Ta teadis, et parem on mitte raisata aega vaidlemisele. Niisiis ta plaanis ja lasi neil, lasi Manonil uskuda, et on rahul oma rollis, kus pidi neid maagiaga kaitsma.
Jõudnud rahnust looritatud lagendikule, mille ta varasemalt sihitult ringi uitamise maski all
