kulmu sinakaslilla varjundi peale Gavrieli silmade all. Tema silmade all laius sama, tal polnud kahtlustki. Vähemalt hakkasid tal eelmisel kuul päevad, hoolimata rängast reisimisest, mis põletasid kõhus ära igasugused toiduvarud.
See oli eriliselt alandav. Selgitada kolmele sõdalasele, kes juba niigi haistsid tema verd, et ta vajas varusid. Sagedasemaid peatusi.
Ta ei maininud krampe, mis väänasid sisikonda ja selga ning sähvasid mööda reisi. Ta ratsutas, hoidis pead all. Ta teadis, et nad oleks peatunud. Isegi Rowan oleks peatunud, et lasta tal puhata. Ent iga kord teekonnal vahepeatust tehes nägi Elide seda raudkasti. Nägi piitsa verest läikimas, kui see läbi õhu raksatas. Kuulis Aelini röökimist.
Tema läks, et Elidet kaasa ei võetaks. Ta ei kõhelnud end Elide asemel pakkumast.
Ainuüksi see mõte hoidis Elidet oma mära seljas. Need paar päeva muutsid veidi kergemaks puhtad linaribad, mida Gavriel ja Rowan pakkusid, kahtlemata oma särkide küljest. Elidel polnud aimugi, millal nad neid lõikusid.
Elide hammustas õuna ja mõnules magushapu krõmpsutamise käes. Rowan jättis võetud puuviljade eest kiirelt kahanevast varust kännule isegi paar vaskmünti.
Varsti tuleb neil eineid varastada. Või hobused maha müüa.
Korrus kõrgemal kostis suletud akende tagant mütsumist, mida täkkis summutatud meeshääle hõikumine.
„Mis sa arvad, kas seekord veab meil paremini?” küsis Elide vaikselt.
Gavriel uuris peene võrestikuna nikerdatud ja siniseks värvitud luuke. „Pean lootma.”
Õnn kulus tõepoolest neil päevil õhukeseks. Neil jagus seda pärast neetud randa Eyllwes imevähe, kus Rowan tunnetas sikutust tema ning Aelini vahelisel kaaslassidemel ja tuli selle kutse järel üle ookeani. Ent jõudes paari tormise metsikul veel veedetud jubeda nädala järel siinsele rannikule, polnud jäänud enam midagi jälitamisväärset.
Ei mingit märki Maeve allesjäänud laevastikust. Ei üheski sadamas kippu ega kõppu kuninganna laevast Ööbikust. Ei mingit uudist, et ta oli tagasiteel oma troonile Doranelle’is.
Kuulujutud olid ainsad, millele sai toetuda ja mis lohistas neid üle sügava lumelasu all mägede, läbi tihedate metsade ja kuivanud tasandike.
Kuni eelmise kuningriigini, eelmise linnani, tänavateni, mis olid tuubil täis hingedepäeva tähistavaid pidutsejaid, kes austasid jumalusi siis, kui kardin maailmade vahel kõige õhem näis.
Nad ei osanud uneski aimata, et jumalused polnud muud kui olendid teisest ilmast. Et igasugune jumalate pakutav abi, igasugune abi, mida peenike hääl Elide õla taga pakkus, tulenes ühestainsast eesmärgist: minna tagasi koju. Etturid – see kõik, mida Elide ja Aelin ning ülejäänud olid nende jaoks.
Seda kinnitas asjaolu, et Elide polnud Anneithi juhendamisest kuulnud kippu ega kõppu pärast seda koletut päeva Eyllwes. Ainult müksatusi pikkade päevade jooksul, justkui oleks need meenutanud tema kohalolu. Et keegi vahib pealt.
Et kui neil õnnestub täita oma ülesanne ja leida Aelin, oodati noorelt kuningannalt ikkagi seda, et ta maksaks jumalustele selle kõrgeima hinna. Kui Dorian Havilliardil ja Manon Mustnokal õnnestub leida kolmas ja viimane Wyrdi võti. Kui noor kuningas ei pakkunud end ise Aelini asemel ohvriks.
Niisiis talus Elide neid kohatisi mükse, keeldus mõtisklemast selle üle, mis sorti olend temast niimoodi huvituma hakkas. Neist kõigist.
Elide heitis need mõtted kõrvale, kui nad kammisid läbi tänavaid ja kuulatasid, et tabada igat sosinat Maeve asukoha küsimuses. Päike loojus ja Rowan lõrises iga mööduva tunniga, mis ei toonud kaasa midagi. Nagu ei toonud ka kõigis teistes linnades.
Elide sundis neid jalutama edasi lõbusatel tänavatel märkamatuna ja silmatorkamatuna. Ta meenutas Rowanile iga kord, kui too hambaid välgutas, et silmi leidus igas kuningriigis, igal maal. Ja kui valla pääses jutt, et üks salk haldjasõdalasi hirmutas Maevet otsides linnu, oleks see kindlasti jõudnud kohe haldjakuningannani.
Laskus öö ja linnamüüride taga süüdati rulluvatel kuldsetel küngastel lõkked.
Rowan lõpetas viimaks urisemise selle vaatepildi peale. Justkui oleks need sikutanud mingit niiti mälestustes ja valus.
Ent siis möödusid nad kõrtsi ette jooma tulnud haldjasõdalaste rühmast ja Rowan tardus. Mõõtis sõdalasi selle külma, kaalutleva moega, mis ütles Elidele, et ta sepitses mingit plaani.
Kõrvaltänavale põigates ladus haldjaprints selle välja käredate, jõhkrate tingimustena.
Nädal hiljem, ja siin nad nüüd olid. Ülal hoones paisus hõikumine valjemaks.
Elide grimassitas, kui puidu raksumine summutas helisevaid linnakelli. „Kas peaksime aitama?”
Gavriel libistas tätoveeritud käega läbi kuldjuuste. Sõdurite nimed, kes tema juhtimise all langesid, selgitas ta Elidele, kui viimane söandas eelmisel nädalal selle kohta pärida. „Ta on peaaegu lõpetanud.”
Tõepoolest, isegi Lorcan kortsutas nüüd kärsitult kulmu Elide ja Gavrieli kohal oleva akna poole.
Kui lõunakellad helina lõpetasid, paiskusid ka luugid lahti.
„Purunesid” oli isegi parem sõna, sest sealt paiskusid lennates välja kaks haldjameest.
Üks pruunijuukseline ja verine kogu kriiskas alla sadades.
Prints Rowan Whitethorn ei lausunud midagi, vaid langes koos temaga. Hoidis meest endiselt kinni, hambad irevil.
Elide astus kõrvale ja jättis neile küllalt ruumi, kui nad mürtsatasid kõrvaltänavale kastihunnikusse nii, et puupinde ning rämpsu lendas kõrgele õhku.
Ta teadis, et tuulepahvakas ei lasknud kukkumist muutuda surmavaks sellele laiaõlgsele mehele, keda Rowan sinise kuue kraed pidi rusuhunnikust välja tiris.
Temast polnud neile surnuna mingit kasu.
Gavriel tõmbas noa ja püsis Elide kõrval, kui Rowan virutas võõra tänavamüüri vastu. Printsi näos polnud midagi lahket. Mitte midagi sooja.
Ainult külmavereline kiskja. Põrgulikult kinni selles, et leida üles tema südant hoidev kuninganna.
„Palun,” puterdas mees. Tavakeeles.
Rowan leidis ta niisiis üles. Neil polnud lootustki Maevet jälitada, taipas Rowan hingedepäeval. Ent leida üles väeülemad, kes teenisid Maevet ning jaotati erinevate kuningriikide vahele laenuna surelike valitsejate alluvusesse – seda said nad teha küll.
Ja mees, kelle peale Rowan lõrises, endal huul veritsemas, oli väeülem. Sõdalane, õlgade laiusest lihaseliste reiteni. Ometi mõjus ta Rowani kõrval kääbusena. Gavrieli ja Lorcani kõrval ka. Justkui oleksid nad kolmekesi isegi haldjate seas täiesti teisest tõust.
„Nüüd käib asi nii,” pressis Rowan halisevale väeülemale, hääl surmavalt tasane. Printsi suud kaunistav jõhker naeratus pani lõhkisest huulest vere jooksma. „Kõigepealt murran su jalad, võib-olla osa selgroost, et sa ei saaks roomata.” Ta osutas verise näpuga põiktänavat mööda edasi. Lorcani poole. „Sa tead, kes too on, eks?”
