hunti vaadata. Kui ta jõudis nii lähedale, liiga lähedale murdumisele. Ja ainult lugu takistas tal sinna jõudmast.
Ükskord ammu, ühel maal, mis ammu põlenud tuhaks, elas üks noor printsess, kes armastas oma kuningriiki...
Sõnad, mis ta lausus ühele printsile. Kunagi – ammu.
Jää ja tuule printsile. Printsile, kes oli tema päralt ja kelle päralt oli tema. Ammu enne, kui side nende hingede vahel sai neile teatavaks.
Just printsile langes nüüd selle kunagi hiilgava kuningriigi kaitsmine.
Printsile, kelle hõngu suudlesid männid ja lumi, see oli hõng kuningriigist, mida ta armastas oma kulutulest südamega.
Isegi siis, kui küti asjatoimetusi juhendas tume kuninganna, mõtles printsess tema peale. Hoidis kinni tema mälestusest nii, nagu oleks see olnud kivirahn raevutsevas jões.
Ämbliku muigega tume kuninganna üritas seda tema vastu kasutada. Tema punutud obsidiaanvõrkudes, iga murdehetke kulminatsiooni kootud illusioonides ja unistustes proovis kuninganna käänata mälestust mehest võtmena printsessi mõistusesse.
Nad olid hägustumas. Valed ja tõed ja mälestused. Uni ja mustavus raudkirstus. Need päevad ruumi keskele kivialtarile köidetuna või laes oleva konksu küljes rippudes või kiviseinale kinnitatud kettide vahele tõmmatuna. See kõik hakkas hägustuma nagu tint vees.
Niisiis rääkis ta endale seda lugu. Ka pimedus ja leek sügaval tema sees sosistas talle seda ja tema laulis seda neile vastu. Jõesüdame sisse saarele peidetud kirstu lukustatud printsess lausus seda lugu uuesti ja uuesti ning lasi neil vallandada oma keha peale lõpmatu valu.
Ükskord ammu, ühel maal, mis ammu põlenud tuhaks, elas üks noor printsess, kes armastas oma kuningriiki...
F1f
Lumi sadas varakult maha.
Isegi Terraseni kohta paiskusid esimesed sügisvihurid sinna ammu enne oma tavapärast saabumist.
Aedion Ashryver polnud päris kindel, kas see oli õnnistuseks. Aga kui see hoidis Morathi leegioni kas või natukene kauem nende lävelt eemal, kavatses ta laskuda põlvili, et jumalaid tänada. Isegi kui needsamad jumalad ähvardasid kõike, mida ta armastas. Kui teisest ilmast olendeid sai üldse jumalusteks pidada.
Ega nagunii oli Aedionil tähtsamaid asju, mille üle juurelda, leidis ta.
Neil kahel nädalal pärast seda, kui ta oma Turmaga taas kokku sai, ei silmanud nad märkigi Erawani vägedest. Ei maal ega õhus. Paks lumi hakkas langema vaevalt kolm päeva pärast nende naasmist ja takistas niigi aeglast protsessi, mille käigus koliti väed nende ühinenud armaadalt Turma ulatuslikku laagrisse Theralise tasandikul.
Laevad seilasid Florine’i jõge pidi üles kohe Orynthi lävele. Sokusarvede mägedelt puhunud krõbedas tuules lehvisid igat värvi lipud: Wendlyni koobaltsinine ja kuld, Briarcliffi Anseli must ja veripunane, Whitethorni kuningliku suguvõsa ja nende arvukate nõbude sätendav hõbe. Üle kogu laevastiku jagunenud Hääletutel Tapjatel lippu ei olnud, kuid nende tuvastamiseks ei läinud ka ühtki vaja – neil olid kahvatud riided ja terve rida imekauneid, jõhkraid relvi.
Laevad pidid varsti liituma taas Florine’i suudmesse jäetud järelväega ja patrullima rannikul Iliumist Suriani, kuid jalaväelased – peamiselt kroonprints Galan Ashryveri vägedest – suundusid eesliinile.
Eesliinile, mis mattus nüüd meetripaksuse lume alla. Ja seda pidi tulema veel.
Allsbrooki taga ühte kitsasse Sokusarvede kurusse peituv Aedion kortsutas pahaselt taeva poole kulmu.
Tema kahvatu karusnahk sulandas ta kaljuse eendi hallikasvalgesse ja kapuuts varjas kuldseid juukseid. Ja hoidis meest soojas. Paljud Galani väed polnud Wendlyni mõõduka kliima tõttu iial lund näinud. Whitethorni kuninglik suguvõsa ja nende väiksem armee ei olnud kuigi paremas seisus. Niisiis andis Aedion Kyllianile, oma kõige usaldusväärsemale ülemale käsu hoolitseda selle eest, et neid hoitaks võimalikult soojas.
Nad olid kodust kaugel ja võitlesid kuninganna nimel, keda nad ei tundnud või kellesse nad vahest koguni ei uskunudki. See kibe külm võis tahtmise tühjaks imeda ja rahulolematust idandada kiiremini kui tippude vahel kihutav jäine tuul.
Aedionile jäi silma liikumisvärelus kuru teisel küljel, see oli nähtav ainult seetõttu, et mees teadis, kuhu vaadata.
Naine oli end temast paremini maskeerinud. Ent Lysandral oli see eelis, et naine kandis nende mägede jaoks aretatud kasukat.
Mitte et Aedion oleks talle seda öelnud. Või isegi naise poole vaadanud, kui nad sellel luuremissioonil lahku läksid.
Aelin ajas väidetavalt Eldryses salajasi asjatoimetusi ning jättis Galanile ja oma uutele liitlastele selgitava sedeli oma kadumise kohta. See lubas Lysandral neid sellel ülesandel saata.
Mitte keegi ei märganud, et nende peaaegu kahe kuu jooksul, kui nad seda teesklust säilitasid, ei suutnud tulekuninganna ette näidata sädemekübetki. Või et tema ja kujumuutja ei ilmunud iial välja samas kohas. Ja mitte keegi, ei Punase kõrbe Hääletud Tapjad ega Galan Ashryver ega väed, kelle Briarcliffi Ansel armaadaga oma ülejäänud, suurema väekontingendi ees ette saatis, ei tabanud vähimatki märki, mis ei kuulunud üldse Aelinile. Samuti ei märganud nad põletusarmi kuninganna randmel, mida Lysandra ei suutnud muuta sõltumata sellest, millist nahka ta kandis.
Ta tegi armi varjates tublit tööd kinnaste või pikkade varrukate abil. Ja kui kunagi paistiski välgatus sellest armistunud nahast, sai seda vabandada välja osana allesjäänud ahelajälgedest.
Ta lisas ka võltsarme, täpselt sinna, kus need Aelini kaunistasid. Koos naeru ja nurjatu irvega. Uhkeldamise ja liikumatusega.
Aedion suutis vaevu tema vaatamist välja kannatada. Temaga rääkimist. Ta tegi seda üksnes seepärast, et pidi samuti seda pettust säilitama. Teesklema, et on naise ustav nõbu, kartmatu väeülem, kes peab viima Aelini ja Terraseni võidule. Olgu see nii ebausutav kui tahes.
Niisiis mängis ta rolli. Üht paljudest, mille oli elu jooksul ülle tõmmanud.
Ent samal hetkel, kui Lysandra vahetas kuldjuuksed tumedate lokkide vastu, Ashyveri silmad smaragdide vastu, lõpetas Aedion tema olemasolu tunnistamise. Mõnedel päevadel tundus mehe rinnale tätoveeritud Terraseni sõlm, mille vahele olid põimunud tema kuninganna ja tärkava õukonna nimed, justkui põletusmärgina. Eriti just selle naise nimi.
Aedion võttis ta missioonile kaasa üksnes selleks, et muuta seda kergemaks. Ohutumaks. Riskida tuli ka teiste eludega peale Aedioni enda oma, ja kuigi ta oleks võinud selle luureülesande heita mõnele Turma üksusele, pidi ta end liigutama.
Neil kulus üle kuu, et värskelt leitud liitlastega Eyllwest seilata ja Riftholdi lähistel Morathi laevastiku eest põigelda ning seejärel nendel kahel nädalal sisemaale liikuda.
Nad lõid vähest lahingut, kui üldse. Ainult paar uitavat Adarlani sõdurisalka, nende seas polnud ühtki valgi ja neile tehti kiiresti ots peale.
Aedion kahtles, kas Erawan kavatseb kevadeni oodata. Kahtles, kas vaikusel on ilmaga midagi pistmist. Ta arutas seda oma meeste ja Darrow’ ning teiste isandatega paar päeva tagasi. Erawan ootab tõenäoliselt taliharjani, kui Terraseni
