kujumuutja käte vahele ja peaaegu nuuksus rõõmust. Evangeline’i õlad vappusid ja Lysandra naeratas sügavalt ning soojalt tüdruku pead silitades. „On sul hästi?”
Kogu ülejäänud maailma jaoks oleks kujumuutja mõjunud rahuliku ja tüünena. Kuid Aedion tundis teda – tundis tema tujusid, salajasi märke. Teadis seda, et kerge värelus tema sõnades oli tõend raevutsevast voost selle imekauni pinna all.
„Oh jaa!” hõiskas Evangeline ja tõmbus tagasi, et Reni poole särada. „Tema ja isand Murtaugh tõid mu siia varsti pärast seda. Välejalg on temaga, muide. Ma mõtlen, Murtaugh’ga. Tema meeldib koerale rohkem, sest mees toob talle kogu päeva salaja maiusi. Ta on juba praeguseks paksem kui kodukass.”
Lysandra naeris ja Aedion muigas. Tüdruku eest hoolitseti hästi.
Justkui seda ise taibates pomises Lysandra Renile tasaselt nurruval häälel: „Aitäh sulle.”
Reni põski värvis puna, kui ta jalgele tõusis. „Mõtlesin, et tal oleks siin ohutum kui sõjalaagris. Vähemalt mugavam.”
„Oh, see on kõige imetoredam paik, Lysandra,” säutsus tüdruk kujumuutja kätt oma pihkude vahele pigistades. „Murtaugh viis mind isegi ühel pärastlõunal Caraverre’i. Ma mõtlen enne seda, kui hakkas lund sadama. Sa pead seda nägema. Künkad ja jõed ja ilusad puud, kohe mägede vastas. Mulle tundus, et märkasin kaljudel peituvat varjuleopardi, aga Murtaugh ütles, et see oli mu meelepete. Vannun, et see oli see – isegi sinust suurem! Ja see maja! See on kõige armsam maja, mida olen iial näinud, taga on müüriga aed. Murtaugh ütleb, et suvel on see täis juurvilju ja roose.”
Silmapilguks ei suutnud Aedion taluda emotsiooni Lysandra näol, kui Evangeline vatras selle krundiga seotud suurejoonelistest plaanidest. Valulik igatsus elu järele, mis tõenäoliselt napsatakse ära enne, kui tal avaneb võimalus seda enda omaks kuulutada.
Aedion pöördus Reni suunas, isanda pilk kinnitus Lysandrale. Nagu alati, kui naine võttis inimkuju.
Võideldes tungiga lõugu kokku suruda, pressis Aedion: „Niisiis tunned Caraverre’i ära.”
Evangeline jätkas lõbusat vada, ent Lysandra libises nende poole.
„Darrow ei ole Allsbrooki isand,” nentis Ren vaid.
Tõepoolest. Ja kes poleks tahtnud endale nii kena naabrit?
See tähendab, kuni ta ei elanud Orynthis teise naha ja krooni all ning ei kasutanud Aedioni selleks, et sigitada võltsitud kuninglikku vereliini. Vaevalt enamat kui sugutäkk.
Lysandra noogutas taas tänutäheks ja Reni puna süvenes. Justkui poleks nad kulutanud kogu päeva lumes sumbates ja valge tappes. Justkui poleks vereläga lõhn endiselt nende külge klammerdunud.
Tõepoolest, Evangeline nuhutas Lysandra ümber mähkunud keepi ja kortsutas pahaselt kulmu. „Sa lõhnad jubedalt. Teie kõik.”
„Kombed,” manitses Lysandra, kuid naeris.
Evangeline pani käed puusa žestiga, mida Aedion oli Aelini juures näinud nii palju kordi, et tema süda valutas seda vaadates. „Sina ise palusid mul öelda, kui sa kunagi haisema peaks. Eriti su hingeõhu puhul.”
Lysandra muigas ja Aedion võitles suunurga kergitusega. „Nagu minagi.”
Evangeline sikutas Lysandra kätt ja üritas kujumuutjat koridori mööda edasi lohistada. „Võid minuga tuba jagada. Seal on vannituba.” Lysandra loovutas ühe sammu.
„Kena tuba külalisele,” ümises Aedion kulme kergitades. See pidi olema seal üks uhkemaid, kui selle juurde kuulus isiklik vannituba.
Ren tõmbas pea õlgade vahele. „See kuulus Rose’ile.”
Tema vanim õde, kes mõrvati maagiaakadeemias koos Ralleni, Allsbrookide keskmise võsuga. Adarlani piiri lähedal asunud kool jäi otse sissetungivate vägede tee peale.
Isegi enne maagia langemist oleks neil olnud vähe kaitset kümne tuhande sõduri vastu. Aedion ei lubanud endale sagedasi meenutusi tapatalgutest Devellinis – selles kuulsusrikkas koolis. Kui palju õppis seal lapsi. Kuidas keegi ei pääsenud.
Ren oli lähedane mõlema vanema õega, kuid kõige enam elurõõmsa Rose’iga.
„Rose oleks talle meeldinud,” selgitas Ren ja nõksatas lõuaga Evangeline’i suunas. Sama armistunud, taipas Aedion, nagu Ren. Lõikehaava näol teenis Ren ära siis, kui mees põgenes tapapakult. Tema vanemate elud olid selle tähelepanu kõrvalejuhtimise hind, mis päästsid tema ja Murtaugh’. Evangeline’i armid pärinesid teistsugusest pääsemisest, kui tüdruk vältis napilt põrgulikku elu, mille all kannatas tema emand.
Aedion ei lubanud endal sageli meenutada ka seda asjaolu.
Evangeline tiris muudkui Lysandrat minema ega pannud vestlust tähelegi. „Miks te mind tulles ei äratanud?”
Aedion ei kuulnud Lysandra vastust, kui too lasi end saalist minema talutada. Kuna kujumuutja pilk kohtus tema omaga.
Lysandra üritas temaga neil kahel kuul rääkida. Mitu korda. Kümneid kordi. Aedion ei teinud temast välja. Ja viimaks Terraseni rannikule jõudes naine loobus.
Ta valetas Aedionile. Pettis teda nii põhjalikult, et ükski hetk nende vahel, ükski vestlus... ta ei teadnud, milline oli ehtne. Ei tahtnudki teada. Ei tahtnud teada, kas Lysandra üldse midagi sellest päriselt mõtles, kui Aedion nii rumalal kombel kõik tema ette avali jättis.
Aedion uskus, et see oli tema viimane jaht. Et ta oleks saanud võtta Lysandra jaoks aega, näidata talle kõike, mida Terrasenil on pakkuda. Näidata talle ka seda, mida mehel endal on pakkuda.
Valelik lits, nagu ta Lysandrat kutsus. Neid sõnu talle röökis.
Ta suutis piisavalt selgineda, et piinlikkust tunda. Ent raev jäi alles.
Lysandra silmad olid kartlikud, justkui küsides temalt: „Kas me ei võiks sellel harukordsel õnnehetkel vestelda sõpradena?”
Aedion vaid pöördus tagasi tule poole, heitis kõrvale naise smaragdsilmad, oivalise näo.
Ren võis ta endale saada. Isegi kui see mõte tekitas Aedionis tahtmise midagi purustada.
Lysandra ja Evangeline haihtusid saalist, tüdruk säutsus endiselt.
Lysandra pettumuse koorem püsis tontliku puudutusena.
Ren köhatas kurgu puhtaks. „Tahad mulle rääkida, mis teie kahe vahel toimub?”
Aedion lõikas tema poole ilmetu pilguga, mis oleks pannud väheldasemad mehed punuma. „Too kaart. Tahan kurud uuesti üle vaadata.”
Reni kiituseks läkski ta seda otsima.
Aedion vahtis tuld, mis oli tema kuninganna maagiasädemeta nii kahvatu.
Kui kaua veel, kuni lossi ümber ulguv tuul asendub Erawani elajate lõugamisega?
Aedion sai vastuse järgmise päeva koidikul.
Istudes suures saalis pika laua ühes otsas sel ajal, kui teises otsas sõid
