hirvesokk, kes põgenes puude vahele. Tunnid sellel altaril, labajalad purustatud iidsete riistade all. Hõbedajuukseline prints, kelle hõng oli juba ainuüksi kodune.
Need hägustusid ja veritsesid kokku, kuni isegi seesama hetk võis olla killuke illusioonist, mil ta põrnitses altari vastas oleva seina najal lebavat valget hunti.
Aelini sõrm kratsis jälle altari kumerat äärt.
Hunt pilgutas talle silmi – kolm korda. Nendel algsetel päevadel, kuudel, aastatel meisterdasid nad omavahel hääletu koodi. Kasutades neid väheseid hetki, kui Aelin oli suuteline kõnet endast välja sikutama, sosistades läbi peaaegu nähtamatute aukude raudkirstus.
Üks pilgutus tähendas jah. Kaks ei. Kolm oli: „Kas sinuga on kõik hästi?” Neli oli: „Ma olen siin, ma olen sinuga.” Viis oli: „See on päris, sa oled ärkvel.”
Fenrys pilgutas taas kolm korda silmi. Kas sinuga on kõik hästi?
Aelin neelatas kurgus oleva tihkuse tõrjumiseks, keel koorus suulaelt lahti. Ta pilgutas korra silmi. Jah.
Ta loendas hundi pilgutusi.
Kuus.
Fenrys leiutas selle ise. „Valevorst” või midagi sellist. Aelin keeldus seda konkreetset koodi tunnustamast.
Ta pilgutas uuesti silmi. Jah.
Tumedad silmad uurisid teda. Fenrys oli kõike näinud. Iga hetke sellest. Kui tal olnuks lubatud kuju muuta, võinuks ta rääkida Aelinile, mis oli võltsitud ja mis päriselt. Kui miski sellest oli olnud päriselt.
Ärgates ei piinanud teda mitte ükski vigastus. Ei mingit valu. Ainult mälestus sellest, mälestus Cairni naerunäost, kui mees teda ikka ja jälle lahti lõikas.
Cairn pidi ta jätma altarile põhjusega varsti naasta.
Aelin nihutas end piisavalt, et ahelaid sikutada, maski lukk surus kuklasse. Tuul ei riivanud põski ega enamikku nahast juba... ta ei teadnudki kui kaua.
Seda, mida ei katnud raud, varjas poolde reide langev varrukateta valge öösärk. Jättis jalad ja käsivarred paljaks, et Cairn saaks nende kallal tegutseda.
Leidus päevi, mälestusi sellest, et isegi öösärki polnud, noad kriipimas üle alakõhu. Aga iga kord silmi lahti lüües oli öösärk ühes tükis. Puutumatu. Plekitu.
Fenryse kõrvad läksid kikki ja tõmblesid. Kogu hoiatus, mida Aelin vajas.
Ta vihkas seda värinat, mis hakkas kerima luude ümber, kui jalutavad sammud sahistasid nelinurkse ruumi ja sellesse pandud raudukse taga. Ainus sissepääs. Ei mingeid aknaid. Kivisaal, mida ta vahel selle taga silmas, oli sarnaselt pitseeritud. Siia paika sisenes ainult vee hääl.
See paisus valjemaks, kui rauduks lukust lahti tehti ja valla ägises.
Ta sundis end mitte vappuma, kui pruunijuukseline mees lähenes.
„Juba ärkvel? Ma vist ei teinud sinuga piisavalt kõva tööd.”
See hääl. Aelin vihkas seda häält üle kõige. Kõõrutav ja külm.
Mees kandis sõdalase riietust, kuid tema saledal pihal ei rippunud vööl ühtki sõdalase relva.
Cairn märkas, kuhu naise silmad langesid ning ta patsutas puusal rippuvat rasket vasarat. „Nii et tahad innukalt veel.”
Aelinis polnud leeki, mida üles kutsuda. Mitte ainumast sädetki.
Mees marssis söepanni juures oleva väikese puuriida juurde ja toitis tuld paari haluga. See keerles ja pragises ning kargas näljaste näppudega puule kallale.
Aelini maagia isegi ei värelenud vastuseks. Isegi väikest maskipilu tema suul tempis raud.
Esmalt oli ta sellest keeldunud. Maitses rauda ja sülitas selle välja.
Naine jõudis kurnava veepuuduse tõttu suremise äärele, kuni nad sundisid seda ta kurgust alla. Seejärel lasid tal nälgida – nälgida kuni murdumiseni ja seejärel kugistas Aelin seda, mida iganes tema ette pandi, oli seal siis rauda või mitte.
Ta ei mõelnud kuigi tihti selle aja peale. Selle nõrkuse peale. Kui elevile Cairn sattus, kui nägi teda söömas, ja kui palju mees raevutses, kui see ikkagi soovitud tulemusi ei andnud.
Cairn laadis ka teise söepanni täis enne, kui nipsutas sõrmi Fenryse poole. „Sa võid käia saalis oma asja ajamas ja tuled siis kohe siia tagasi.”
Justkui oleks mingi vaim teda üles hiivanud, tatsas tohutu hunt välja.
Maeve oli isegi sellele mõelnud, kinkides Cairnile väe käskida, millal Fenrys sõi ja jõi, millal kuses. Ta teadis, et Cairn unustas selle vahel meelega ära. Koeralikud valukiunatused jõudsid Aelinini isegi raudkastis olles.
Päriselt. See oli olnud päriselt.
Mees tema ees, sõdalaseks koolitatu kõiges muus peale au ja vaimsuse, silmitses tema keha. „Kuidas me täna mängime, Aelin?”
Ta vihkas oma nime kõla mehe keelel.
Huul kägardus hammastelt.
Kiirelt kui rästik pigistas Cairn ohvri kõri piisavalt kõvasti, et sinikaid tekitada. „On alles raev, isegi praegu.”
Aelin ei kavatsenud iial sellest lahti lasta – sellest raevust. Isegi siis juhtis teda raev, kui ta vajus põlevasse merre enda sees, isegi siis, kui laulis pimedusele ja leegile.
Cairni sõrmed tungisid kõrri ja Aelin ei suutnud takistada temast ahhetanud lämbumishäält. „See kõik võib mööduda paari väikese sõnaga, printsess,” nurrus Cairn, laskudes piisavalt madalale, et tema hingeõhk riivaks Aelini suud. „Paar väikest sõna ning sina ja mina läheme igaveseks oma teed.”
Aelin ei kavatsenud iial neid sõnu lausuda. Iial poleks ta andnud verevannet Maevele.
Anda see ja loovutada kõik, mis tal oli. Muutuda igaveseks orjaks. Ja kutsuda kohale maailma hukk.
Cairni haare lõdvenes ja naine hingas sügavalt sisse. Ent mehe sõrmed püsisid kõrist paremal pool.
Ta teadis täpselt, millist punkti ja millist armi Cairni sõrmed riivasid. Kahte väikest märgikest Aelini kaela ja õla vahel asuvas kohas.
„Huvitav,” ümises Cairn.
Aelin tõmbas pea eemale ja paljastas taas hambad.
Cairn lõi teda.
Mitte näkku, seda kattev raud oleks mehe sõrmenukid verele käristanud. Üksnes Aelini kaitseta kõhtu.
Hingeõhk paiskus välja ja raud kõlksus, kui naine üritas tulutult end külili kerra tõmmata.
Hääletutel käppadel Fenrys loivas tagasi ja võttis sisse oma koha seina ääres. Hundi tumedates silmades lahvatas mure ja maruviha, kui Aelin õhku ahmis, kui ahelates jäsemed üritasid endiselt kägarduda alakõhu ümber. Ent Fenrys sai ainult kuulekalt maha laskuda.
Neli
