see polnud Elena, kelle ta plaanis verega välja kutsuda.
Kui lumi verest punaseks värvus, kui Dorian hoolitses selle eest, et tuul puhus endiselt tema lõhna nõialaagrist eemale, tõmbas mees Damarise tupest ja suskas selle Wyrdi märkide sõõri keskele.
Ja ootas siis.
Tema maagia oli ühtlane ümin temas. Väike leek, mille ta söandas esile kutsuda, oli keha soojendamiseks piisav. Et ta ei lõdiseks surnuks sel ajal, kui möödusid minutid.
Jää oli esimene ilming tema maagiast. Doriani arvates pidi see andma talle mingit sorti eelistuse selle vastu. Või vähemalt mingisuguse immuunsuse. Tal polnud kumbagi. Ja mees langetas otsuse, et kui ta piisavalt kaua suve kõrvetava kuumuse käes vastu peab, ei kavatse ta enam iial selle üle kaevelda.
Ta ihus isiklikku maagiat nii hästi, kui sai sellel nädalaid kestnud järelejätmatul, kasutul jahil. Ühelgi nõidadest ei olnud väge peale Loovutamise, mille kohta talle räägiti, et seda saab kutsuda esile vaid korra – hirmsa ja laastava toimega. Ent Kolmteist vahtis mõningase huviga, kui Dorian jätkas Rowani alustatud õppetunde. Jää. Tuli. Vesi. Ravi. Tuli. Lume tõttu osutusid katsed külmunud maapinnast elu välja meelitada võimatuks, kuid ta proovis ometi.
Ainus maagia, mis alati tema kutse peale välja kargas, jäi selleks nähtamatuks jõuks, mis suutis luid praksatada. See meeldis nõidadele kõige rohkem. Eriti põhjusel, kuna see muutis ta nende suurimaks kaitseks vaenlaste vastu. Surm – see oli tema anne. Kõik, mida Dorian pealtnäha suutis pakkuda neile, kes teda ümbritsesid. Selles mõttes polnud ta kuigi palju parem oma isast.
Leek voogas temast üle nähtamatu ja rahustavana.
Nad polnud kuulnud kippu ega kõppu Aelinist. Ega Rowanist ja nende kaaslastest. Mitte ühtki killukest sellest, kas kuninganna on endiselt Maeve vang.
Aelin oli valmis loovutama iga kübeme endast Terraseni ja nende kõikide päästmiseks. Dorian ei saanud teha vähem. Aelinil on kahtlemata rohkem kaotada. Kaaslane ja abikaasa, kes armastab teda. Õukond, kes järgneks talle põrgusse. Kuningriik, mis ootab ammu tema naasmist.
Dorian polnud muud kui tähistamata kalm ravitsejale, keda keegi ei meenutaks, üks murtud impeerium ja purustatud loss.
Dorian sulges viivuks silmad, tõrjus kõrvale vaatepildi lõhkevast klaaslossist, vaatepildi isast, kes tema poole sirutus, andestust anus. Koletis – see mees oli koletis igal võimalikul moel. Sigitas Doriani samal ajal, kui teda juhtis valgideemon.
Milliseks see tema muutis? Tema veri voolas punasena ja Doriani nakatanud valgiprints mõnules tema kallal maiustades, sundides Doriani nautima kõike seda, mida ta kaelavõru kandes tegi. Aga kas see tegi temast ikkagi täielikult inimese?
Pikalt hingeõhku välja puhudes avas Dorian silmad.
Lumise lagendiku teisel küljel seisis üks mees.
Dorian kummardas sügavalt. „Gavin.”
Adarlani esimesel kuningal olid tema silmad.
Õigemini, Dorianil olid Gavini silmad, mis anti edasi tuhande aasta jooksul nende vahel.
Ülejäänud osa iidse kuninga näost oli võõrapärane: pikad tumepruunid juuksed, järsud näojooned, suu sünge hoiak. „Sa oled märgid ära õppinud.”
Dorian kerkis kummardusest. „Olen lahtise peaga.”
Gavin ei naeratanud. „Kutsumisvõime pole anne, mida kergelt kasutada. Mind siia kutsudes riskid sa paljuga, noor kuningas. Arvestades seda, mida sa kaasas kannad.”
Dorian patsutas kuuetaskut, kus lebas kaks Wyrdi kivi. Ta ei teinud väljagi imelikust, hirmsast väest, mis tuksatas käe all vastuseks. „Kõik on neil päevil suur risk.” Ta ajas end sirgu. „Vajan su abi.”
Gavin ei vastanud. Tema pilk libises Damarisele, mis oli endiselt märkide vahele lumme torgatud. Kuninga isiklik ese. Samamoodi, nagu Aelin kasutas iidse kuninganna kutsumiseks Elena Silma. „Vähemalt hoidsid mu mõõka hästi.” Gavini silmad kerkisid Dorianile, need olid sama vahedad kui relv ise. „Kuigi ma ei saa öelda sama oma kuningriigi kohta.”
Dorian surus lõuapärad risti. „Pärisin isalt ühe segapuntra, kardan ma.”
„Sa olid Adarlani prints ammu enne seda, kui said selle kuningaks.”
Doriani maagia kobrutas jääks, see oli külmem kui öö tema ümber. „Siis võta seda nii, et üritan heastada aastatepikkust halba käitumist.”
Gavin vastas kaaslase pilgule hetke jooksul, mis venis igavikku. Tõeline kuningas, vaat see oli mees tema ees. Kuningas mitte ainult tiitli, vaid ka vaimsuse koha pealt. Nagu vähesed pärast seda, kui Gavin asetati puhkama tema enda kätega rajatud lossi vundamendi alla Avery jõe ääres.
Dorian pidas Gavini pilgu raskusele vastu. Las kuningas vaatab, mis temast järele jäi, las märkab kaamet riba tema kõri ümber.
Seejärel Gavin pilgutas korra, ainus märk lubadusest jätkata.
Dorian neelatas. „Kus asub kolmas võti?”
Gavin kangestus. „Mul on keelatud öelda.”
„Keelatud või ei ütle?” Eks ta vist oleks pidanud põlvitama, säilitama aupaklikku tooni. Kui mitmeid legende ta lapsena Gavini kohta luges? Kui palju kordi jooksis läbi lossi teeseldes, et õige kuningas seisab tema ees?
Dorian tõmbas kuue alt Orynthi amuleti ja lasi sellel kibeda tuule käes kõikuda. Sinikuldsest medaljonist imbus hääletut, tontlikku laulu – see kõneles keeltes, mida ei eksisteerinud. „Brannon Galathynius trotsis jumalusi, pani siia sisse võtme ja hoiatuse Aelinile. Vähim, mida saad teha, on anda mulle kätte suund.”
Gavini piirjooned hägustusid, kuid pidasid vastu. Polnud enam palju aega. Nende kummagi jaoks. „Brannon Galathynius oli üks ülbe värdjas. Olen piisavalt näinud, mida jumalate plaanidesse sekkumine kaasa toob. See ei lõpe hästi.”
„Selle tõi kaasa sinu naine, mitte jumalad.”
Gavin ajas hambad irevile. Ja kuigi mees oli ammu surnud, lahvatas Doriani maagia taas ja valmistus ründama.
„Minu kaaslane,” lõrises Gavin, „on selle hinnaks. Kui võtmed tagasi saadakse, haihtub minu kaaslane igaveseks. Kas tead, mis tunne see on, noor kuningas? Saada endale igavik – ja lasta see siis endal käest kiskuda?”
Dorian ei vaevunud vastama. „Sa ei soovi, et leiaksin kolmanda võtme, sest see tähendab Elena lõppu.”
Gavin ei öelnud sõnagi.
Dorian urises. „Lugematud surevad, kui võtmeid väravasse tagasi ei panda.” Ta toppis Orynthi amuleti tagasi kuuehõlma alla ja eiras taas luudel tukslevat ebamaist üminat. „Sa ei saa nii isekas olla.”
Gavin püsis vaiksena, tuul nihutas mehe tumedaid juukseid. Ent silmad värelesid ainult pisut.
„Ütle mulle, kus,” kähistas Dorian. Talle jäid vaid mõned minutid enne, kui isegi Vesta tuleks teda otsima. „Ütle, kus on kolmas võti.”
„Ka sinu elu kuulub äraandmisele.
