ega kõppu. Ta eeldas, et see on hea märk. Nende ellujäämine peituski salatsemises.
Aedion ütles: „Nii et raisata luuresalka väikeste mäekurude otsimiseks mõjub mõtlematuna.” Ta kratsis habemetüükas lõuga. Nad lahkusid eelmisel päeval enne koitu ning ta valis raseerimise asemel une. „See ei kõla mõistlikult, strateegilises mõttes. Nõiad oskavad lennata, niisiis on vähe kasu sellest, kui saata piilureid maastiku ohtusid õppima. Aga kui see informatsioon on maavägedele... Litsuda vägesid läbi selliste väikeste kurude võtaks mitmeid kuid, rääkimata ilmastikuriskist.”
„Nende piilur ainult naeris,” tõdes Ren pead vangutades. Tema õlgadeni mustad juuksed liikusid kaasa. „Mis meil jääb siin kahe silma vahele? Mida me ei näe?” Tulevalguses eristus lõikearm ta näol teravamalt. Meenutus jubedustest, mida Ren pidi kannatama ja mida tema pere üle ei elanud.
„Võib olla selleks, et me muudkui edasi oletaks. Et sundida meid vägesid ümber jaotama.” Aedion toetas käe kaminasimsile, soe kivi imbus endiselt külmunud nahka.
Ren pani tõepoolest Turma valmis neil kuudel, mil Aedion oli ära. Ta tegi tihedat koostööd Kyllianiga, et asetada neid Orynthist nii kaugele lõunasse, kui Darrow’ lõõg lubas. See, tuli välja, oli vaevalt kaugemal eelmägedest, mis ääristasid Theralise tasandiku lõunapoolset serva.
Ren loovutas sellest ajast saati võimu Aedionile, kuigi Allsbrooki isanda taaskohtumine Aeliniga oli ülimalt jäine. Sama külm kui kantsi väljast piitsutav lumi, kui täpne olla.
Lysandra mängis oma rolli hästi, vallates meisterlikult Aelini süütunnet ja kärsitust. Ja sellest ajast peale vältis ta targu igat olukorda, kus nad oleks võinud rääkida minevikust. Mitte et Ren oleks ilmutanud tungi meenutada aastaid enne Terraseni langemist. Või möödunud talve sündmusi.
Aedion sai vaid loota, et ka Erawan poleks endiselt teadlik sellest, et Tuletooja enam nende keskel ei asu. Sellele, mida Terraseni enda väed oleks teinud või öelnud, kui nad taipavad, et Aelini leegid neid lahingus ei kaitse, ei tahtnud ta mõeldagi.
„See võib olla ka ehtne manööver, mille avastamisega meil vedas,” mõtiskles Ren. „Nii, kas me riskime vägede viimisega kurudesse? Mõned juba asuvad Orynthi taga Sokusarvedes ja selle taga olevatel põhjatasandikel.”
Nutikas käik Renilt – veenda Darrow’d, et too lubaks määrata osa Turmast Orynthi taha juhuks, kui Erawan kavatseb seilata põhja ja rünnata sealt. Ta ei saanud selle värdja juures midagi välistada.
„Ma ei taha, et Turm liiga õhukeseks venitatakse,” sõnas Aedion tuld uurides. Nii erinev oli see leek. Nii erinev Aelini tulest. Justkui oleks tema ees olnu kummitus, võrreldes elusolendiga, milleks oli tema kuninganna maagia. „Ja meil pole endiselt piisavalt vägesid, et neid oleks üle.”
Isegi Aelini meeleheitliku, vapra manööverdamise puhul ei küündinud tema võidetud liitlased Morathi täieliku võimsuse ligilähedalegi. Ja kogu see tema korjatud kuld ei toonud suurt kasu nende juurde ostmisel – lihtsalt alles oli jäänud liiga vähe päid, keda üldse nendega liituma meelitada.
„Aelin ei paistnud tundvat erilist muret, kui Eldrysesse lehvis,” pomises Ren.
Hetkeks viibis Aedion verest imbunud liivaribal.
Raudkast. Maeve piitsutas Aelini ja pani ta sõna otseses mõttes kirstu. Ja seilas siis Mala-teab-kuhu, kaasas surematu sadist.
„Aelinil on omaenda plaanid,” kiskus Aedion sisimast välja venivat kõnet võimalikult hästi välja, ehkki vale lämmatas teda. „Neist räägib ta meile alles siis, kui on õige aeg.”
Ren ei lausunud sõnagi. Ja kuigi kuninganna, kelle tagasitulekut Ren uskuma jäi, oli illusioon, lisas Aedion: „Kõike, mida Aelin teeb, teeb ta Terraseni heaks.”
Ta ütles Aelinile sel päeval nii jubedaid asju, kui too ilkenid maha võttis. „Kus on meie liitlased?” nõudis ta. Aedion üritas endiselt endale selle eest andestada. Kõige selle eest. Tal polnud muud, kui see üks võimalus asja heastada. Teha nii, nagu Aelin palus, ja päästa nende kuningriik.
Ren kiikas kaksikmõõkadele antiiksel laual nende taga. „Ometi ta lahkus.” Mitte Eldrysesse, vaid kümme aastat tagasi.
„Me kõik oleme sel kümnendil vigu teinud.” Jumalad teadsid, et Aedionilgi tuleb veel küllalt neid heastada.
Ren tõmbus pingule, justkui oleks teda vaevanud valikud ta selga näksinud.
„Ma pole talle kunagi rääkinud,” lausus Aedion vaikselt, et sarikatel istunud pistrik teda ei kuuleks. „Riftholdi oopiumiurkast.”
Asjaolust, et Ren tundis omanikku ning jõudis toda räpast asutust küllaldaselt enne seda ööd külastada, kui Aedion ja Chaol peaaegu oimetu Reni kuninga meeste eest varjumiseks sinna sisse lohistasid.
„Sa võid olla tõeline tropp, sa tead seda, eks?” Reni hääl muutus kähedaks.
„Ma ei kasutaks seda iialgi sinu vastu.” Aedion vastas noore isanda märatsevalt tumedale pilgule, lasi Renil tunnetada tema enda pilgus podisevat ülemvõimu. „Mida ma tahtsin öelda enne, kui sa marru lähed,” lisas ta, kui Ren taas suu avas, „on see, et Aelin pakkus sulle õukonnas kohta, teadmata seda osa sinu minevikust.” Reni lõual väreles üks lihas. „Ent isegi, kui ta oleks teadnud, Ren, oleks ta ikkagi teinud selle pakkumise.”
Ren puuris pilguga kivipõrandat nende saabaste all. „Pole mingit õukonda.”
„Darrow võib röökida palju tahab, aga ma jääks oma arvamuse juurde.” Aedion libistas end tugitoolile Reni vastas. Kui Ren tõesti toetas Aelini, kui Elide Lochan oli nüüd tagasi ja kui Sol ja Ravi Suriast tõenäoliselt toetasid teda, andis see kuningannale kolm poolthäält. Nelja vastuhääle ees.
Vähetõenäoline, et Lysandra hääl Caraverre’i emandana arvesse läheks.
Kujumuutja ei palunud näha maid, millest pidi saama tema kodu, kui nad selle sõja üle elavad. Ta muutus vaid siia rändamise ajal pistrikuks ja lendas mõnda aega mujal. Naastes ei öelnud ta midagi, ent tema rohelised silmad olid kirkad.
Ei, Caraverre’i poleks tunnistatud piirkonnaks enne, kui Aelin oma trooni üle võtab.
Kui Lysandrat ise ei kroonita kuningannaks juhul, kui Aedioni oma ei tulegi tagasi.
Ta peab tulema. Ta peab.
Koridori kaugemas otsas avanes uks ja sellele järgnesid rutakad, kerged sammud. Mees tõusis silmapilgu võrra enne, kui üle kivide laulis rõõmuküllane „Aedion!”
Evangeline säras pealaest jalatallani rohelistes villastes rõivastes, mida piiras valge karusnahk. Punakuldsed juuksed rippusid kahe patsina. Nagu Terraseni mägitüdrukutel.
Mehe armid venisid irvitades laiaks ja Aedion heitis käed laiali just enne, kui tüdruk talle peale paiskus. „Nad ütlesid, et jõudsid eile öösel, aga sa lahkusid enne koiduvalgust. Ma tundsin muret, et jääd mul jälle nägemata…”
Aedion surus tüdruku pealaele suudluse. „Sa näed välja nii, nagu oleksid visanud tubli kolmandiku meetrist sellest ajast peale, kui sind viimati nägin.”
Evangeline’i tsitriinsilmad kumasid, kui vaatas vaheldumisi Aedioni ja Reni. „Kus on…”
Valgussähvatus
