pikalt sisse ja kortsutas kulmu vesise halli valguse peale, mis imbus sisse kõrgel seinal olevast akende rivist.
Laua teisest otsast rõhus teda Lysandra põrnitsus. Ometi jäi naine oma kohale.
„See on Kyllianilt,” kähistas Aedion. „Morathi väed maabusid rannikul – Eldryses.”
Ren vandus. Murtaugh püsis vagusi. Aedion istus edasi, kuna põlved poleks tõenäoliselt teda kandnud. „Ta hävitas linna. Muutis selle rusudeks ühtki sõdurit saatmata.”
Miks tume kuningas nii kaua ootas, sai Aedion vaid oletada.
„Nõiatornid?” küsis Ren. Aedion rääkis talle kõigest, mida Manon Mustnokk Kivinõmmedest läbi rännates paljastas.
„Siin ei öelda seda.” Näis kaheldav, kas Erawan kasutas torne, kuna need olid piisavalt massiivsed, et nõuda transporti maad mööda. Pealegi oleks Aedioni piilurid kahtlemata märganud kolmekümnemeetrist torni, mida tassitakse läbi nende maade. „Aga plahvatused tegid linna maatasa.”
„Aelin?” Murtaugh’ hääl oli peaaegu sosin.
„Kombes,” valetas Aedion. „Oli tagasiteel Orynthi laagrisse sel päeval, kui see juhtus.” Muidugi polnud Kylliani kirjas sõnagi tema asukoha kohta, kuid Aedioni kõrgeim väeülem spekuleeris, et kuna laipa polnud ja vaenlane ei juubeldanud, pidi kuninganna pääsema.
Murtaugh muutus toolil vedelaks ja Välejalg asetas kuldse pea tema reiele. „Tänud Malale selle halastuse eest.”
„Ära teda veel täna.” Aedion suskas kirja paksu keebi taskusse. Ära täna teda üldse, lisas ta peaaegu. „Tagasiteel Eldrysest võttis Morath kümme Wendlyni sõjalaeva Iliumi lähistel maha ja saatis ülejäänud meie laevastiku seltsis pagema Florine’i pidi üles.”
Murtaugh hõõrus lõuga. „Miks mitte jälitada, tulla jõge mööda järele?”
„Kes teab?” Aedion kavatses sellele mõelda hiljem. „Erawani sihik oli Eldrysel ja nüüd on ta linna ära võtnud. Tundub, et ta kavatseb osa oma vägedest sealt teele lasta. Takistamata jäetuna jõuaksid nad Orynthisse nädalaga.”
„Peame laagrisse tagasi minema,” tõdes Ren tumedal ilmel. „Vaatame, kas saame laevastiku Florine’i mööda uuesti alla ja ründame Rolfe’iga merelt. Samal ajal, kui põrutame maa pealt pihta.”
Aedionil puudus soov neile meenutada, et nad polnud kuulnud Rolfe’ilt muud kui ähmaseid teateid laialipillutatud mükeenlaste ja nende legendaarse laevastiku jahtimise kohta. Tõenäosus, et Rolfe ilmus välja nende nahka päästma, oli sama napp kui see, et kuulus Hundi hõim Anascauli mägede kaugemas otsas ratsutaks ääremaalt kohale. Või et Terrasenist kümmekond aastat tagasi pagenud haldjad naaseksid sealt, kus iganes nad olid, et liituda Aedioni vägedega.
Kalkuleeriv rahu, mis juhtis Aedioni läbi lahingu ja tapatalgute, laskus temasse sama kaalukana kui see karusnahkne keep, mida ta kandis kaitseks kibekülma eest. Nüüd oleks nende liitlaseks kiirus. Kiirus ja selgus.
„Liinid peavad pidama,” andis Rowan käsu enne, kui nad lahku läksid. „Võida meile, mis iganes aega saad.”
Ta kavatses seda lubadust pidada.
Evangeline vaikis, kui Aedioni tähelepanu libises kujumuutjale laua otsas. „Kui paljusid suudad sa lohemao kujul kanda?”
F2f
Elide Lochan lootis kunagi rännata kaugele kohta, kus keegi ei teaks silpigi Adarlanist või Terrasenist. Paika, mis asuks nii kaugel, et Vernonil poleks lootustki teda leida.
Ta ei oodanud, et see võib päriselt juhtuda.
Seistes Doranelle’ist lõunas asuva kuningriigi tolmuse iidse linna sama tolmusel iidsel põiktänaval, imetles Elide üle selge taeva helisevaid pärastlõunaseid kelli, hoonete kaameid kive küpsetavat päikest, läbi kitsaste tänavate majade vahel pühkivat kuiva tuult. Ta kuulis selle linna nime juba kolmandat korda, kuid ometi ei suutnud seda välja hääldada.
Eks vist polnud ka vahet. Nad ei kavatsenud seal kaua viibida. Samamoodi, nagu nad ei püsinud kaua üheski linnas, kust nad läbi tuhisesid, ega ka metsades või mägedes või tasandikel. Üheski kuningriigis teise järel, seda järelejätmatut tempot hoidmas prints, kellele näis vaevu meenuvat, kuidas kõnelda, enda toitmisest rääkimata.
Elide grimassitas endiselt seljas oleva kulunud, nõiale mõeldud nahast lennukostüümi, hargneva halli keebi ja kriimulise saabaste peale ning kiikas siis põiktänaval kahe kaaslase poole. Tõesti, nad kõik olid näinud paremaid päevi.
„Iga hetk,” ümises Gavriel, kollakaspruun silm põiktänava sissepääsul. Üks kõrguv tume kogu sulandus nappidesse varjudesse pooleldi murenevas kangialuses, kui ta jälgis selle taga olevat rahvarohket tänavat.
Elide ei vaadanud seda kogu liiga kaua. Ta ei suutnud seda neil lõpututel nädalatel seedida. Ei suutnud seedida meest ega talumatut valu rinnus.
Elide kortsutas Gavrieli poole kulmu. „Oleksime pidanud lõunapeatuse tegema.”
Gavriel nõksatas lõuaga seina najale längu vajunud kulunud pauna suunas. „Minu kotis on üks õun.”
Kiigates nende kohale kõrguva hoone poole, Elide ohkas. Ta sirutas käe koti järele, soris tagavarariiete, köie, relvade ja erinevate varude vahel seni, kuni tiris välja paksu punarohelise õuna. Viimase paljudest, mille nad korjasid naaberkuningriigis ühest puuviljaaiast. Elide ulatas selle sõnatult haldjaisandale.
Gavriel kaarutas kuldset kulmu.
Elide matkis seda žesti. „Ma kuulen, kuidas su kõht koriseb.”
Gavriel mühatas naerda, noogutas pead ja pühkis õuna vastu kahvatu kuue varrukat puhtaks. „Tõepoolest.”
Elide võis vanduda, et põiktänava teises otsas tume kogu kangestus. Elide ei pööranud talle tähelepanu.
Gavriel hammustas õuna, silmahambad välkumas. Aedion Ashryveri isa – sarnasus oli ebatavaline, kuigi see piirdus välimusega. Nendel põgusatel päevadel, mille Elide veetis Aedioni seltsis, suutis too tõestada, et on vastand vaikse jutuga mõtlikule mehele.
Elide muretses pärast seda, kui Asterin ja Vesta jätsid nad sinna seilanud laeva pardale. Et ta tegi vahest vea, kui otsustas rännata kolme surematu mehe seltsis. Et ta trambitakse jalge alla.
Kuid Gavriel oli algusest peale lahke. Mees hoolitses selle eest, et Elide sööks piisavalt ja tal jaguks jäistel öödel piisavalt tekke. Gavriel õpetas teda ratsutama hobustel, mille ostmiseks nad väärtuslikke münte kulutasid, sest Elidel polnud lootustki nendega jalgsi kaasas püsida, sõltumata haigest pahkluust. Ja neil aegadel, kui nad pidid hobuseid üle karmi maastiku talutama, toestas Gavriel koguni tema vigast jalga maagiaga, mehe vägi puudutas tema nahka sooja suvetuulena.
Ta kohe kindlasti ei kavatsenud lasta seda teha Lorcanil.
Elide poleks iial unustanud vaatepilti, kuidas Lorcan roomas Maevele järele pärast seda, kui too verevande läbi lõikas. Roomanud Maevele järele nagu põlatud armuke, nagu murtud koer, kes meeleheitlikult ihaldas oma käskijat. Aelini koheldi jõhkralt, Lorcan reetis koguni nende asukoha Maevele ja ometi üritas järele tulla. Otse läbi selle
